et on olemas ETA ehk baskide terroriorganisatsioon, ja võisin oletada, et nad tahavad baskidele iseseisvust. Teadsin, et pealinn on Madrid ja et katalaanide Barcelona on äge, seda ka. Mis veel? Ma mäletasin koolitundidest Võitmatut Armaadat, aga mitte seda, kuidas ta täpselt ikkagi võidetavaks osutus. Ja mul oli mingi ettekujutus kodusõjast ja Franco rollist Hispaania uuemas ajaloos. Teadsin, et Picasso ja Dalí olid hispaanlased. Nagu ka Don Quiote. Külge oli hakanud info, et hispaanlastel on mingi eriti kirglik värk selle jalgpalliga. Ja Maradonat teadsin. Et Maradona polegi hispaanlane, sain hiljem teada.
Aga nüüd hakkas lisanduma uut infot. Et hispaania keel on castellano ja et Kataloonias ei räägita mitte dialekti, vaid ikka omaette keelt, ja baskide keelel puuduvad teadaolevalt sugulaskeeled, ning kokku on Hispaanias räägitavaid keeli viis, millele lisanduvad dialektid, sealhulgas kanaari oma. Ja et kanaarlased peavad ka end omaette rahvuseks, olles küll geneetiliselt segu peaaegu kogu Lõuna- ja Kesk-Euroopa rahvastest, ning viimastel sajanditel on remigratsiooni käigus lisandunud tähelepanuväärsel määral Kesk- ja Lõuna-Ameerika põlisrahvaste verd. Samas kannavad kanaarlased endas siiski ka geene guantši põlisrahvalt, kellest jätsid Kastiiliast pärit vallutajad XV sajandil kodusaartele elama vaid 5%, ülejäänud kas tapeti või veeti orjusesse, sest impeerium vajas töökäsi.
Koloniaalimpeeriumi kuulsusrikas ajalugu mu prioriteetide hulka esialgu ei kuulunud. Isabelid ja Fernandod võisid oodata, sest nad olid ammu surnud, aga mina olin elus ja ma tahtsin mõistmise tasemel aru saada, kuhu ma teel olen. Leida vastuseid küsimustele, mis algavad sõnadega „kuidas“ ja „kas“, ja võimalust mööda küsida sinna juurde „miks?“. Etteruttavalt pean ütlema, et mul (nagu ka paljudel teistel saatusekaaslastel) arenes paari aasta jooksul välja kognitiivne võime selekteerida välja need olukorrad, mil on peale küsimusele „kuidas“ vastuse saamist mõistlikum jätta küsimata küsimus „miks?“ ja ohata sisimas „miks mitte?“. Sest vaimsele tervisele on nii kasulikum. Lepi sellega, et siin on nii, ja kõik.
Suvilakorterite suhtevõrk
Kuidas leida korterit? Kas pean ennast kuskile arvele võtma? Kuidas alustada firmat? Neile küsimustele oli juba aastal 2008 võimalik internetist vastuseid leida, lausa massiliselt.
Kõikvõimalike ametlike lehekülgede kõrval oli toona ammendamatuks infoallikaks internetifoorumid. Foorumid on olemas ka praegu, aga kuna enamiku foorumite funktsioonid ja inimeste põhivajadused (egotrippide ja ekshibitsionismiga esirinnas) on uut moodi sotsiaalmeedia üle võtnud, siis pole nad enam nii esil. (Online-jututoadki olla veel kuuldavasti kusagil olemas, praegu, aastal 2019?) Igatahes aastal 2008 oli peale keeleoskuse vaja vaid kõvasti aega, et saada enam-vähem adekvaatne vastus ükskõik millisele praktilisele küsimusele, mis on seotud Tenerifele kolimisega, seal elamise ja töötamisega. Aega läks hullumeelselt palju, aga täienisti kasutu ei olnud ka üleüldise vahu läbilugemine, sest mingi ettekujutuse sain ma nii nendest inimestest, kelle hulka ma kolima valmistusin, kui ka sellest, millised kivid neil kinga sees hõõruvad.
Mulle olid keeleliselt kättesaavad inglis-, saksa- ja venekeelsed foorumid. Paar foorumit oli kunagi ka soome keeles käima tõmmatud, aga need olid enam-vähem välja surnud – ainukesteks elumärkideks olid umbes kord nädalas ilmuvad üleskutsed tulla soome kõrtsu (mis on nende ridade kirjapanemise ajaks uksed kinni pannud). Hispaaniakeelseid foorumeid ma isegi ei otsinud, sest juba ametlike lehekülgede Google’i-tõlked (olgugi et inglise keelde) ajasid mind nutma. See oli aeg, kus Google’i tõlkija käis alles algkoolis. Eestikeelne trip.ee oli oma sõiduvees, aga mind huvitavaid teemasid seal vähemasti toona sisuliselt ei käsitletud, see oli ja on ikkagi peamiselt turistile orienteeritud lehekülg.
Lugesin kolmes keeles foorumeid läbisegi. Kõige informatiivsemad olid loomulikult ingliskeelsed, sest inglaste kogukond on saarel kõige suurem. Saksakeelsed olid vaoshoitult kuivavõitu ja kõige infovaesemad. Aga kõige rohkem üksteise tampimist ja enese- (teenuste) reklaami oli toona vene keeles. Aga see olukord paranes ajapikku ning just venekeelsed foorumid osutasid mulle hiljem hindamatu teene, iseäranis need, mida ma otsida ei osanudki. Me jõuame sinna, kannatust.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
