mehe lemmiktütrega, kaksikutega, isegi Babydeariga, hakanuks ta Maria Nikolajevnat vihkama. Too kuulus selliste naiste hulka, kes jagavad selleks, et valitseda. Kelle silmis jagunes inimkond kahte kategooriasse: olendid, kes väärisid oma üllaste tegude või iluga tema tundeid, ja kõik ülejäänud, tähtsusetud ja tühised. Õnnelik võis aga olla see, kelle ta oli oma südamesse võtnud: see inimene oli üdini erakordne! Kas seda jätkus nädalaks? Kuuks? Terves aastaks? Tähtis oli ainult see, kes selle positsiooni saavutas, kõik teised jäeti siis kõrvale. Oma favoriidi suhtes ei olnud Maria Nikolajevna kitsi ei komplimentide, hellituste ega isegi mitte eneseohverdusega. Ta imetlus oli piiritu, ta südamlikkus ülevoolav. Nii võitlesidki kõik tema ümber selle pärast, et saada tema eelistatuks, lootes teda köita erakordse elegantsuse, vaimsuse, andekusega.
Oma lastest armastas ta eelkõige poega. Berjozovaja Rudka pärijal oli sama nimi kui vanaisal, Platon. Maria Nikolajevna kutsus teda Bobikuks. Kuni poisi kümneaastaseks saamiseni näis emale, et Bobik väärib kuulumist ta lähikondsete happy few’ sekka. Poiss oli hapra kehaehitusega ja kahvatu, otsekui ingel oma blondide lokkide ja melanhoolse näoilmega. Ühel päeval aga leidis ema, et poiss on kidur, juba ammu oma ea kohta liiga väikest kasvu, liiga lodev, väljapaistmatu ja aeglane. Seda kõike võttis kokku üks sõna: „inetu”. Ja sellest päevast peale lakkas Bobik olemast. Vaeseke ei toibunudki sellest ning muutus iga päevaga üha enam ema kirjelduse moodi.
Pojas pettunud, suunas ema oma tunded tütardele Allale ja Annale, kes olid poisist seitse aastat nooremad. Samas ei võtnud ta kaksikuid oma südamesse võrdsena. Üks neist, Alla, oli tema silmis liigutav: kõige elavama loomuga, kõige kaunim. Just tema oma pikkade kuldpruunide-punaste juustega, mille ümber oli seljal seotud suur valge lehv, näis emale kõige imetlusväärsem. Teine neist, Anna, kellel olid küll samasugused juuksed, aga kes oli samal ajal ka tasakaalukam, oli pisut kõõrdsilmne. See viga ei olnud küll piisavalt silmatorkav, et tõkestada ligipääsu ema paradiisi, aga jättis tüdruku siiski kaugele, suure hulga pretendentide sekka.
Murotška tulek tõukas nad kõik ühekorraga troonilt. Viimati sündinu oli tema lapsukestest kaugelt kõige armsam, kõige kelmikam! Ja Maria Nikolajevna väga iseäralik kirg Babydeari vastu tegi Margaret Wilsoni silmis olematuks kõik tema muud puudujäägid. Guvernant hoidus alati kritiseerimast ema, kes oli oma lapsed tema hoolde usaldanud. Ema. See positsioon tagas Maria Nikolajevnale laste kasvataja lugupidamise. Tingimusteta lugupidamise.
See, kui kergesti Wilson Berjozovaja Rudka elurütmi sulandus, ei hämmastanud kedagi. „Teda võlus see suur perekond, see üdini venelik perekond,” kommenteeris prantslasest koduõpetaja … „Teda võlus see perekond, kuigi ta ise ei tunnistanud oma imetlust.”
Jah, Ducky imetles vabadust, mis pereliikmete vahel valitses, imetles selle perekonna heldemeelsust kõige suuremas viletsuses elavate hõimlaste vastu, vallaliste sugulaste vastu, vanade koduõpetajate vastu, vanade lapsehoidjate vastu. Ta mõtiskles, et võib-olla tõesti pakub elu vanades Vene mõisates täiuslikke hetki.
Kui aasta oli möödunud, kartsid kõik temalt küsida, kas ta plaanib Iirimaale naasta, nagu lepingus kirjas. Maria Nikolajevna ei vaevunud seda küsimagi. Tema jaoks oli iseenesestmõistetav, et Wilson kuulub tema majakondsete hulka.
Ducky veetis aga unetuid öid. Igatses oma laste järele.
Kas minna või jääda? Mida otsustada?
Raha eest, mida ta lähetas Iirimaale, sai ta poeg Sean minna õppima sõjakooli. Temast pidi saama mereväeohvitser, nagu noormees ise soovis. Eileen aga kasvas villas, mille ta poolõde oli Pariisis Bois’ avenüül ostnud. Nende kirjadest võis välja lugeda omamoodi rahulolu.
Kui nende ema naaseks Dublinisse, asuksid nad kõik kolmekesi elama äärelinna slummi. Aastapalk, mille nad oleksid juba pansionikuludeks maksnud, ei võimaldaks neil kaua vastu pidada.
Kuidas minna teadlikult tagasi viletsusse, tundmata, et sa eksid ja et tulevik ei too midagi?
Ducky hakkas kartma. Väljavaade, et ta peab taas kord end lahti rebima – lahkuma Babydearist, lahkuma Allast ja Annast, isegi Bobikust –, viis ta kuristiku äärele.
Ühel hommikul nägi ta oma olukorda selgesti: tal pole valikut, ta maksab edasi Seani õpingute eest, teenib Venemaal tütrele kaasavara. Ja alles siis läheb koju tagasi.
Langetanud otsuse, sai Ducky veidi hingerahu tagasi.
Ta nautis kõrvetavaid suvepäevi, aega, mil kõik majakondsed lõunauinakut tegid, kui ükski askeldus vaikust ei häirinud. Ta tundis mõnu neist hetkedest, kui sai üksinda kontrollimas käia, et kõik kardinad oleks korralikult ette tõmmatud. Ta astus läbi esindusruumidest, ballisaalist, läbi pikast ruumide rivist, mis viis teise trepi ja mõisa laste-tiivani. Tema teele jäid vaasid liiliate ja roosidega, mis täitsid ruume joovastava aroomiga, mis saatis teda veel teiselgi korrusel. Seal jagasid kaksikud valgusküllast ja avarat tuba, mille seinad kiirgasid säravvalgelt, sama säravvalged olid ka suured fajanssahjud ning musliinkardinad, mida ei liigutanud vähimgi tuuleõhk. Hiljem teejoomiseks kaetud laud nursery’s, mis oli samuti säravvalge, meenutas talle hõberiistade ja kuldse samovariga Dublini kiriku altarit ja armulauakarikaid. Ducky võttis seal istet kerge rahuloluohkega ning ootas kannatlikult, kuni teed serveeritakse. Alla kööki polnud mingit tarvidust minna: terve teenrite armee tõi guvernandi hoolealuste maiustused kohale. Ei, mitte et Ducky tegutsemistahe oleks raugenud. Ta toimetas innukalt. Kontrollis voodipesu, luges taskurätte, sättis raamatuid ritta, koristas mänguasju. Teades, et käelistes töödes ei ole ta kuigi andekas, valvas ta korra üle viimses kui üksikasjas. Tema väsimatu energia ka kõige kuumematel tundidel andis õhtul ainest naljatlusteks: Wilson on igatahes ainuke, keda Berjozovaja kuumus kannatama ei pane!
Ometi oli tal äärmiselt keeruline taluda tülisid, mis tekkisid suvel järjepanu lõuna- ja õhtusöögilauas.
Neil puhkudel muutusid ta sammud põrandaplaatidel plaksuvamaks, hääl tuhmimaks, toon kannatamatuks. Ja ta jutus oli kuulda kokni murrakut. Jõulisus, millega ta lükkas oma tooli laua äärest eemale, kui ta jättis salvräti kokku voltimata või viskas selle laudlinale, näitas ilmselgelt tema arvamust: ta ei kiida üldse heaks seda, kuidas pererahvas käitub.
Oli kombeks, et kõik majalised söövad koos. Laua ühes otsas istus Tema Ekstsellentsi mõjupiirkonnas härrasrahvas, Zakrevskite sugulased ja naabrid. Keskel istusid Tema Aususe juhtimisel daamid, koduõpetajannad ja tema usaldusalused. Laua teises otsas istusid lapsed koos ammede, õpetajate ja suur hulga teenijatega, kes kõik olid Ducky hoole all. Kolm maailma rangelt eraldatud jututeemadega.
Ja Ducky vihkas seda, kui Maria Nikolajevna pöördus korraga noorema põlvkonna poole ning katkestas kõik nende vestlused, et asuda tema hoolealuse Darja Mirvoda kallale, et kritiseerida tema väljanägemist ja teda alandada. Kõik muidugi teadsid, et see võluv 15-aastane neiu oli Ignati Platonovitši vallaslaps. Teadsid, et tegu on tütrega, kelle mees oli saanud ühe naaberküla talunaisega. Teadsid, et mees õrritab temaga iga päev oma abikaasat. Teadsid, et mees käib tüdruku emaga endiselt läbi … Sundida aga seda vaest lapsukest pisarate saatel saalist välja jooksma oli häbiväärne! Ja Tema Ekstsellents ei astunud vahele!
Ducky pidi paratamatult mõtlema oma tütre saatusele. Kes teab, võib-olla alandab kolonel Gonne’i perekond Inglismaal Eileeni samamoodi, kuigi väidab, et koolitab ja kasvatab teda? Kes teab, kas tedagi ei sunnita nuttes minema jooksma?
Ühtlasi vihkas Ducky just õhtuid, kui kurku niisutati liiga palju, mille peale Maria Nikolajevna saatis ta nursery’sse Babydeari järele, lasi tal tüdruku keset ööd üles äratada, panna talle selga kõige kaunima kleidi, tuua ta söögituppa ning tõsta ta lauale … Maria Nikolajevna näitas oma last nagu tarka sülekoera keset likööriklaase ja pudeleid.
