et korralikult kombekohaselt praadi vitsutada, salmi öelda ja kinki saada.
Kogu selle õhina ja jõulusagina ja piparkoogivaagna taustal mängis toanurgas tummalt televiisor, mida mitte keegi ei vaadanud. Peale minu, sest mind koheldi ju külalisena: „ei-ei, küll me ise toimetame ja sina istu-istu, kas sul õlut on, tahad äkki midagi kangemat?“. Ma siis istusin ja rüüpasin ja vaatasin seda tumma televiisorit.
Sealt tuli meie riigi tähtsaima jõululaupäevase jumalateenistuse ülekanne. Teate ju küll, see teenistus, kus riigipea ja tema abikaasa kohal on, ja need teised ka, keda seisus kohustab. Puhuti liikus kaamera mööda pingiridasid, näidates televaatajale teenistusel osalejate nägusid.
Ja ma mäletan ennast neid nägusid vaatamas ja mõtlemas: kuidas saab olla nii, et absoluutselt kõik – ühegi erandita, viimane kui üks nendest nägudest – on nii kuradima tusased?
Ja siis panin ma selle tumma teleka kinni ja tumedalt ekraanilt peegeldus mu oma nägu. Üks ühele sama torssis.
Ehk aitab nüüd virisevast meeleolust, teil on pilt klaar: ma olin sügavalt rahulolematu oma eluga ja süüdistasin selles Eesti kliimat. See kliima oli mind muutnud morniks mägraks (nii ma ise vähemalt arvasin) ja tegelikult olin ma juba hea kümme aastat mänginud mõttega kolida päikese kätte. Tenerife oli kliima poolest sobivatest kohtadest lihtsalt esimene, kuhu ma ennast peale vaadates ka ette kujutasin. Piisavalt euroopalik, kui lühidalt öelda. Ärge saage valesti aru, turistina kolistan ma võõrastes komberuumides heameelega ja lühiajaliselt ei ole mul ka nende järgi paindumisega mingeid probleeme, aga keskeas ma oma igapäevasesse ellu nii suuri muutusi ei soovi. Isegi kui auhinnaks on päike.
Oli ainult üks murelikuks tegev asjaolu ja selleks oli hispaania keel. Puhkusenädala jaoks eeltööd tehes sain ma netist kümneid kordi kinnitust, et Tenerife puhkusepiirkondades saab hakkama ka inglise või saksa keelega. See ei vastanud tõele! Ainukeses selle nädala jooksul meie teele jäänud turismiinfopunktis käibis ainult espanjool. Mis mind sügavalt hämmastas ja nagu öeldud, tegi ka natuke murelikuks. Sest ma ju ei osanud espanjooli.
Plaanid c ja b
Puhkuselt naasnud, pühendasin oma tärganud plaani esialgu vaid ühe inimese. Eike.
Ma otsustasin teda kaasa kutsuda, muuta meie eestimaine visiitelu ühiseks lõunamaa kooseluks... Sest kuigi mõni aasta tagasi olin ma ära otsustanud, et ei koli mitte kellegagi oma elus enam ühe katuse alla, oli see otsus tasapisi nagunii murenema hakanud. (Seda enam, et seda ega ka sellest taganemist ei otsustanud ma esimest korda.) Usutavasti oleks Eike direktoripõli Põlva linnas lõppenud aasta-paari jooksul niikuinii, sest kui mooramaa mees on oma töö teinud, peab mooramaa mees ära minema. Alati. Ka siis, kui ta on naine. Miks mitte otsida siis uut proovikivi paradiisisaarelt?
Edasi jätkasin teavitamist oma töökohas, kohvifirmas, kust mul oli tegelikult kahju lahkuda, sest kahtlemata olid Mari ja Nigul kogu mu palgalise põlve kõige normaalsemad bossid ja mõnusamad inimesed ning mulle tõesti meeldis seal töötada. Seejärel rääkisin ma oma plaanist paarile sõbrale ja see oligi kõik. Ka nende puhul, kellele ma üldse pidasin vajalikuks rääkida, vältisin ma kõikvõimalikke lõplikkuse ja fundamentaalsuse noote. Lihtsalt lähen ja proovin! Sest noh, tont teab, kas seal midagi välja tulebki, aga ehk pean aasta ikka vastu, või vaatame, äkki isegi rohkem.
Kokkuvõttes läksin ma minema nii vaikselt, et enamik tutvusringkonnast ei saanud arugi. Igasugused elektroonilised nabanöörid võimaldasid mul igapäevaelu küll avalikult elada, aga ei eeldanud selle täielikku avalikustamist. Eks see ole ka kümme aastat hiljem, Facebooki ja Instagrami ajastul vaba valik, mida sa endast teistele näitad, aga toona, MSN Messengeri ajastul oli võimalik olla ühekorraga pildil ja samas kõigiga ühenduses, tegemata sellest suurt numbrit, et ma olen vahepeal keset ookeani kolinud. Näiteks küsis umbes pool aastat peale kolimist üks tuttav, kellega oli meil regulaarselt midagi pooltöist ajada, kas ma olen kodus – ta hüppaks poole tunni pärast läbi, tahaks ühte asja näidata. Ma vastasin, et olen kohal küll, hakka aga tulema, aga sul läheb kauem kui pool tundi. Ja saatsin terrassilt tehtud pildi palmidest.
Põhjus, miks hoiduda silma paistmast, oli lihtne – ma teadsin, et ma olen küllalt paljuks valmis, et Tenerifel kanda kinnitada, aga ma ei saanud olla kindel, et sellest piisab. Sest mul polnud tegelikult uduaimugi, mida ma oma paradiisisaarel tegelikult tegema hakkan. Ma pean silmas selliseid tegevusi, mille eest on keegi nõus mulle maksma, labaselt öeldes: tööd.
Loomulikult olin ma kaalunud variante. Kõige selgepiirilisem oli variant c. Nii paarikümne aasta (ja kilo) tagusest minevikust oli mul võtta lühiajaline lennukas kelnerikarjäär ühes Berliini bierstube’s, nii et vähemalt teoreetiliselt ja poolpraktiliselt julgesin ma sellele panustada küll. Oma Tenerife puhkusenädala ainsaks jäänud hamburgerit ootasin ma ühe tänavakohviku ainsa kliendina kolmveerand tundi ja absoluutselt jahtununa toodi see mulle lõpuks kolksuga lauale. Hamburgeri kasuks olin ma muide otsustanud sellepärast, et mul oli kiire. Niisiis oli selge, et teenindussektor vajas sellel saarel minu isiklikku kaasalöömist ja nakkavat eeskuju teemal „ära raisk roni kuskile prügitünnide taha suitsetama ja telefoniga lobisema, kui su ainuke, näljane ja ajahädas klient ootab oma hamburgerit, mis on ammu köögis valmis!“.
Aga et ma pidasin seda siiski varuvariandiks, tähistasin selle tulevikuks tähega c.
Varuvariant tähisega b oli kandideerida mõne Eesti reisifirma kohapealseks esindajaks. Minna klientidele lennujaama vastu, tegeleda nende jooksvate probleemidega, teate küll. Mul ei olnud selle ameti suhtes illusioone, sest olin aastaid sama ametit pidanud tuttavate käest kuulnud lugusid reisiesindajate argipäevadest (ja -öödest), kõiki neid õudseid lugusid, mis ilmselt ühtegi raamatusse kunagi ei jõua.
Aga variant a oli tegelikult mul ähmasena ka juba kuju võtmas.
Kus on kaart? Ehk plaan a
Mida mul terve meie puhkusenädala jooksul leida ei õnnestunud, oli korralik Tenerife kaart.
Umbkeelne turismiinfoproua laiutas käsi ja toppis mulle mapa asemel lohutuseks kõikvõimalikke voldikuid ja flaiereid, kus Tenerife skeem oli peopesasuurune ning ära oli näidatud üks maantee, mis viib ümber saare. Aga lõunaosa hotellirägastikus orienteerumiseks ei olnud tal mulle midagi anda. Lõpuks sain ma midagi suuremat ühest ekskursioone müüvast putkast, kus lõunaosa oli küll olemas, aga saar kui selline oli ikkagi markeeritud vaid ühe maantee ja kümne suurema asulaga. See oli ühe erahaigla välja antud ja reklaami eesmärgil trükitud kaart, mille abil nad turistidele oma asukoha kätte näitasid.
Olin selleks ajaks oma elus küllaga reisinud, ja põrkasin sellise olukorraga kokku esimest korda – turismist elatuvas piirkonnas ei ole võimalik leida maakaarti.
Ja see oligi minu variant a. Üle maailma levinud formaat, et turistidele jagatakse tasuta kaarte ja linnaplaane, mille on reklaamiandjad kinni maksnud. Kui selline formaat ka oli Tenerifele jõudnud (milles minu kogemus lubas kahelda), siis kindlasti polnud neid kaarte piisavalt.
Just sellele variandile ma otsustasingi panuse teha. Kelneriks jõuan ma ju alati minna. Kui ma veel natuke alla ka võtan. Ja hispaania keelt natuke juurde õpin. Aga seniks sukeldun maakaardimaailma!
Aga esialgu – need kolm kuud, mis jäid mu otsuse
