üle kõnnumaa tee kohale ehitatud valge kaar, millel kiri „Palm-Mar“.
Me jäime ühe värava ette seisma ja mulle meeldis see, mida ma nägin. Läbi värava paistis mustmiljoni lillepeenraga aed, milles looklesid plaaditud rajakesed, kõik oli puhas, kuskilt ei koorunud värvi, see oli lõpuks ometi välismaa moodi! Maarika sudis käega läbi väravavõre müüri ääres kasvavas põõsas, otsides väravat avavat nuppu, aga lõpuks loobus ja valis jälle telefonil numbri. Värava lukk hakkas surisema ja me sisenesime. Mööda looklevat rada majani, liftiga teisele korrusele ja kutsuvalt avali korteriuksest sisse.
„Lynn.“ Mulle ulatati käsi. Jälle pluss – ei tikutud kallistama. (Ma ei ole selle lõputu kallistamisega ka järgnevate aastate jooksul ära harjunud. Talun selle ära, aga olen tänulik, kui võõrad mind embama ei tiku.)
Elutuba kööginurgaga. Külmkapp. Terrass pesumasinaga. Taamal paistis üle aia ja basseinide tuttuus maja, mille ümber loivas paar unist töömeest ja katusel röökis raadio. Lynn viipas käega solvunult uusehitise poole ja kaebas, et need koerad varastasid ta ookeanivaate ära. Kui aga üle rõduääre küünitada, siis sealt paremalt veel näeb ookeani. Tõesti, tõesti, kui küünitada, siis paistiski. Suurest toast viis uks magamistuppa, kus olid sisseehitatud seinakapp, kummut ja öökapid. Miski selles korteris polnud tuliuus, aga oli see-eest puhas.
„Kas sa ütlesid talle, et mul on karvased loomad ka?“ küsisin ma igapäevasel toonil Maarikalt, et Lynn aru ei saaks, et me midagi tema selja taga arutame. Sõna „kass“ vältisin, igaks juhuks.
„Jah, ta ütles, et kui nad pahandust ei tee, siis las olla. Ja kui teevad pahandust, siis maksad kinni.“
Rohkem ei olnud enam midagi arutada.
„Viissada eurot?“ küsisin ma Lynnilt.
„Jah, kallis.“
„Kas ma võin täna sisse kolida? Mul on raha kaasas.“
„Jah, kallis.“
Mõni tund hiljem. Võtan oma uue kodu terrassil istet. All kohiseb kõrgemal asetsevast basseinist madalamasse väike kosk ja seda on nüüd kuulda, sest taamal oleva maja katuselt on kadunud röökiv raadio. Samuti ei loiva ümber maja enam mehi, tööpäev näikse olevat läbi saanud. Saabunud on idüll. Ma vaatan kella – 30 tundi tagasi keerasin ma Kadriorus ukse lukku ja andsin võtmed ära ja nüüd olen ma Atlandi ookeani paradiisisaarel oma uues kodus, võtmed ja leping ja puha.
Maarika. Kuidas kõik algas
Maarikaga olin ma tutvunud neli kuud tagasi, kui ma veetsin turistina Tenerifel jõulude ja uue aasta vahelise nädala, nagu tuhanded eestlased enne ja pärast mind seda teinud on.
Maarika kontakti leidsin ma reisifoorumist, kus keegi seda jagas, soovitusega võtta just see asjalik naine saareekskursioonile giidiks. Me sõitsimegi temaga päevakese mööda saart ringi, õhtustasime koos ja samal päeval otsustasin ma ära, et siia tulen ma elama. Eestisse naasnuna kannatasin kohusetundlikult ära endale seatud paarinädalase setteperioodi, sest polnud ju välistatud, et tuhin läheb üle. Aga ei läinud, ja tasapisi hakkasin ma korraldama minekut.
Mis mul siis Eestis häda oli?
Niikaua kui ma ennast mäletan, on minu peas alati olnud nii, et elamisväärne aeg aastast on kevad ja suvi, seevastu sügis koos talvega on periood, mis tuleb lihtsalt ära kannatada. Kusjuures kevad ja suvi tundusid kestvat paar põgusat nädalat, samas kui mõni sügis vältas justkui paar aastat. (Et te loete seda raamatut eesti keeles, siis ma olen kindel, et enamik teist saab aru, mida ma mõtlen. Kliimapaguluses üles kasvanud troopilised uuseestlased muidugi välja arvatud.) Võib väita, et ma suisa vihkasin kõike sügise ja talvega seotut: paksudest riietest, sallidest, mütsidest, saabastest ja märgadest sokkidest alates ja värvikireva metsaga lõpetades. Jajaa – kui keegi õhkas värvilises lehevaibas sahistamise järele, siis oli ta minu arvates koputada saanud. See sai juhtuda ju ainult sügisel ja sügisele järgneb teadagi mis... Ülekohtuselt pime ja külm roppus. Elu on liiga lühike, et seda saapalukkude kinnisikutamisele raisata! Minu ainuke lootus oli, et ma saan täiskasvanumaks.
Ja kui ma olin täiskasvanuks saanud, siis oli minu järgmine lootus, et ma saan veel vanemaks. Sest mul oli ettekujutus, et kui inimene saab täiskasvanuks (ja seejärel veel vanemaks), siis ta tasakaalustub ja tal tekib täiskasvanulik küps ellusuhtumine. Mis omakorda tähendab seda, et jääb ära pirtsutamine millegi nii vältimatu üle nagu aastaaegade vaheldumine meie laiuskraadidel. Täiskasvanud inimene võtab ju lihtsalt teadmiseks, et nüüd on sügis või talv, ta elab oma täiskasvanuelu, laskmata end häirida sellistest naeruväärsetest pisiasjadest nagu kare sall või tatine nina.
Kuni ma olin ühel hetkel üle 30 aasta vana ja mõistsin, et vanemaks võin ma saada, aga talvega leppimist minu sees ei ole ega tule. Enamgi veel, minu talvefoobia näitas hoopis süvenemise tendentsi. Ma ei osanud enam täiel määral ka kevadet ja suve nautida, sest vanemaks saades hakkasin aina enam tunnetama, kui üürike see lõbu on: jaa, täna sirelid küll õitsevad, aga kaugel need halladki siis enam on! Minust sai teatud mõttes nagu ühes muinasjutus olnud ema, kes iga päev nuttis, kuna üks tema kahest pojast tegi vihma- ja teine päikesevarje.
Just siis, vanuses 30+, sain ma aru, et ega mul palju valikuid ole: kas leida psühhiaater või selline koht, kus kõiki oma hädasid ilma kaela ajada ei saa. Esialgu ei kiirustanud ma küll kumbagi leidma. Tõsi, kõigis külastatud soojemates riikides olen ma alati vaadanud kõike hindava pilguga, fantaseerides: kas ma näeksin ennast siin elamas. Ja tulnud alati tagasi kodumaale, kus on neli aastaaega.
2007. aasta sügisel trotsisin ma ikka veel kalli kodumaa sügistalve, tegin kohvifirmale turundust ja uhasin iga nädal Tallinnast Lõuna-Eestisse, kus elas minu tüdruksõber Eike. Aasta varem oli ta asunud juhatama Põlva kultuurikeskust, valituna sellesse ametisse ilmselt põhjusel, et ta polnud põlvakas ja ühelgi kohalikul poleks ilmselt olnud närvi hakata Augeiase talli etteantud mahus puhtaks lükkama. Platsi puhtaks pühkimine intriigideta mööduda ei saa, seetõttu tabas Eiket stress, mida sai tema perearsti hinnangul leevendada ainult mõneks ajaks juhet seinast tõmmates ehk puhates. Ilma mobiiltelefoni ja meilideta. Soovitatavalt ümbritsetuna heatahtlikest inimestest.
Ja siis tekkis mul plaan. Meil tuleb ära käia Las Palmases!
Iseenesest on imelik, et see käik mul tegemata oli. Sest just Las Palmas oli mu lapsepõlve helesinine unistus. Minu Las Palmase kiiksu ei käivitanud sugugi Soome televisioonist käiatavad reklaamid Tjäreborgilt, Finnmatkalt, ja mis need soomlaste reisifirmad kõik olid, kes vesise suuga nõukogude noortele lõunamaa-unistusi tekitasid.
Las Palmas, olgu öeldud, on Kanaari saarte (pool)pealinn, asukohaga Gran Canarial. (Teine (pool)pealinn on Santa Cruz Tenerifel.) Minu lapsepõlvetutvus selle linnaga, õigemini selle legendiga, algas ühel varasügisesel õhtupoolikul, kui meie Kadrioru hoovi noorsandid kõõlusid vaibakloppimispuul, meie igaõhtuses kogunemise ja plaanipidamise kohas. (Ma pean seda siiani imeks, et me kõik elus oleme ja keegi kõigi nende lolluste käigus tõsisemalt viga ei saanud, aga see pole selle raamatu teema.)
See hetk, legendi algus, on mul siiani meeles nagu
