prantsuse preilile, ühesõnaga kogu ménagerie’le, nagu senaator nimetas oma naise endisi guvernante, kes nursery üle valitsesid.
Tundes õudust, et rumalus ja aktsent võiksid ta madalat päritolu reeta, püüdis Margaret neid vaikimisega varjata. Asjatult. Mees oli uuriva loomuga ega andnud alla, endise kohtunikuna oli prokurör Zakrevski ülekuulamistega harjunud.
Wilson vastas kindlameelse pilgu ja väheste sõnadega, lasi end vaadata ning jälgis Zakrevskit ise ka. Püüdis talle hinnangut anda. Oma uuele peremehele … Isakesele, kes valitses kahe tuhande hinge üle, kes elasid tema mõisates ja maadel. Pika habemega talupojad kutsusid vaksalites teda mõisahärraks, барин’iks. Nad suudlesid ta käsi, nagu oli kombeks endisaegsetel pärisorjadel, kes olid vaevu 30 aasta eest orjusest vabastatud. Mees, kes hoolimata oma pealtnäha peentest kommetest puhus talle näkku sigarisuitsu, kes muudkui tõusis püsti ja istus, kes ei püsinud sugugi paigal, kes oli kogu aeg valvel, kes aina liikus, kelle uudishimu, intelligentsust ja energiat ei saanud teiste omaga võrrelda, kes ei osanud vaikida, kuulata, seisma jääda ega oodata. Just tema kannatamatus ja taktitundetus viib ta viimaks hukatusse. Selline oli Margaret Wilsoni esmamulje, pimestav eelaimus, mida ta püüdis kiiresti unustada.
Zakrevskil oli liiga palju veidrusi.
Mida kaugemale kulges rong valgetesse avarustesse, rajas enesele teed läbi metsade, seda nõrgemaks jäi Margareti ajataju, kuni kadus viimnegi piiride tunnetus.
Liiga palju vaatepilte, liiga palju tundeid, liiga palju uusi hirme.
Kohvrite kuhjad ning hulk teenreid, kes Tema Ekstsellentsi vagunis teenisid, pidanuks Margareti ometi Berjozovaja Rudka mõisa õhustikuks ette valmistama.
Kellukeste ja aisakellade helina saatel sahises pikk reevoor kõrguvate puude all.
Otsekui lõputu sirge kanal viis allee külast otse mõisani. Silmapiiril polnud üldse valgust, taevas vähimatki kuma. Tõepoolest, kui troikadel polnuks laternaid, valitsenuks pilkane pimedus. Ja kes ka ei räägiks, et proua Wilson näeb kuusära lumel, päikesekiiri jääl või värsket lund väljadel, mida kuldab punane ehavalgus, oleks alatult valetanud. Vaikusest avaratel väljadel aga … Möirgav tuul lõõtsus paplite ladvus, hinnalistes Itaaliast toodud paplites, mis ääristasid alleed. Oksad mühisesid, otsekui kortsutataks paberit või rebitaks siidi. Võimsad tuuleiilid räsisid ümberkaudseid metsi, raputasid mände ja kaski, mis raksusid ja krigisesid sadade verstade kaugusel, tehes hirmsat lärmi.
Peremehe regi sõitis kõige ees. Ta juhtis seda ise, sööstis kolme hobusega loodusjõududele vastu. Kiiremini, kangemini … Galopisammul ja piitsahoopide saatel võttis Tema Ekstsellents taas võimu oma maade üle.
Karunahk põlvedel, soovis noor välismaalanna, kes tuli härraga kaasa, et see reis ei lõpeks iial. Et sõidul poleks sihti, et see oleks lõputu ega viiks mitte kuhugi.
Jätta mõtted lastest, unustada Dublin. Isegi mitte mõelda tulevikule.
Tunda vaid näkku piitsutavat tuult, külma, elu. Kiiremini, kangemini. Ka Margaret vajas tegevust, raevu, karjumist. Jõud, mis tormlesid ta kohal puudes, tungisid talle ihusse, kisendasid temas ja otsisid väljapääsu.
Nähes tee lõpus äkki võimast valget hoonet, barokset ja rikkalikku Berjozovaja Rudkat, mõistis ta, et nad on jõudmas sihtkohta.
Seal oli kõiki stiile, kõiki materjale, kõiksugu vorme. Ridamisi sambaid ja võlvistikke, verandasid, terrasse, mosaiikidega kaunistatud lodžasid, nikerdatud puidust rõdusid, sepistatud balustraade ja käsipuid. Rääkimata peatrepist ja vapist, mis oli peaukse kohal terve korruse kõrgune.
Rääkimata ka sadakonnast inimesest, kes seisid tõrvikuleekide valgel trepiesisel reas. Peremehe aisakellade selgesti äratuntav kõla oli omastele tulekust märku andnud. Torukübarates, frakkides ja hundinahast keepides kummituslikud mehekujud. Sooblinahkades, mütsides ja turnüürkleitides daamid. Lühikestes valgetes kleitides noored tüdrukud, kõhul laitmatult valged muhvid. Viktoriaanlike peakatete, kasukate, mustade kleitide ning jaspispärlitega kühmus vanad daamid… Vene sõjaväemundrites noormehed, pitspõlledega toateenijad, Ukraina rahvarõivastes talunaised, suurtes saabastes talumehed, sutaanides papid. Seal oli kõiki maailmu, kõiki sugusid, kõiki vanuseid.
Rahvahulga keskel seisis monumentaalse kujuna rase naine, tohutu suure perekonna kergemeelne ja kardetud ema. Mura ema, kellest pidi edaspidi sõltuma Margaret Wilsoni saatus. Tema Ausus Maria Nikolajevna Boreiša, keda need majakondsed, kellele tema soosing osaks ei saanud, kutsusid Rästikuks.
2. peatükk
RÄSTIK
Ta oli võrdlemisi noor: 34-aastane. Kauni ja lausa väga veetleva naisena, hoolimata priskusest, millest ta enam ei vabanenud, oskas Maria Nikolajevna enese juures hoida neid, kes talle meeldisid.
Ta juuksed olid blondid, nägu kahvatu, silmad sinised, pilk läbitungiv, ja kui vaja, tarduma panev, tal oli küllaga intelligentsi, auahnust, hoogu, haridust ja vaimujõudu. Ta ema oli olnud keisrinna õuedaam ning teda peeti kõrget päritolu parunessiks. Maria Nikolajevna ise oli kasvanud Poolas ning suhtles vaid prantsuse keeles. Peale selle oli tal selline maine, et ta kipub armastama luksust ning maksma kätte abikaasa üleaisalöömiste eest sellega, et tegi sedasama, mida ta mees. Naabrinaiste sõnutsi oli tal kurtisaani hoiak. Meestega, kes teda külastasid, käitus ta ülimalt kergemeelselt. Naisi aga … pidas ta oma rivaalideks, viimset kui ühte.
Ometi ei näidanud ta üldse välja vaenulikkust tolle võluva tegelase vastu, kes talle Iirimaalt toodi. Vastupidi harjumusele ei olnud ta armukade. Ta võttis tulija vastu lausa armulikult.
Kohe hakati sosistama, et Rästik mõõtis uustulnuka kasulikkust oma meelerahu ja rõõmude järgi. Sest kuigi ta vihkas elamist maal ning järeltulijad meenusid talle vaid aeg-ajalt, oli ta siiski teadlik oma huvidest ning oskas neid kaitsta.
Igatahes ei olnud pereema ja guvernandi vahel kunagi vähimatki rivaalitsemist.
Esindusruumidest Wilsoni (distantsi hoidmiseks kasutati tema perekonnanime) nursery’ni mõisa vasakus tiivas, Maria Nikolajevna roosades ja sinistes toonides buduaaridest Ducky (nii hakkas teda hüüdma noorem põlvkond) roosades ja valgetes toonides tubadeni valitses kohe algusest peale harmoonia. Hämmastav tasakaal.
Kaks naist olid kõiges ühel meelel, isegi eesnimes, mis pidi lapsele pandama, kui ta sünnib kahe kuu pärast. Tema nimeks pidi saama inglispäraselt Mary, nagu soovis Tema Ekstsellents Ignati Platonovitš.
Järeleandmine peremehe anglofiiliale – see oli ainus järeleandmine, mida abikaasad teineteisele tegid – ei kestnud sugugi kaua. Viimaks ristis isa oma neljanda tütre nagu kombeks Maria Ignatjevnaks ning andis tüdrukule nagu kombeks ka hellitusnime – Mura.
Ema kutsus teda Murotškaks, sest soovis hellitusnime rõhutada ja mitte kasutada nime, mida tarvitas ta abikaasa.
Guvernant Ducky hüüdis last Babydeariks. Ja selles ei mõelnudki keegi talle vastu vaielda. Maria Ignatjevna Zakrevskaja sündis Babydearina Berjozovaja Rudkas 6. märtsil 1893. Ta jäi Babydeariks 18 aastaks kuni abiellumiseni 24. oktoobril 1911 Berliinis.
Alles siis sai Babyst uuesti Mary, kes jäi kogu eluks Marydeariks.
Mura südames kehastas sõna „baby” jäädavalt pühendumust, harmooniat, terve maailma õrnust. Nimi Baby kuulus tema armsamate hellitusnimede panteoni, edaspidi ei saanud see kuuluda mitte kellelegi peale mehe, keda ta armastab üle kõige.
Seni
