Ševtšenko oli kirjutanud tüdruku vanaemale.
Kui vaid kohtuda veel saaksime …
Ševtšenko – rahva vabaduse laulik, kes oli Ukrainas kuulsamgi kui Puškin – oli eelmise põlvkonna ajal olnud armunud Tema Ekstsellentsi emasse. Armunud poeet oli temast isegi portree maalinud. Ja Anna Zakrevskaja nägu, mida raamistasid ta säravmustad juuksed, kaunistas nüüd saali seina. Uskumatu, hämmastasid külalised, suguvõsa noorim laps sarnaneb juba praegu oma vanaemaga.
Tuletage peres uues,
peres vabas, suures
siis mind veel te lahkelt meelde
vaikse jutu juures.5
Tüdruk tundis end kui kala vees. Häbelikkust polnud temas grammigi. Ta polnud veel nelja-aastanegi, aga juba näis ta mõistvat värsse, mida esitas. Imepärane mälu. Täiuslik etlemisoskus. Ta võttis enesele rolli, mida jäi eluajaks kandma. Ühtaegu kirglikult, loomutruult ja võluvalt.
Nukk oskas publikut köita. Talle meeldis võluda. Tõtt-öelda ta lausa jumaldas valgust, jumaldas tähelepanu, jumaldas kiiduavaldusi.
Võib-olla just seda Ducky kartiski. Babydeari vajadus meeldida liigutas teda ning pani teda muretsema.
Et hoida oma inglikest kõrkuse eest, pealiskaudsuse ja koketsuse eest, kõigi nende nõrkuste eest, mis ohustasid sealseid lapsi, kes sündisid, hõbelusikas suus, et kaitsta oma õrna väikest tüdrukut ülbuse, lodevuse, egoismi ja üldse kõigi ohtude eest, mis varitsesid liiga suures külluses kasvavaid lapsi, pidi Margaret Wilson olema valvel nagu lõukoer.
1895. aasta augustikuus ei tulnud taevasse ainsatki vihmapilve puhastama õhku, mida täitis õietolm ja liiv. Õhk lämmatas. Lapsed ei saanud isegi õhtu eel minna murule kroketit või tennist mängima … Tolm ei hajunud ning tõi neile aina kriidimaitse suhu.
Ducky otsustas seetõttu, et täna ei serveerita teed mitte nursery’s ega kõlakoja kupli all ega ka hiinapärase paviljoni võlvide varjus. Teejoomiseks minnakse hoopis koos Tema Aususe Maria Nikolajevnaga jõeäärsesse metsasalusse. Tehakse väljasõit ja piknik nii, nagu need Margaret Wilsoni meelest käivad.
Mähituna pikkadesse linastesse jakkidesse, mille kapuutse katsid täielikult õlgkübarad, näo ees kaitseks paks valge rätt, istusid daamid esimeses rakendis. Nende suur tõld sõitis kõige ees, et pääseda teiste järel tekkivast tolmupilvest. Üksteise kõrval istusid seal proua perenaine, tema auväärne ema, tema auväärne õde, tema auväärne nadu, nõbu Vera, nõbu Katja ning senaator Ivan Logginovitš Goremõkin … ainsa mehena esimeses tõllas. Majakondsete armas külaline, Tema Ekstsellentsi kolleeg kohtusüsteemis, advokaat, kes juba kolmandat aastat oli Berjozovajas suvitamas. Maria Nikolajevna oli võtnud ta istuma enese kõrvale, sest Ivan Logginovitš oli Tema Keiserliku Majesteedi Nikolai II valitsuses väga mõjuvõimas.
Nende järel sõitsid faetonites Tema Ekstsellentsi kadunud isa mitu vallalist sugulast ja kaks naabrinaist koos teiste härrastega. Nende järel sõitis kaarik krahvinna Engelhardti ja vürstinna Kotšubei poegade ja tütardega, kuue umbes 15-aastase noorega, kelle kõrval istusid nende guvernandid ja õpetajad. Nende järel sõitsid lapsed, Bobik ja tema õed, kes olid liiga noored, et suured võtaksid neid enda kõrvale. Kuigi vaene Bobik, nagu täiskasvanud teda kutsusid, oli juba lausa 14-aastanetuli tal istuda kõrvuti Ducky, kaksikute ja Babydeariga, kes pidi oma mänguasjadega pandama suurte puude varju. Teenijad istusid korvide ja külmakastide keskel killavoori lõpus kolmes pinkvankris.
Ainus, kelle puudumine oli ilmselge, oli peremees, kes väideti olevat raamatukogus, kus ta töötab oma suurteose kallal Vene kohtusüsteemi ajaloost.
Tegelikult oli kõigile teada, et uurimistöö asemel sõidutas Tema Ekstsellents oma landooga ühte talupreilit. Aga et tõestada selle suhtlemise sündsust, oli ta järelevaatajaks kaasa võtnud oma hoolealuse Darja Mirvoda. Nende tütre.
See provokatsioon pidi solvama seda, mis oli Rästiku jaoks kõige hinnalisem – uhkus oma päritolu üle.
Ettekäändega, et kunagine ori on naine nagu iga teinegi – ja palju enam lugupidamist väärt kui mõni tuttav suurilmadaam –, sõidutas Zakrevski oma armukese koju, aitas ta landoost viisakalt välja, pakkus talle kätt, et astuda paar sammu naise hütini, ning võttis siis naise ukse ees õhtuse hüvastijätu märgiks kübara peast, olles enne seda naisel demonstratiivselt kätt suudelnud.
Selline käitumine oli mõistetamatu nii mõisarahvale kui ka külaelanikele, kes ei teadnud, kuidas seda austusavalduste tulevärki tõlgendada.
Ei siin ega seal ei julgenud keegi protestida. Mõlemal pool aga kommenteeriti Ignati Platonovitši suhtumist ühtemoodi. Asjatult võis ta väita, et on reformimeelne kohtunik, kes saadab mässajaid Siberisse üksnes põhjaliku kaalumise järel, et on üdini humaanne härrasmees – liberaalne aristokraat, nagu tol ajal Berjozovajas öeldi –, aga ta kasutas ikkagi oma esimese öö õigust nagu ta esivanemad.
Samal ajal püüdis ta abikaasa jõe kaldal oma närve taltsutada, kõndides haalamisteel oma favoriidi, kõikvõimsa Ivan Logginovitš Goremõkini käevangus. Nende väljasõit metsa pidi teenima just seda eesmärki: pakkuma võimalust kaevata abielu puuduste üle sõbrale, kelle kohta räägiti, et temast saab peagi siseminister.
„Teie kannatuste rada ei kesta kaua,” rahustas Ivan Logginovitš Maria Nikolajevnat.
Eraldatud kohas suvitades oli tulevane minister vahetanud oma univormi linasest riidest ülikonna vastu. Tuul, tolm ja kõik muud maaelu hädad sundisid teda pidevalt siluma põskhabet, mis kujutas endast kahte kolmnurkset moodustist, mis täitsid täishabeme aset.
Vargsi patsutas ta oma kaaslanna kätt, mille naine oli talle usaldanud.
„Uskuge mind, kullake, ei möödu nädalatki, kuni meie uus tsaar teie õnnetust leevendab. Tema Majesteet on noor. Tema Majesteedil on tarvis enda kõrvale kõiki säravaid vene hingi, keda ta suudab õukonda kokku kutsuda. Mul on teile väike üllatus varuks.”
Pisut eemalt kostis kaldanõlvalt kära ja saginat, sest metsas sõitis üks ratsanik galoppi. Juba kaugelt nägi Maria Nikolajevna, et mees vehkis väljasirutatud käes paberiga.
„Püha taevas, telegramm! Midagi on juhtunud … Issand jumal, ma loodan, et keegi ei ole ära surnud!”
Veidi kaugemal olid kõik kohalolijad püsti tõusnud, jättes üheskoos tee ja võileivad piknikulinadele. Maria Nikolajevna tõttas koos kaaslasega nõlvakust üles teiste juurde lagendikule.
Vürstinna Kotšubei ja krahvinna Engelhardt lõid juba risti ette. Mõlemad kujutlesid, et nende mõisad põlevad. Nad mõtlesid oma vanimatele poegadele ja vendadele: kas keegi on pidanud duelli?
Tänu taevale ei olnud sõnum aga neile, vaid majaperemehele.
Maria Nikolajevna kõhkles. Otsis pilguga senaatorit. Too noogutas julgustavalt: „Tema puudumisel, Maria Nikolajevna, langeb vastutus teile.”
Värisevi sõrmi avas Maria Nikolajevna pitseri. Isegi Bobik, isegi Alla ja Anna jäid tasa. Valitses vaikus.
Maria Nikolajevna luges. Telegramm oli pikk.
Kaksikud olid Duckyl käest kinni võtnud ning vaatasid ema poole. Üksinda puude alla jäetud Babydear oli püsti tõusnud. Oma suurte mustade silmadega vaatas ta täiskasvanuid, kuid ei püüdnud nende tähelepanu enesele tõmmata.
Viimaks
Ain Kaalepi tõlge.
