ära andmast.
Margaret pidas niimoodi vastu kuus aastat. Ta oli küll vaba, aga elas väga sünges viletsuses.
Kui ta noorel pojal ei olnud muud valikut kui hakata kümneaastasena madruseks ning kui Margareti veendi, et oma uhkuse ja egoismiga rikub ta ära kõik tütre võimalused väärikaks eluks, võttis ta kuulda mõistuse häält. Ta pidi ajutiselt alla andma. Ta võttis vastu tööpakkumise asuda ühe väga varaka vene perekonna teenistusse. Ühe välismaal töötatud aastaga makstaks talle sama palju, nagu ta teeniks Dublinis saja aastaga. Palk võimaldaks tal uuesti jalule saada ning kindlustada kodumaale naastes Eileenile ja Seanile haridus. Võimalik tööandja oli Ukraina aristokraat, kes tundis väga hästi kolonel Gonne’i sellest ajast, kui too oli töötanud Peterburis. Anglofiilina soovis ta, et tema järeltulijad, kes elasid tema maadel Poltava kandis, räägiksid ladusalt Shakespeare’i keelt. Tema vana sõbra tütar Maud, keda ta oli Londonis külastanud, oli võtnud nõuks soovitada talle ühte tuttavat iirlannast leske. Maud oli Margareti kirjeldanud väärika inimesena, kes parasjagu elab viletsuses, aga kes oli Dublinis olnud tema õpetaja ja seltsidaam. Temast saaks ideaalne nanny. Ülejäänud töö tegid ära proua Wilsoni sarmikus ja väärikus. Ta võeti tööle. Lahkuminek tollal kuueaastasest tütrest tähendas Margaretile mõõtmatuid kannatusi ja eneseohverdust.
Margaret Wilsoni saatus võiks näida nii tavaline – romantilisus võistlemas vaid melodraamaga –, kui tema puhul ei oleks tegu inimesega, kes on omal moel suurem, tugevam ja visam kui Elu ise … Nagu kõik Mura lähikondsed.
Näiteks seesama miss Maud, kes täitis proua Wilsoni lapse ema rolli, oli tulevane muusa iiri kõige geniaalsemale poeedile, William Butler Yeatsile … Kuulus Maud Gonne, kellele Yeats pühendas tulevikus mitu teost, võitles temaga käsikäes Iirimaa iseseisvuse eest.
Tema Ekstsellents Ignati Platonovitš Zakrevski, kes tõi muu pagasiga kaasa peaaegu kirjaoskamatu guvernandi, sai aga ühel oma järgmistest Pariisi reisidest sõbraks ja kaasteeliseks Émile Zolale, kes võitles kapten Dreyfusi rehabiliteerimise eest. Senaator Zakrevski, tsaari senati prokurör, asus lausa valjuhäälselt Dreyfusi kaitsma vastasseisus kogu Félix Faure’i valitsusega. Kõigis välismaa ajalehtedes, mis olid nõus Zakrevski artikleid avaldama – iseäranis Londoni Timesis –, hakkas ta ründama Prantsusmaad, kes kohtles seda süütut meest koletislikult.
See žest andis Zakrevski karjäärile otsustava hoobi. See-eest hakkas tema laste õpetaja temasse austavalt suhtuma.
Ukrainasse sõidu eelõhtul 1892. aasta detsembris nuttis proua Wilson sisimas … Reis maailma teise otsa. Aasta aega lahusolekut lastest, aasta aega teisel pool maakera, arvas naine.
Ta eksis. Tema seiklus kestis ligi pool sajandit. Kuni surmani aastal 1939.
Lõputult pika reisi vältel rääkis Tema Ekstsellentsi kammerteener rõõmuga proua Wilsonile, millise ajalooga perekonda naine teenima läheb. Tema Ekstsellentsi sugupuu ulatus kasakapealikuni, kes olla olnud Peeter Suure tütre mehe õe poeg. Täpsemini tsaarinna Jelizaveta ja tema seisusevastase abikaasa Razumovski õepoeg. Nõnda sai Tema Ekstsellents olla uhke, et on suguluses Romanovite suguvõsaga ning Tema Keiserliku Majesteedi Nikolai II kauge sugulane.
Et see sugulus oli müüt, polnud üldse tähtis: selleks et tegelikult aadelkonda kuuluda, ei olnud Zakrevskitel sellise legendi järele mingit vajadust. Nende ammused esivanemad olid lausa nii üllast suguvõsast, et neil polnud mõttessegi tulnud lisada oma nimele veel üks tiitel.
Ühesõnaga ei olnud Zakrevskid ei vürstid, krahvid ega parunid erinevalt oma sugulastest ja naabritest vürstidest Narõškinitest, Saltõkovidest ja Kotšubeidest. Seda polnudki tarvis. Zakrevskite sugupuu oli nende endi silmis palju rohkem väärt.
Kuigi need vene aadli üksikasjad jäid Liverpooli vürtspoodniku tütrele täiesti arusaamatuks, sai proua Wilson siiski majaülema rääkimisviisist aimu Ignati Platonovitš Zakrevski perekonna kõrgest päritolust. Selles veendus ta ise peagi. Ja see jäi talle igaveseks meelde.
Ja häda sellele, kes söandas tulevikus kahtluse alla seada Mura ja tema õdede väga kõrget päritolu! Proua Wilson suhtus sellesse oma hoolealustest snooblikumalt, uhkena nende sünnipära ja perekonna ajaloo üle, ning kaitses suguvõsa aristokraatlikkust ja Zakrevskite eesõigusi kuni revolutsiooni kõige traagilisemate aegadeni välja.
Ülemteener, kes oli Tema Ekstsellentsi reisidel Londonisse saatnud 30 aastat, rääkis inglise keelt väga korralikult. Ometi rõhutas majaülem, et Tema Ekstsellents oskab ka prantsuse, saksa ja araabia keelt. Et Tema Ekstsellents on õppinud õigusteadust Peterburis, Berliinis ja Heidelbergi ülikoolis. Et Tema Ekstsellents on kuulus kogu Euroopas oma artiklitega Venemaa õigussüsteemi kohta ja kohtuprotsessidel vandemeeste institutsiooni kehtestamise eest võitlejana. Et Tema Ekstsellents kutsuti pärast Prantsusmaa lüüasaamist 1871. aastal Versailles’sse osalema juristina läbirääkimistel kantsler Bismarcki ja president Thiersi vahel. Et Tema Ekstsellents on otsustanud Peterburi rahukohtuniku ameti vahetada prokuröriameti vastu Ukrainas, et seada end sisse oma maavaldustele lähemal.
Tõepoolest, Ignati Platonovitš Zakrevski oli saanud päranduseks kõik mõisad ja metsad Orlovka, Kazilovka ja Pirjatini külas. Eelkõige oli ta saanud päranduseks Berjozovaja Rudka mõisa. Lisaks oli tal väga tulus viinatehas, mille viina ta müüs kogu impeeriumis. Ta tootis ka suhkrut, tubakat ja veelgi tulusamat salpeetrit, millest valmistas püssirohtu. Ühesõnaga oli ta Ukraina üks võimsamaid maaomanikke. Ja mitte miski peale ta tohutu intellektuaalse huvi ning kire õigusteaduse vastu ei kohustanud teda juristikarjääri tegema.
Nüüd oli Tema Ekstsellents ligi 50-aastane. Ta oli suurt kasvu, kõhn, väikese peaga, mis meenutas linnu oma ning mida tõi veel rohkem esile liiga pikk kael, kummaliselt ümmargune pealuu ja kotka moodi kongus nina. Mustad peenikesed vuntsid, mis laiusid üle ta näo, meenutasid röövlinnu sulgi. Kogu lugupidamise juures oli Ignati Platonovitš kõike muud kui ilus mees.
Ometi oli ta elegantne, väärikas ja kohtles proua Wilsonit viisakalt, aga ka kõrk, põlglik ja kannatamatu nende suhtes, kes ei kuulunud tema majakondsete sekka. Ta oli mees, kelle autoriteeti võis Margaret võib-olla austama hakata. Mees, kes oli harjunud korraldusi jagama, just sellised meeldisid Margaretile. Ei, mitte et nende vahel oleks olnud vähimatki võrgutamist. Sellest küljest, galantsuse ja kergemeelsuse suhtes, oli Margaret eluks ajaks liiga valusalt kõrvetada saanud.
Ignati Platonovitšiga ei olnud asjad samamoodi. Tema oli nõrgema sugupoole suhtes tundlik – oma naise silmis ammugi liiga tundlik –, tal oli kombeks oma maavalduste talutütardele lapsi teha ning kõigis pealinnades armukesi koguda.
Kuigi ta lootis reisiigavust peletada kauni guvernandiga flirtides, mõistis ta kiiresti, et too ei lase tal seda teha. Temasuguse naise vastu ei saanud Zakrevski lubada endale ühtegi vabadust, sõnadeski mitte. Püüda talle kuidagi läheneda … Ei vähimatki võimalust. Seetõttu otsustas Zakrevski aega surnuks lüüa uurides Margareti tunnete, mälestuste, eraelu kohta … Dublini, abikaasa, laste kohta, sidemete kohta Maudiga, suhete kohta kolonel Gonne’iga. Ta tahtis kõike teada.
Margaret Wilson, kes istus tema vastas Ukrainasse viiva rongi luksuslikus kupees kangelt ja ärevust tundes, vastas ühesilbiliselt. Tal oli raske taluda pealetükkivaid küsimusi. Taktitus sundis teda valetama, mida ta aga vihkas. Pealegi oli ta täiesti teadlik sellest, kui suurel pettusel põhineb tema töölevõtt Zakrevskite juures. Mida võiks ta sellise isiksuse järglastele õpetada? Isegi nende arvu oli raske kindlaks teha … Nende hulka kuulus umbes 12-aastane poeg, keda Ignati Platonovitš näis üdini põlgavat, umbes viieaastased kaksikud ja veel üks lemmiklaps, kes oli kõigist teistest vanem. Kas neid oli veel? Sellest Ignati Platonovitš ei rääkinud. Ta ei rääkinud ka laste emast muud midagi, kui et too on rase. Ja mida ootas ta proua Wilsoni õpetustööst?
