korruse poest ähmaselt kuulda tainas küpsetatud tursatükke ja friikartuleid ostma tulnud hilisõhtuste klientide hääli, ja korraga pöördusid mõtted ilma mingi hoiatuseta selle teise kasti manu, selle, mis oli töö juures kirjutuslaua all. Otsekohese pilguga noore naise raamitud fotole. Maja tušijoonistusele.
Taas tegi teda rahutuks see imelik aisting, otsekui põgus pilguheit mälestusele, millel kuidagi sabast kinni ei saa. Silme ees püsis joonistus majast ja kõrvus kuulis ta häält, mis oli justkui ema oma ega olnud ka: mööda käänulist külateed ja üle laia aasa läksid nad jõe äärde, ja kaasas olid neil oma saladused ja mõõk …
Ja kui ta viimaks uinus, lahustus tušijoonistus just sel hetkel, kui teadvus kustus, päikesest valgustatud puudeks ja hõbedapinnaliseks Thamesiks ning soe tuul silitas ta põski ja see kõik toimus ühes tundmatus kohas, mida ta miskipärast tundis nagu oma kodu.
II
Elu kulgeb siin Birchwoodis õige vaikselt. Meie omadest on möödas juba palju suvesid ja minust on saanud harjumuste järgija, päev päeva järel ikka ühesuguses tasases rütmis. Mis muud mul üle jääb. Külalisi käib mul haruharva ja need, kes praegusel ajal käivad, ei jää kuigi kauaks. Ma pole hea võõrustaja. See pole elamiseks kerge koht.
Üldiselt kiputakse vanu hooneid kartma, just nagu vanu inimesigi. Thamesi-äärsest matkarajast on saanud uitajate lemmikmarsruut ning mõnikord õhtuti ja varahommikuti jäävad inimesed teerajal seisma ja kiikavad üle aiamüüri. Mina neid näen, aga ennast ma neile ei näita.
Lahkun majast haruharva. Kunagi jooksin üle heinamaa, süda tagus rinnus, põsed kuumasid, käed-jalad liikusid julgelt ja tugevalt, aga sellised vägitükid käivad mul nüüd üle jõu.
Rajal jalutajad on minust kõmujutte kuulnud, osutavad siiapoole ja panevad pead kokku nagu keelepeksjad kunagi. „Just siin see juhtus,” öeldakse, „just siin see kunstnik elas,” ja „mis te arvate, kas seda tegi see plika?”.
Aga sisse nad ei tungi, kui värav kinni on. Ollakse kuulnud, et see on koht, kus kummitab.
Tunnistan, et pöörasin Clare’i ja Adele’i jutule vähe tähelepanu, kui nad vaimudest rääkisid. Mul oli tegemist, mõtted viibisid mujal. Hiljem olen oma tähelepanematust nii mõnigi kord kahetsenud. Sellised teadmised oleksid aastate jooksul ehk kasuks osutunud, eriti kui mulle tulevad „külalised”.
Mul on jälle üks uus, nüüdsama jõudis kohale. Kõigepealt tundsin ta tulekut, nii on alati.
Äratundmine, kerge, kuid selgesti tajutav muudatus neis kopitanud hoovustes, mis vahelduva ägedusega öösiti trepiastmeid limpsavad ja sinna paigale jäävad. Hoidusin eemale ja lootsin, et see mind ei tülita, kuni liikumatus naaseb.
Ainult et liikumatus ei naasnud. Nagu ka mitte vaikus. Uustulnuk – noormees, sest nüüdseks olen saanud talle pilgu peale heita – ei ole lärmakas, mitte nagu mõned temataolised, ent ma olen ära õppinud, kuidas ja mida nimelt kuulata, nii et kui ta liigutused omandasid korrapärase rütmi, teadsin, et tal on plaanis jääda.
Mul polegi juba kaua aega külalist olnud. Varem ikka häirisid mind nende sosistamine ja müdistamine, külmajudinaid tekitav äratundmine, et mu asjad, mu paigad ei kuulu enam minule.
Tegelesin oma asjadega, kuid uurisin neid olevusi üksteise järel hoolega, just nagu oleks võinud teha Edward, ja ajapikku õppisin ära, kuidas ärgitada neid edasi liikuma. Lõppude lõpuks on nad lihtsakoelised tegelased ja nüüd olen ma juba päris osav neile ust näitama.
Siiski mitte kõigile, on olnud neidki, kellesse kiindusin. Erilise tähendusega inimesi. See vaene kurb sõdur, kes öösiti kisendas. Lesknaine, kelle vihane itkemine valgus läbi põrandalaudade. Ja muidugi lapsed – see üksildane koolitüdruk, kes tahtis koju, too tõsise moega poisike, kes otsis võimalust ema südant ravida. Lapsed mulle meeldivad. Nad on palju vastuvõtlikumad. Veel pole nad õppinud mitte nägema.
Selle uue kohta ma alles otsustan, kas ja kui kaua meie kaks suudaksime rahumeelselt koos elada. Tema aga ei ole mind veel märganud. Tal kulub kogu aur enda harrastustele. Iga päev ikka üks ja sama, kõmbib linnasemaja ja köögi vahele raja sisse, too pruun puldankott alati üle õla.
Nad on esialgu kõik sihukesed. Ei pane midagi tähele, sammuvad nagu lingupandud kõrvalekaldumatult ringi, jäägitult haaratud sellest, mida iganes nad siis enda meelest peavad tehtud saama. Ent ma olen kannatlik. Mul pole eriti midagi muud teha kui vaadata ja oodata.
Näen nüüd aknast, et ta suundub väikese kirikaia poole külaservas. Peatub; paistab, otsekui loeks hauakirju, just nagu otsiks kedagi.
Ei tea, keda ta otsib? Sinna on maetud nii paljud.
Olen juba maast madalast uudishimulik. Isa ütles ikka, et mul on sündimisest saadik juurdlev loomus. Proua Mack ütles, et on vaid aja küsimus, millal saan õnnetult otsa nagu too vanasõnast tuntud uudishimulik kass.
Nõndaks. Kadus silmist, jõudis üle künkaharja, nii et enam ei paista kätte, millist teed mööda ta astub, ka pole aru saada, mis tal kotis on või mida ta siin teha kavatseb.
Võiksin vist põnevile minna. Nagu ma ütlesin, pole mul tükimat aega külalisi käinud, ja uue külalise üle juurelda on alati paeluv. Viib mõtted eemale, et nad ei kipuks vanu luid-konte nokitsema.
Luid-konte nagu need siin …
Siis, kui kõik pakkisid asjad kokku ja põgenesid, kui tõllad kihutasid mööda vankriteed nagu põrgulised, kas kiikas Edward siis selja taha ja silmas aohahetuses aknas vaatepilti, millega võinuks asendada ta vana luupainaja?
Kui Edward Londonisse tagasi jõudis ja uuesti molberti taha asus, kas ta pilgutas siis mõnikord silmi, et minu kujutist minema pühkida? Kas ta unistas neil pikkadel öödel minust, nii nagu minu mõtted kogu aeg temal püsivad?
Kas oli tal siis meeles, nii nagu on praegu minul, küünlavalguse võbelus toa mooruspuumustrilisel seinal?
On ka teisi luid-konte, mida ma keelasin endal edasi nokitseda. Mis kasu oleks juurdlemisest, kui pole enam järel mitte kedagi, kelle käest küsida.
Kõik nad on kadunud. Kõik nad kadusid juba ammu. Ja minu osaks jäävad küsimused. Sõlmed, mida ei anna iial lahti harutada. Üha uuesti ja uuesti ümber pööratud, unustatud kõigi poolt peale minu. Sest mina ei unusta midagi, kuidas ma ka ei püüaks.
KOLMAS PEATÜKK
Suvi 2017
Too kummaline heitlik tunne püsis veel järgmiselgi päeval ning rongiga tööle sõites pani Elodie kirja kõik, mis talle ema unejutust meelde tuli. London rongiakna taga hägustus, punt koolipoisse vaguni teises otsas vahtis itsitades telefoniekraani, tema aga seadis märkmiku põlve najale ja laskis reaalsel maailmal kaduda. Pastakas tuiskas mööda lehekülge, kuid mida lähemale Waterloo jaam jõudis, seda kiiremini rauges innukus, kuni käsi jäi aeglaseks. Elodie vaatas üle, mida ta oli muinasjutu kohta välja kirjutanud, sellest taevakehade-tuulelipuga majast ja elavhõbedakäänulisest jõest ja neist imelistest hirmsatest asjadest, mis metsas öösiti juhtuvad, ja tundis veidi piinlikkust. Lõppude lõpuks oli tegu laste muinaslooga, aga tema on täiskasvanud naine.
Rong peatus perrooni ääres ja Elodie võttis jalgade juurest põrandalt koti. Ta silmitses joonistusplokki – mis oli nüüd puhtasse riidest köögirätikusse mähitud – ja temast uhkas üle ebakindlusesööst, kui meenusid eileõhtune rahutus, äkiline tung plokk kaasa võtta, kasvav veendumus, et see
