välja ja poetas enda kotti.
TEINE PEATÜKK
Elodie läks bussile nr 24, mis sõidab põhja suunas, Charing Crossist Hampsteadi. Metrooga saanuks kiiremini, ent metrood ta ei kasutanud. Rahvast liiga palju, õhku liiga vähe, ja Elodie ei tundnud end kitsastes kohtades kuigi hästi. Too vastumeelsus oli tal paraku juba lapsest saadik ja ta oli sellega harjunud, kuid praegu valdas teda kahetsus; ta armastas metrood kui ideed, armastas teda kui üheksateistkümnenda sajandi ettevõtlikkuse musternäidet, tema ajastutruid kahhelkive ja kirjatähti, tema ajalugu ja tolmu.
Liiklus oli tüütult aeglane, eriti Tottenham Court Roadi lähedal, kus raudtee kaevetööd olid jätnud Victoria ajastu telliskivist ridaelamute taguse kõikidele näha. See oli Elodie lemmikvaateid – pilguheit ehedasse minevikku, nii lähedalt, et katsu või käega. Nii nagu ikka, kujutles ta nende inimeste elukäiku, kes asustasid neid maju kaua aega tagasi, kui St Gilesi lõunaosas asus Rookery – kihav, räige agul täis kõverikke kujasid ja ubrikuid, kõrtse ja mängureid, prostituute ja uulitsapoisse; kui Seven Dialsi rentslitega palistatud tänavatel ajasid usinasti äri alkeemikud ja tegi oma igapäevaseid jalutuskäike Charles Dickens.
James Stratton nooremast, kes ilmutas nagu väga paljud teisedki Victoria ajastu inimesed elavat esoteerikahuvi, oli maha jäänud arvukalt päevaraamatusse tehtud sissekandeid külastustest Covent Gardeni ühe üsna iseäraliku spiritualisti ja selgeltnägija manu, kellega tal oli pikaajaline sõbralik läbisaamine. Pankuri kohta oli James Stratton andekas kirjamees, tema päevikud võimaldasid elavaid, osavõtlikke ja ajuti väga lustakaid pilguheite Victoria ajastu Londoni igapäevaellu.
Oma eluajal oli ta lahke tubli inimene, pühendunud vaeste ja varatute elujärje parandamisele. Nagu ta sõpradele oma filantroopilisi vaateid põhjendada püüdes kirjutas, uskus ta, et „kindlasti saab inimolevuse eluolu ja tulevikuväljavaateid parandada, kui leida talle korralik ulualune, kus ta saab end öösel välja puhata”.
Ametialaselt peeti temast lugu, kaasinimestele ta lausa meeldis: tark, populaarne õhtusöögikülaline, palju reisinud ja jõukas, edukas mis tahes mõõdupuu kohaselt, mida Victoria ajastul silmas peeti; seevastu eraelus paistis ta üsnagi üksildane. Abiellunud oli ta võrdlemisi hilja, pärast mitut-setut lühiajalist sobimatut armulugu. Oli üks näitlejanna, kes pani itaallasest leiutajaga plehku, oli ühe kunstniku modell, kes jäi teisest mehest rasedaks, ja neljakümnendates eluaastates tekkis Strattonil sügav ja püsiv kiindumus ühte oma teenijatest, Molly-nimelisse vaiksesse tüdrukusse, kelle suhtes ta sageli ja väikestviisi lahkust üles näitas, ilma et oleks oma tundeist iial kõnelnud. Elodiele näis peaaegu, nagu oleks Stratton sihilikult valinud välja just sellised naised, kes ei tahtnud – või ei saanud – teda õnnelikuks teha.
„Mis hea pärast?” oli Pippa kulmu kortsutades küsinud, kui Elodie selle mõtteuiuga ühel õhtul tapade ja sangria taga välja tuli.
Elodie poleks osanud kindlalt öelda; asi oli lihtsalt selles, et kuigi Strattoni kirjavahetuses polnud selle kohta midagi ilmset – mees ei kuulutanud vastamata jäänud armastust ega pihtinud sügavale hingesoppi settinud kurvastust –, tajus ta Strattoni erakirjades meeldiva pinna all paratamatult varitsemas midagi melanhoolset; tajus, et Stratton oli otsija, kellele see, mida ta otsis, jäigi kättesaamatuks.
Elodie oli harjunud tolle skeptilise ilmega, mis Pippa näole ilmus, kui ta sellised mõtted välja ütles. Eales ei suudaks ta kirjeldada intiimsust, mida teise inimese ellu kuulunud esemetega päev päeva järel töötamine endas kätkeb. Elodie ei suutnud mõista seda moodsat tungi, mis sunnib enda kõige isiklikumaid tundeid avalikult ja jäädavalt kõikidega jagama; omaenda privaatsust valvas ta hoolega ja pooldas Prantsuse arusaama le droit à l’oubli – õigust olla unustatud. Ja ometi oli tema töö – enamgi veel, kirg – säilitada ja koguni reanimeerida teiste inimeste elusid, kellel endal pole selle kohta mingit sõnaõigust.
Elodie oli lugenud James Strattoni kõige privaatsemaid mõtteid, päevikusissekandeid, mida kirjutades polnud mõeldud järeltulevatele põlvedele, ja ometi polnud Stratton eales kuulnud Elodie nime.
„Muidugi oled sa temasse armunud,” kommenteeris Pippa iga kord, kui Elodie üritas selgitada.
Ent see polnud armastus; Elodie lihtsalt imetles James Strattonit ja tundis, et peab tema pärandit kaitsma. Mehele oli antud elu pärast elu ning Elodie töö oli hoolt kanda, et sellesse suhtutaks lugupidamisega.
Niipea kui pähe turgatas sõna „lugupidamine”, läks Elodie mõte sügavale kotti surutud joonistusplokile ja tema põsed lõid õhetama.
Mis kärbes teda ometi hammustas?
Paaniline hirm segunes ehmatava, imetabase, süüdlasliku ootusärevusega. Veel mitte kordagi firma Stratton, Cadwell & Co. arhiivis töötatud kümne aasta jooksul polnud ta härra Pendletoni kehtestatud ediktidest nii rõhutatult üle astunud. Härra Pendletoni reeglid olid absoluutsed: võtta hoiukambrist säilik – veel hullem, see endale lihtsalt kotti susata ning lasta sel osaks saada selline pühaduseteotus nagu transport kahekümne esimese sajandi Londoni bussiga – ületab kui tahes lugupidamatu käitumise piirid. See on andestamatu.
Ent kui buss number 24 Mornington Crescenti jaama läbis ja Camden High Streetile pööras, heitis Elodie kärme pilgu ümberringi, ega keegi ometi vaata, võttis kotist joonistusploki ja avas kähku selle lehekülje juurest, kus oli joonistus jõeäärsest majast.
Taas rabas teda tunne, et kõik on läbi ja lõhki tuttav. Ta teadis seda kohta. Ema paljuräägitud unejutus oli too maja ehtne värav teise maailma; sest Elodie jaoks, kui ta ema kaisus kerra tõmbus ja tema nartsissiparfüümi eksootilist hõngu sisse hingas, oli kogu see unejutt värav, loits, mis viis ta kohast nimega „siin ja praegu” ära kujutlusvõime maale.
Pärast ema surma sai unejutumaailmast Elodie salapaik. Olgu siis lõunavaheajal oma uues koolis või pikkadel vaiksetel pärastlõunatel kodus, või öösiti, kui pimedus ähvardas sootuks lämmatada – tuli vaid peitu pugeda ja silmad kinni panna, ning ta võis üle jõe minna, metsatukast vapralt läbi sammuda ja sellesse nõiutud majja astuda …
Buss jõudis South End Greeni, Elodie põikas Overgroundi jaama leti juurest läbi, ostis vajamineva kiiresti ära ja ruttas siis Willow Roadi mööda Gainsborough Gardensi poole. Ilm oli endiselt soe, lausa lämmatav, ja isa tibatillukese elamu – algselt aednikumajakese – ukse juurde jõudes oli Elodie nii roidunud, nagu oleks maratoni jooksnud.
„Tere, isa,” ütles ta isale põsemusi andes. „See on sulle.”
„Oh sa armas aeg,” ütles isa ja seiras potilille kahtleval pilgul. „Vaatamata sellele, kuidas viimati läks?”
„Mul on sinusse usku. Pealegi rääkis naine, kes neid müüs, et see tahab kastmist ainult kaks korda aastas.”
„Helde jumal, tõesti? Kaks korda aastas?”
„Sedasi ta ütles.”
„Imetabane.”
Kuumuse kiuste oli isa valmistanud oma leivanumbri, apelsinikastmes pardi, ja nad sõid kahekesi koos köögilaua ääres nagu ikka ja alati. Nad polnud eales olnud söögitoa sorti perekond, kui, siis ehk mõnel erilisel puhul, jõulude või sünnipäevade ajal või siis tookord, kui Elodie ema otsustas Ameerikast tulnud külalisviiuldaja ja tema naise tänupühaks külla kutsuda.
Süües räägiti tööst: Elodie kuraatorirollist peatsel näitusel ja isa koorist, muusikatundidest, mida ta veel hiljaaegu ühes kohalikus algkoolis andis. Isa nägu lõi särama, kui ta kirjeldas üht pisitüdrukut, kelle viiul oli peaaegu sama pikk kui tüdruku käsivars,
