Miks? Ma kahtlustan, et see magnet oli meie hoovi kutt Õuna Pets: esiteks oli Pets juba teismelisena pikk nagu teivas ja nägi vanem välja, teiseks – nagu kõik teadsid – oli Petsi isa meremees, koguni miskit sorti kapteni abi. Eks see kutt tahtis ju ka lihtsalt uhkustada, parema puudumisel käis kamp tatikaid küll.
Sest ta oli välismaal käinud!
Ma ei tea, kuidas seda seletada nooremale lugejale, aga kui te olete sündinud nii 30 või vähem aastat tagasi, siis proovige ette kujutada seda, et üks kõrvaltänavas elav tüüp, keda pole mõnda aega näha olnud, tuleb teie juurde ja teatab, et küll seal Marsil (no sellel planeedil seal kaugel taevas) oli tore ja järgmisel aastal lähen ilmselt uuesti. Umbes niimoodi kõlas „välismaal käimine“ nõukogude noorsoo kõrvadele.
Ta hooples, et oli vahepeal merekooli õppima läinud ja mõne päeva eest tagasi jõudnud kohast nimega Las Palmas. Hooletult pani kutt ette Marlboro suitsu, naaldus meie vaibakloppimispuu külge, ja kus ta siis alles pajatas. Palmidest, teksapükstest, lookas lettidest, tüdrukutest, kes on mööda pollariköit valmis laevale ronima (no nii ta rääkis)... Nõukogude merekooli kursantidele ei antud välissadamates ilmselt just palju vabadust (ja veel vähem valuutat), aga igatahes kõlas see kokku nii eriliselt. Sellest päevast peale muutus mu maailm. Elasin edasi unistusega: ma pean Las Palmasesse saama! Õuna Pets lubas ka kaasa tulla. Kasvõi põgeneme sellest nõmedast Nõukogude Liidust, aga sinna me läheme!
Mulle oli Las Palmas lihtsalt üks koht, kuhu on reaalne minna, sest naabertänava kutt ju käis seal ära. Fakt, et Las Palmas asub Kanaari saartel, jõudis mulle alles mõne aja pärast kohale. Pärast seda vaatasin ma ka Soome televisioonist tulevaid Kanaari saarte reklaame teise pilguga – see on see koht, kuhu ma kolin pärast nõukogudemaalt põgenemist.
Aga kentsakas on kogu loo juures see, et kui saabus vabadus ja Las Palmasesse pääsemiseks polnud enam vaja üle piiri põgeneda, siis oli mul korraga aega küll.
Aga ta oli mul meeles, see mu Las Palmas. Ta oli lihtsalt ootel.
Ja tundus, et nüüd oli aeg. Eike oli end küpseks töötanud ja tuli asuda unistust täide viima.
Edasisest on mul meeles olulisi hetki, mis oleksid justkui äsja juhtunud.
Palun reisikonsultantidel mulle silmapilkselt teada anda, kui peaks näppu jääma aasta viimaseks nädalaks soodsaid lende või reisipakette Gran Canariale. Et ma siis kohe ostan, kui on täiesti odavaks läinud! Ega kokkuhoid ole koonerdamine ja milleks raha pilduda.
Hinnad aga ei taha langeda ja pole ka ime. Aastaid hiljem oskan targutada ja mitte loota teatud perioodidele odavhindu: jõulude ja aastavahetuse vahel saavad parematel (loe: vihmase suvega) aastatel kohad täis juba septembris. Kui tuleb nõmeda suusailmaga sügistalv otsa, siis ega keegi oma broneeringust eriti loobuma ka hakka...
Aga tagasi aastasse 2007. Just siis, kui ma olen otsustanud mitte enam venitada, ootab mind Messengeris teade.
„Sa olid mul meeles. Eile nägin veel seitset kohta, täna hommikul on üks alles, mis teeme?“
Ainult üks? Meid on Eikega kaks. Sain, mis tahtsin. Mis vanarahvas tegelikult selle koonerdamise ja kokkuhoiu kohta ütles?
Panen Messengeri aknasse nutta lahistava emotikoni, siunan ennast ega jõua veel plaan b-d koostamagi hakata, kui aknasse vupsavad järgmised sõnumid: „Tenerifele kolm kohta. Ainult lend. Sealt Las Palmasesse laevaga?“
Ma ei küsi sedagi, mis maksab, vaid kirjutan „Võtan!“.
Ja kuna ma olen õppimisvõimeline, siis kirjutan sinna kohe järele: „Kohe!“
Saadan vajalikud andmed, maksan ja saan piletid. Selgub, et lennuk jõuab Tenerifele öösel ja Gran Canariale saab laevaga küll mitu korda päevas, aga nii hilisel kellaajal mitte. Seega tuleb esimene öömaja leida Tenerifel.
Edasi teavitan Eiket, et Kanaarid on kindel, mingi aja oleme Tenerifel, ja Las Palmasega vaatame sujuvalt, kuidas kujuneb. Tema elevust see ei kahanda ja mina asun internetist öömaja otsima. Esimesel jõulupühal maksab Tenerife lõunakaldal kõige odavam hotellituba üheks ööks enam-vähem sama palju kui üürikorter nädalaks. Sest jõulud on.
Ma valin üürikorteri nädalaks – heake küll, oleme siis seekord Tenerifel – ja otsustan sellega ära oma tuleviku. Ja tegelikult mitte ainult enda.
PS. Las Palmasesse jõudsin ma aastaid hiljem, kui Eesti vabariigi aukonsuli juures uue passi järel käisin. Merekooli kutt ei olnudki pada ajanud – nii teksapükse kui Marlboro suitsu oli tõepoolest lademetes.
Üks otsustav lause
Tenerife ei hakanud võltsi külalislahkusega vaeva nägema – mitu korda üle kinnitatud transfeerautot meile järele ei tulnud, telefonid ei vastanud. „Tavaline Tenerife,“ võiksin nüüd öelda.
Taksoga saime küll kohale. Unine portjee ei tahtnud alguses meist midagi teada, aga siis kutsus telefoniga kellegi, kes tuli poole tunni pärast, oli silmanähtavalt unerähmas ja rääkis ainult hispaania keelt. Aga kompleks ja apartement nägid välja samasugused nagu piltidel, palm õõtsus tuulekese käes kohe rõdu all ning puhkuse esimesel päeval põletasin ma (raudkülma veega basseini ääres) oma turja korralikult ära. Jõuluehted palmide küljes mõjusid veidralt, õlu oli joodav, kohv see-eest kohutav. Tavaline Tenerife. Mul ei olnud veel „klikki“ käinud.
Ja siis... jõudis kätte päev, mil läksime Maarikaga saarele tuuritama. Meie kolmas puhkusepäev. Ma olin omal nahal (sõna kõige otsesemas mõttes) veenduda jõudnud, et päikesepuudust siin ei ole. Liikusime oma hotelli ümber ringi ka. Kes Costa Adejes korragi käinud on, see teab, milline on sealne maastik: hotell hotellis kinni, vahele jäävad restoranid ja poed. Turistilõks. Maarikaga päeval tiirutades nägime aga päris Tenerifet. Kuigi ta tahtis meid hirmsasti lund vaatama viia (kõrgeimal tipul, Teide vulkaanil oli lumi just maha tulnud), eelistasime me ikkagi saare põhjakalda linnu. Et minu talve käest lõunasse põgenemise ideeidu oli kahe viimase päevaga saanud rohkem sõnnikut kui kõikide varasemate reiside jooksul kokku, siis painasin ma teda hoopis argisemate teemadega. Palju üürid on? (Kuurordis kallid, kohalikes linnakestes Eestiga võrreldavad.) Kui suured on palgad? (Ehmatavalt väikesed.) Palju autod maksavad? (Odavamad kui Eestis.) Kuidas selle kurikuulsa bürokraatiaga siis tegelikult on? (Hulgaliselt läheb pabereid vaja.)
Salvestasin kogu seda infot, ise segaduses. Kas see on see?...
Läksime õhtusöögile. Ja siis ütles Maarika midagi, mille peale ma võpatasin. Küsisin nimelt homse ilma kohta.
„Ilm?“ küsis ta vastu. „Ma ei tea ilmast midagi. Eestis vaatasin kogu aeg ilmateadet, aga siin, milleks? Eks hommikul paistab, mis ilm on. Nagunii on hea, võib-olla on mõned pilved, võib-olla mitte.“
Vohhh. Seda palun mulle ka.
Ja sel hetkel ma otsustasingi sisimas selle ära. Et siia ma kolin. Aga suu hoidsin ma veel kinni.
Üks otsustav jõuluhetk
Ma ei tea, kui suurt rolli mängis mu kliimapagulusotsuse juures üks pisike seik, aga tähtsusetu see ei olnud.
