mis kajastasid proua Budbergi jälitamist, on ta tõmmanud ülevalt alla pika joone ning kirjutanud toimiku alumisele äärele punase pliiatsiga märkuse: „Lahja!”.
Tõepoolest, Mura toimik on lahjavõitu. Või siis liiga sisutihe ja rikkalik.
Selles on liiga palju selgusetut, liiga palju teatraalsust, liiga palju inimesi. Inglise koolkonna ajaloolased, kes tahtsid, et ta paneks kirja oma mälestused või kes vähemasti küsisid talt ta mineviku kohta, andsid viimaks alla nagu Prantsuse politsei: liiga venelik lugu! Ja põhjusega …
Ta mõtles nii meisterlikult lugusid välja, et viimaks jäigi ta täienisti legendide, müütide, kujutlusvõime valda. Tõsiasjad ja objektiivne reaalsus ei olnud talle sugugi tähtsad. Tõde ei pidanud ta millekski. Või kui, siis ainult enda oma.
Küll aga näitavad arhiividokumendid, et see naine mängis ajaloos suurt rolli.
Otsisin kolm aastat tema kohta infot Venemaa, Eesti, Prantsusmaa, Inglismaa, Itaalia ja Ameerika raamatukogudest. Kõigisse neisse riikidesse on Mura jätnud kirjalikke jälgi.
Mu jutustus tuginebki sellele tohutu suurele kirjade, aruannete ja kirjelduste kogumile, mis on mu kujutlusvõimet toitnud.
Tõlkisin nii hästi, nagu oskasin, tema kirjavahetuse H. G. Wellsiga, mida ei ole prantsuse keeles avaldatud. Sama tegin Gorki kirjavahetusega. Loodan kogu südamest, et ma ei teinud nende kahe suure kirjaniku kirjutamisviisile ja vaimulaadile liiga.
On ülimalt irooniline, et pärast pikki akadeemilisi otsinguid olen kasutanud tema loo jutustamiseks romaani vormi, mida ta oleks ka ise vaistlikult eelistanud. See sobib minu arvates kõige paremini selleks, et leida tee tema vastuolulisse hinge ning püüda teda ellu äratada.
Lugeja võib siiski arvestada asjaoluga, et mulle teada olevad tegelased, paigad, kuupäevad ning Mura sõnad ja teod on selles romaanis ära toodud nii täpselt kui võimalik. Huvi korral leiate raamatu lõpust lühibibliograafia Vene revolutsioonist, Muraga eluteed jaganud autorite loomingust ning rahvusvahelisest luuretegevusest kahe sõja vahel.
Samas on ikkagi võimatu käsitleda ammendavalt kõiki neid arvukaid teemasid, mis tema saatust puudutasid.
Oma tugevuste ja nõrkustega kehastas Mura kõiki 20. sajandi kangelaslikke hetki. Ka kannatusi. Ja paradokse.
Oma tugevuste ja nõrkustega kehastas Mura minu meelest ühtaegu traagiliselt ja suurejooneliselt just inimeseks olemist.
I RAAMAT
Marydeari esimene elu
1. peatükk
DUCKY
Kiindumust, mida tunnevad guvernandid laste vastu, keda nad kasvatavad, võib ehk mõõta nende vajakajäämiste ja õnnetuste mõõdupuuga. Zakrevski perekonna laste iirlannast nanny mõõdupuuks oli tragöödiate jada, millest Venemaal ei olnud kuulnud keegi.
Tema nimi oli proua Margaret Wilson, hüüdnimega Ducky.
Mura võlgnes oma hoidjale kõik: meelerahu, lahkuse ja suurejoonelise oskuse anda järele, mis oli meestele väga meeltmööda.
Ducky oli abielus, aga Wilson oli ta neiupõlvenimi. Päritolult ei olnud ta mitte iirlane, vaid inglane. Ta põlvnes väikekodanlikust protestantide perest Liverpoolis, kus ta vanemad pidasid vürtspoodi. Nad tegid oma ainsale lapsele selgeks, kui tähtsad on sirgeselgsus, austus korralike kommete vastu ja kõlblus. Muus osas jäi Margaret Wilsoni haridus väga põgusaks. Mõistagi oskas ta kirjutada ja isegi arvutada. Loomulikult ka lugeda. Ideede ja veel vähem teadmiste vastu tundis ta vähest huvi, mistõttu ta ei sukeldunud sugugi romaanidesse ega luuletustesse, mis täitsid preilidele mõeldud ajakirju. Samas oli tal küllaga intuitsiooni ja vaimustavat arukust. Suurt kasvu, sale ning loomult elegantne Margaret äratas oma linnajaos imetlust. Tema reserveeritus ja väärikus meeldisid inimestele. Kuid mitte miski ei valmistanud teda tütarlapselikes unistustes ette selleks, et ta võib meeletult armuda iirlasest mässajasse, kes pealegi oli katoliiklane, et ta isa seisab sellele vastu, et mehe käitumine ei pruugi olla aus, et nad abielluvad salaja ning asuvad elama keset Dublini viletsust. Selleks oli tal varuks vaid vankumatu elutahe.
Abikaasa alkoholism, ta sagedased käigud kahtlastesse urgastesse ja lapse sünd tegid nende abielule kiire lõpu. Ühel õhtul ei tulnud mees koju ega ilmunud enam üldse välja.
Hüljatuna, rahata, teadmata, kas ta mees on surnud või elus – Margaret ei saanud seda kunagi teada –, võitles noor naine hävingu vastu. Töötades mitmel kohal, hoolitsedes oma väikese poja Seani kasvatuse eest nii hästi, kui suutis, tuli ta oma eluga üksinda toime. Tol ajal oli Margaret 18-aastane.
Tema karm elu vapra emana võinuks jäädagi kestma, kui ta ei oleks kohanud oma elu teist armastust, kolonel Thomas Gonne’i Briti armeest. Too oli varem elanud Indias ja Venemaal, nüüd aga elas Dublinis. Kolonel oli lesk, kahe abiellumiseas tütre isa, rikas ning nagu Margaret oli temagi väga kiindunud riiki, kus ta parasjagu töötas. Just see omadus – kirg Iirimaa vastu – näis olevat ainus asi, mida ta jagas proua Wilsoniga. Üheski muus mõttes ei kuulunud nad samasse maailma.
Ometi kurameeris kolonel Gonne temaga kõigi reeglite järgi, külvas ta üle lillede ja tähelepanuavaldustega ning ootas aupaklikult, kannatlikult, kuni naine järele annab. Proua Wilsoni kaasasündinud väärikus võlus teda. Ja isegi kui ta oli alati kavatsenud võtta Margareti endale vaid armukeseks, suutis ta ometi näha naises sarmikat kaaslast, kellega võis pisut aega eluteed jagada. Ja kes teab, võib-olla lausa lõpuni välja.
Margaret oli siis 22-aastane. Kolonel oli 30 aastat vanem. Vabana oma tunnetes, helde ja peenete kommetega mehena õnnestus tal naises tekitada kindlustunne. Too nägi õnnelootust ning andis viimaks alla.
See oli aga Margareti poolt viga, ränk vääratus, mis heitis ta samale tasemele lõbunaistega. Nende suhe muutus kiiresti keeruliseks: juba pärast esimest armuööd jäi naine lapseootele. Kolonel lubas ema ja lapse eest hoolitseda. Kui aga kolonel Gonne suri äkki tüüfusesse, sai nende seiklusest tragöödia.
Margaret sai oma armsama surmast ja matustest teada alles pärast sünnitust, kui ta vaatas tänavalt, tütar süles, pimedaid aknaid ja tühja maja. Koloneli kodakondsed olid Inglismaale naasnud.
Margaret püüdis taas võitlema asuda. Asjatult. Sedapuhku ta ei taastunud hoobist. Nüüd oli ta alla andmas.
Ta oli kaotanud kõik: töö, au ja väärikuse, armastuse. Viimses hädas leidis ta endas energia sõita laevaga Londonisse. Kolonelil oli seal vend, kellest Gonne oli kunagi rääkinud, vend, kelle ta oli määranud oma tütarde eestkostjaks. Margareti reisi eesmärk oli saada toetusraha, et vastsündinu ellu jääks, kuni ta leiab uue töö.
Häbi, mida Margaret selle käigu tõttu taluma pidi, jäi talle igaveseks hinge. Teda alandasid väited, et ta on kõigest valetaja, seikleja, kellele näidatakse kohe ust, tema peale karjuti, teda ähvardati …
Koloneli tütar preili Maud, kes oli tol ajal 20-aastane, kuulis aga õnnekombel neid solvanguid, millega onu külvas üle elutoas nutva naise. Maud oli oma isasse suhtunud väga aupaklikult. Tema oli posti pannud ümbriku, mille isa oli talle surivoodil andnud: selles oli kiri ja tšekk kellelegi proua Wilsonile. Maud oli kindel, et vastsündinu, kellest nüüd räägiti, on tema poolõde.
Kadunukese mälestus tekitas
