naeratas. Kui asi puutus muusikasse, oli isa südant kerge pehmitada, tema meelest ei tulnud kõne allagi keelata lapsele võimalust sellest suurest armastusest osa saada. Isa uskus, et muusika võimuses on muuta inimeste elu – „lausa nende hinge, Elodie” –, ja miski ei ajanud teda nii põnevile kui arutelu aju plastilisuse ning tomograafiauuringutega ilmsiks tulnud seoste üle muusika ja empaatia vahel. Kontserdisaalis isa kõrval istudes tõmbus Elodie süda kokku, kui ta jälgis, kuidas isa kontserti jälgib: see täielik transfiktsioon isa näol. Kunagi oli isagi elukutseline muusik. „Kõigest teine viiul,” määratles ta end alati, kui asi jutuks tuli, pööras siis jutu sinna, kuhu oli arvata, ja ta häälde sugenes aupaklikkus: „Kaugel sellest, kes oli tema.”
Tema. Elodie pilk rändas läbi esiku söögitoale. Sellelt kohalt, kus tema istus, paistis praegu kätte vaid mõne pildiraami serv, kuid Elodie ei tarvitsenudki seina näha, ta teadis niigi, mis pilt kusagil ripub. Nende asukoht püsis muutumatu. See oli tema ema sein. Just nii, see oli Lauren Adleri sein; rabavad mustvalged fotod noorest ja elavaloomulisest pikkade sirgete juustega naisest, kes embab tšellot.
Lapsest peast oli Elodie neid fotosid üksikasjalikult uurinud ja seeläbi olid pildid kustumatult mällu jäädvustunud. Ema mitmel pool esinemas, näojooned keskendumisvajadusest peenhäälestunud: need kõrged põsesarnad, keskendunud pilk, targad ja painduvad sõrmed tuledesäras hiilgavatel pillikeeltel.
„Pudingit tahad?”
Isa võttis külmikust võbeleva maasikamaiuse ning ühtäkki märkas Elodie, kui vana on isa, võrreldes kujutistega emast, kelle noorus ja ilu olid igaveseks mälestuste merevaiku tardunud.
Et ilm oli hunnitu, võtsid nad veiniklaasid ja magustoidu kaasa ning läksid trepist üles katuseterrassile, kust avanes vaade muruväljakule. Kolm venda loopisid üksteisele lendtaldrikut, trio pisim lippas suuremate vahel muudkui edasi-tagasi, sealsamas istus ja vestles täiskasvanute paar, kummargil, pead lähestikku.
Suveõhtu hämarduv valgusekuma mõjus suigutavalt ja Elo-diel polnud tahtmist meeleolu rikkuda. Ometi söandas ta pärast mõneminutilist sundimatut seltskondlikku vaikimist, mis isal ja temal alati hästi välja kukkus, küsida: „Tead, millest ma täna mõtlesin?”
„Millest siis?” Isa lõual oli vahukooresutsuke.
„Sellest unejutust, kui ma olin alles väike – jõest, ja kuu ja tähtedega tuulelipuga majast. Mäletad?”
Isa naeris veidi üllatunult. „Heldeke! Vaat mis kõik meelde tuleb. Jah muidugi, sa armastasid seda lugu. Mina pole selle peale juba väga kaua aega mõelnud. Muidu ma ikka kahtlesin, et äkki on see jutt lapsele liiga jube, aga su ema uskus, et lapsed on palju vapramad, kui arvatakse. Ütles, et lapsepõlv on hirmuäratav aeg ja koledaid lugusid kuulates tunned end vähem üksi. Paistis, et sina olid sama meelt: kui ema ringreisidel käis ja kodunt ära oli, siis polnud sa nende raamatutega, mida ma sulle ette lugesin, kunagi rahul. Mul oli päris tõrjutud tunne. Sa peitsid raamatud voodi alla, et ma neid üles ei leiaks, ja nõudsid, et ma lugemise asemel räägiksin raiesmikust keset suurt ja hämarat metsa ja nõiutud majast jõe ääres.”
Elodie naeratas.
„Eks ma siis proovinud, aga rahule ei jäädud. Trambiti jalgu, pilluti selliseid sõnu nagu „ei!” ja „mitte sedasi!”.”
„Armas aeg.”
„See polnud sinu süü. Ema oli imeline jutuvestja.”
Isa vaikis melanhoolselt, kuid Elodie, kes vaatas harilikult hoolega ette, et ta isa ammust kurbust ei häiriks, ajas tragilt oma rida edasi. „Isa, mul tuli mõte – kas see jutt võiks olla pärit mõnest raamatust?”
„Oleks vaid. Siis oleks mul palju vähem aega läinud, kui püüdsin oma lohutamatut last lohutada. Ei, see oli väljamõeldis, perekonnapärimus. Mul on meeles, et ema ütles, et talle jutustati seda siis, kui tema pisike oli.”
„Ma arvasin ka, aga võib-olla ema eksis? Võib-olla see, kes talle jutustas, oli seda lugu raamatust lugenud? Mõnest sellisest illustreeritud Victoria ajastu lasteraamatust.”
„Eks võis ju olla, miks mitte.” Isa kortsutas kulmu. „Aga milles asi?”
Ühtäkki närvi minnes võttis Elodie kotist joonistusploki, avas majapildi kohalt ja ulatas isale. „Leidsin selle täna tööl ühest kastist.”
„Ilus … ja näha on, et hea kunstniku tehtud … kaunid suletõmbed …” Ta silmitses pilti veel veidi aega ja vaatas siis Elodiele ebakindlalt otsa.
„Isa, kas sa ei näe? See on selle unejutu maja. Pildil on täpipealt sama maja.”
Isa pööras pilgu visandile tagasi. „Noh, maja ju on. Ja jõgi on ka, nagu ma näen.”
„Ja mets, ja päikese ja kuuga tuulelipp.”
„Jah, aga … kullake, ma julgeksin öelda, et on tosinaid maju, mis vastavad sellele kirjeldusele.”
„Nii täpselt kohe? Kuule nüüd, isa. See on seesama maja. Detailid on identsed. Enamgi veel, kunstnik on tabanud ka sama tunde mis unejutumaja puhul. Näed?” Äkitselt tabas Elodiet omandivaist ja ta võttis ploki isalt tagasi. Selgemini poleks ta niikuinii osanud seletada: ta ei teadnud, kuidas, või mida see peaks tähendama, või miks see visand töö juures arhiivist välja ilmus, ent ta teadis, et pildil on maja ema unejutust.
„Anna andeks, armsake.”
„Pole midagi andeks anda.” Seda öeldes tundis Elodie pisarapakitsust. Naeruväärne! Töinata nagu laps mingi unejutu päritolu pärast. Kobamisi otsis ta uut teemat, midagi – ükskõik mida –, et jutt ei katkeks. „Tipist ka oled midagi kuulnud?”
„Veel ei ole. Aga tead ju küll, milline ta on. Tema telefoni ei usu.”
„Lähen teda nädalavahetusel vaatama.”
Taas võttis maad vaikus, ent sedapuhku polnud see ei sundimatu ega seltskondlik. Elodie vaatles sooja valguse mängu puulehtedel. Ta ei saanud ise ka aru, miks ta niimoodi ärritus. Mis seal vahet, juhul kui see olekski sama maja? Üks kahest: kas tegi kunstnik visandi selle raamatu jaoks, mida ema luges, või oli selline maja kusagil päriselt olemas ning keegi juhtus seda nägema ja võttis jutu sisse. Elodie mõistis, et aitab sellest majajutust, nüüd tuleks mõelda ja öelda midagi meeldivat ja lahket …
„Kuulda on, et homme pidi ilus ilm tulema,” ütles isa täpselt samal hetkel, kui Elodie hüüatas: „Isa, sellel majal on kaheksa korstnat. Kaheksa!”
„Oh, armsake.”
„See on see maja sealt ema jutust. Vaata katuseviile …”
„Mu kallis tüdruk.”
„Isa!”
„Täiesti arusaadav.”
„Mis asi?”
„Asi on pulmades.”
„Mis pulmades?”
„Muidugi sinu.” Isa naeratus oli lahke. „Tähtsad sündmused kipuvad minevikku valusalt meelde tuletama. Ja sa tunned emast puudust. Oleksin pidanud ette nägema, et praegu tunned sa temast veel rohkem puudust kui kunagi varem.”
„Ei, isa, ma …”
„Tegelikult
