Nikolajevna näis olevat pigem hämmingus kui liigutatud ega võtnud vaevaks oma hingevalu ilmaasjata välja näidata.
Kuigi 67-aastase Ignati Platonovitši surm oli abikaasat üllatanud, ei olnud ta ometi veel kõige hullemat näinud. Testamendi ettelugemine põhjustas talle elu suurima šoki.
Mees jättis kogu varanduse vabamüürlastele ja eraldi pärandiosa loožile, mille ta oli Šotimaal esimese omataolisena asutanud.
Perekonnale pärandas ta võlad ja suure korteri Peterburis. Ja Berjozovaja Rudka, mida kurnasid arvukad hüpoteegid. See surmajärgne reeturlik hoop sundis Tema Ausust loobuma linnaelu rõõmudest ning tõmbuma taas maaelu rüppe, mida ta vihkas.
Reisid ja suurilmaelu olid nüüdseks läbi. Peterburi tõid teda vaid müügitehingud, kui õnnestus midagi müüa.
Asjata küsis Maria Nikolajevna lähikondsetelt nõu, mõtiskles probleemi üle üht- ja teistpidi, vastus oli alati üks ja seesama: talle ei jäänud muud valikut kui piirata oma teenijate hulka ning piirduda vähem kuluka eluga.
Ikka veel võitles ta selle mõttega: Ukrainasse? Kas on ikka mõistlik sinna naasta? Kas ta mitte ei kuulnud, et talupoegade hordid oli põletanud möödunud aastal maha mitu maavaldust Kiievi lähedal? Ja tapnud nende omanikud? Räägiti isegi revolutsioonist! Kes teab, äkki tulevad need bandiidid tagasi?
Ka nüüd oli vastus üksmeelne: sõjavägi oli piirkonnas rahu taastanud. Rahutused olid lõplikult maha surutud ning mässujuhid küüditatud.
Kuna Maria Nikolajevna soovis oma rahanduslikku olukorda parandada, oli ta lausa sunnitud Berjozovajasse naasma. Ja ta pidi selleks oma tütreidki sundima. Nende eksiil ei kestaks kaua. Nad jääksid sinna vaid seniks, kuni mõis on taas kindlalt ohjesse saadud, kuna vahepeal olid nad oma valduse liiga kauaks hooletusse jätnud.
Ja pealegi, kes teab, võib-olla tõstab Bobik perekonna vapi taas au sisse, kui võtab naiseks mõne jõuka pärija?
Häda selle Bobikuga! Ta oli 26-aastane, aga karjäär ei edenenud tal kuidagi. Temast peaks saama perekonnapea? Tal tuleb oma lodevus maha raputada ja pingutusi teha, et õed mehele panna.
Iseasi, kuidas leida sealtkandist mehed, kes oleksid nõus võtma naise ilma kaasavarata …
4. peatükk
ALLA JA ANNA
„Hämmastav, milline anne tal on hävitada kõik, mida ta puudutab,” pomises Alla oma õele kõrva.
„Ta pole mitte rästik, vaid koletis!”
„Naabrimehed tulevad külla ju meie pärast, et meile armastust avaldada …”
„Ja sellepärast on ta meid vihkama hakanud.”
„Kui ta saaks, hoiaks ta meid siin elu lõpuni!”
Kaksikud pikutasid rohul ning varjasid end pargi lõpus põldmarjapõõsa juures kättemaksuhimulise ema eest. Nad teadsid, et Maria Nikolajevna istub mõisavalitsejaga arveraamatute taga ega tuleks neid sealt otsima. Teadsid, et Ducky ja Murotška, kellele nende peidupaik oli teada, ei annaks neid välja. Aga ikkagi täielik naeruväärsus! Loota veel nende vanuses oma guvernandi diskreetsusele ja väikeõe abile. Nad olid 20-aastased, aga pidid käituma nagu tited, et pisutki omaette olla. Jajah, muidugi, Rästik võis ju küll öelda, et näeb vaeva perekonna rahaasjade kordaseadmisega, et tütardele kaasavara saada ja nad Peterburis mehele panna, aga nii rumal ei olnud siin ometi keegi. Isegi mitte Murotška, keda Rästik väitis oma vanemate õdede riivatu eeskuju eest kaitsvat, jättes ka tema ees mõisa värava suletuks. Isegi mitte Ducky, kes teadis väga hästi, mida tähendab see demonstratiivne vooruslikkus, millega Tema Ausus end ehtis.
Mura oli tulnud põldmarjapõõsa juurde, kus kaksikud lebasid käsipõsakil, pilgud taevasse suunatud, ning sosistasid ägedalt.
Suurt kasvu nagu õedki, aga väga tõmmu naha, tugevamate lihaste ja sportlikuma olekuga Mura puges okste vahel õdedele nii lähedale kui võimalik. Tol 1908. aasta suvel oli ta saanud 15-aastaseks ning hoolimata oma lapselikust ausameelsusest oli temas kübeke vanemate õdede küpsust. Nende kolm ühesugust valget kleiti torkasid roheluses hästi silma. Oli lausa ime, et neid ei nähtud.
Kaksikute hääletoonist sai Mura aimu, kui intiimsed on nende pihtimused. Anna ja Alla keelasid tal pidevalt vestlustesse sekkuda, öeldes, et ta on liiga noor, et nende saladusi teada saada.
Võib-olla. Aga kuulamast ei saanud nad teda takistada. Berjozovajas oligi Mura lemmikmeelelahutus kuulamine … Üle kõige armastas ta kaasa lüüa oma õdede põgenemisplaanides, unistustes, et nad ära röövitaks, kõigis nende vandenõudes, et Peterburi naasta.
Mitte et Mura ise Ukrainat vihanuks, aga ta tundis puudust tegevusest, inimestest, pidudest.
Köögis räägiti, et Mura Ignatjevna on liiga elujõuline, liiga energiline, et tema on kogu maja neidudest ainuke, kes ei oska kõndida, vaid kes alailma jookseb.
„Aga ikkagi,” mõtiskles teismeline tüdruk Alla sõnu parafraseerides, aga ikkagi: kas tõesti ei ole Berjozovajas mitte midagi muud teha kui kuulata pealt oma õdesid, tormata piki koridore ja elada teiste inimeste elu? Kas tõesti ei ole mitte midagi hullumeelset, mitte midagi tõeliselt keelatut, mida ta saaks ette võtta?
Kaksikud tasandasid veelgi häält.
Mura teadis väga hästi, millest nad räägivad! Nad rääkisid armastusest. Rääkisid nägusast noorest krahvist Vladimir Jonovist, kes oli Anna kätt palunud, aga Mummy oli ei öelnud. Miks? Mõistatus. Mummy ütles, et noormehe tervis ja varandus on liiga viletsad. Ühtlasi väitis Mummy, et tal on Annale keegi teine välja vaadatud.
Tüdrukud rääkisidki sellest sundabielust Peterburis, mida Mummy Annale parasjagu ette valmistas.
„Aga ikkagi,” prahvatas Alla, „ma ei saa aru, miks ta ei lase mul sinu pulma tulla selle jõleda parun von Bülowiga.”
„Selleks, et sulle närvidele käia,” torkas Anna. „Mummy ei taha sind enda kõrvale: sa jätaksid ta Iisaku katedraalis varju … Aga ära muretse, mina ei tule ka sinna kohale!”
Harkovi ja Kiievi pankades kandsid Maria Nikolajevna pingutused päranduse haldamisel ehk isegi vilju, aga ta kibestus sellest tööst kohutavalt. Ettekäändel, et ta ise on pidanud oma seisusliku väärikuse taastamiseks loobuma tualettidest, vastuvõttudest, flirtimisest, väitis ta nüüd, et hoiab tütreid samal teel. Õigel teel.
Ema õnnetuseks olid aga Anna ja Alla maiseid rõõme juba maitsnud ning olid neid lausa sihikindlalt harrastanud. Kuna mõlemad neiud olid sünnipäraselt elegantsed ja ebaharilikult elujõulised, oli nii õukond kui ka linnaelanikud neid nimetanud Peterburi kõige kaunimateks debütantideks. Nende tutvustamine keisrinnale oli olnud triumf.
Emad teadsid rääkida, et nende viie aasta jooksul, mil Zakrevskid Peterburis olid elanud, olid kadettide ja paažide kooli koridorid lausa kajanud luuletustest, mis kiitsid värsivormis nende neiude arvukaid võlusid.
Räägiti, et senaator Zakrevski tütred olid noorte õhtusöökidel ja ballidel alati köitnud sõbrannade kavaleride pilke. Ja et nende pärast oli mitu pulma ära jäänud.
Need kaks suurt kasvu punaste juustega vormikat tüdrukut olid tõeliselt kombekate meeste jaoks liiga varaküpsed.
