Mura. Alexandra Lapierre

      „Kui ta armastas, oli armastus talle kõik. Tema suhtumine elusse tegi temast oma saatuse käskijanna. Ta oli aristokraat. Temast oleks võinud saada ka kommunist. Ainult väikekodanliku naisena ei saa teda kujutella.”1

      „Mura oli oma põlvkonna kõige intelligentsem naine.”

      „Ta on kõhnemaks jäänud ja üldse kuidagi palju kenam – aga endiselt teab ta kõike ja on kõigest huvitatud. Suurepärane inimene. Ta rääkis, et kavatseb abielluda mingisuguse paruniga. Me kõik protesteerisime üksmeelselt – leidku parun endale teine mängukann! Tema kuulub meie juurde.”2

      „Ja Mura jääb Muraks. Ikka sellekssamaks Muraks. Inimlikuks, ebatäiuslikuks, targaks, naljakaks, meeletuks, ja ma armastan teda. …

      Kui kõik saab kord öeldud, kui kõik saab tehtud, jääb Mura ikkagi selleks naiseks, keda ma sügaval sisimas armastan. Ma armastan ta häält, armastan ta kohalolekut, armastan ta jõudu. Ma armastan ka tema nõrkusi.”

      KIRJASTAJA MÄRKUS

      Hea lugeja, romaani lõpus leiate lisadest kaardi, ajaloosündmuste ja tähtsamate isikute loetelu ning fotod.

      EELLUGU

      Invicta

      VÕITMATU

      Kahe maailmasõja vahel Euroopa tormiste ajaloosündmuste ajal suhtlesid selle naisega kõik: Stalin, Churchill, de Gaulle. Ja Maksim Gorki. Ja H. G. Wells. Ja paljud teised, kes olid vähem kaalukad, vähem tuntud.

      Ta elas tuhandeid elusid. Ta kandis tuhandeid nimesid. Ühtede jaoks oli ta Maria Ignatjevna Zakrevskaja, teiste jaoks madame Benckendorff, enamiku jaoks aga paruness Budberg. Lähedased külvasid ta üle hellitusnimedega: iirlannast guvernandi jaoks oli ta Marydear, poola päritolu ema jaoks Murotška, kahe baltlasest abikaasa jaoks Marie, britist armukese jaoks Baby, venelasest armukese jaoks Titka ja Tšobunka, sõbrannade jaoks Mura ilma isanimeta, aga alati käis sellega kaasas mõni ase- või omadussõna: minu Mura, minu imeline Mura.

      Venemaal, Saksamaal, Eestis, Itaalias, Inglismaal ja Prantsusmaal oli aja jooksul igaühel – või vähemasti igaüks arvas, et on – temaga privilegeeritud suhe, väga intiimne ja väga eriline lähedane suhe.

      Ta oli kogu hingest võrgutaja.

      Ja kuigi tal oli hulganisti suhteid, ei kattunud mitte kellegi kirjeldus temast kellegi teise omaga. Sõbrannad, abikaasad, armukesed, lapsed – mitte kellelgi ei olnud temast samasuguseid mälestusi nagu teistel, mitte keegi ei jaganud temast teistega sama arusaama, mitte keegi ei kirjeldanud tema loomust nagu teised … Ja mitte keegi ei saanud enda kiituseks öelda, et on olnud tema usaldusalune.

      Mura oli mõistatuslik ja saladuslik.

      Mura oli sooja südamega ja jutukas.

      Ta oli naine, kellel oli tuhat palet, tuhat külge: ühed kiitsid tema õrnust, tundeid ja truudust kas või surmaga silmitsi seistes, teised mõistsid hukka ta pidevat reetlikkust.

      Ta kehastas lojaalsust.

      Ta kehastas valet.

      Teda jumaldasid need, keda ta armastas. Teda vihkasid need, kelle silmis ta oli kahtlane: ühtaegu ohtlik ja tabamatu.

      Tema imetlejad ja vastased nõustusid aga üksmeelselt ühes asjas: Mura Zakrevskaja-Benckendorff-Budberg sümboliseeris elu.

      Elu kõigis selle avaldumisvormides. Ikkagi elu!

      „She was a survivor.” Seda lauset kuuleme alatasa, kui teda kirjeldatakse või kui temast räägitakse intervjuudes: „Ta oli ellujääja3.” Prantsuse keeles saab vaid poolikult edasi anda lõplikku triumfi, mida ingliskeelne sõna survivor endas kannab.

      Ta otsustas ellu jääda bolševike revolutsioonis, mis hävitas tema ühiskonnakihi ja temasarnased. Mura jäi sellele suhtumisele kindlaks kogu eluks. Ta otsustas ellu jääda ja tuli sellega kadunud maailma varemete keskel väga hästi toime.

      Aga mitte ainult.

      Ma ei ütleks, et ellujäämisinstinkt oli tema ainus erakordne omadus. Teda sai iseloomustada teiste hämaramate ja säravamate omadustega.

      Tema kehaline vabadus, vaimne vabadus, hinge ja südame vabadus – täielik vabadus – lubas tal armastada iseennast, armastada oma kaasteelisi ja väga veidral kombel lepitada lepitamatut, saavutades sisemise terviklikkuse.

      See vaprus võtta omaks määratu vabadus ja piiritu armastus ärataski minus vajaduse rääkida tema uskumatutest seiklustest.

      Seiklustest? Talle pühendatud kirjutistes, mis on avaldatud pärast ta surma 1974. aastal, iseloomustatakse teda ühel häälel kui kardetavat spiooni. Autorite hinnangul oli ta NSVLi, Suurbritannia või ka Saksamaa teenistuses. On neidki, kelle väitel oli ta topeltagent, kes töötas niihästi Venemaa kui ka Inglismaa heaks.

      Pean ausalt ütlema, et vastuluurearhiividest nendes kolmes riigis, mida ta väidetavalt reetis või teenis poole sajandi jooksul, ei leidnud ma tema tegevuse kohta ainsatki tõendit. Asjatundjad, keda ma neis asjus küsitlesin, vastasid mulle, et just jälgede puudumine ongi tõend sellest, mida ma otsin, sest suured spioonid ei jäta jälgi.

      Olen

Скачать книгу