Tähed kui tolmukübemed. Isaac Asimov

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Tähed kui tolmukübemed - Isaac Asimov страница 3

Tähed kui tolmukübemed - Isaac Asimov

Скачать книгу

paar teravat raksatust ja ta tundis, kuidas need õhu võnkuma panid. Järgnes purunemise hääl ja uks paiskus sissepoole. Koridorist tulvas valgust.

      Biron sööstis välja, käed laiali. „Ärge tulge sisse,” karjus ta. „Maa nimel, ärge tulge sisse. Seal on kiirguspomm.”

      Tema vastas seisis kaks meest. Üks oli Jonti. Teine oli majahoidja Esbak. Ta oli ainult pooleldi riides.

      „Kiirguspomm?” kogeles ta.

      Aga Jonti küsis: „Kui suur?” Laserpüstol oli tal ikka veel käes ja see rikkus ta – vaatamata kellaajale – dändilikku üldmuljet.

      Biron suutis vaid kätega vehkida.

      „Hästi,” lausus Jonti. Ta tundus majahoidjaga rääkides väga rahulik. „Ümbritsevad toad tuleks evakueerida. Kui teil on linnakus tinalehti, tooge siia ja katke koridor. Enne hommikut ei maksa sinna kedagi sisse lasta.”

      Ta pöördus Bironi poole. „Selle ulatus on ilmselt kaksteist kuni kaheksateist jalga. Kuidas see sinna sai?”

      „Ei tea,” vastas Biron. Ta pühkis käeseljaga laupa. „Ma pean maha istuma, kui sa pahaks ei pane.” Ta heitis pilgu oma randmele ja taipas, et kell oli tuppa jäänud. Teda haaras metsik kihk sellele järele minna.

      Nüüd läks saginaks. Tudengid aeti tubadest välja.

      „Tule kaasa,” ütles Jonti. „Ma arvan ka, et sa peaks istuma.”

      Biron uuris: „Miks sa minu juurde tulid? Mitte et ma poleks tänulik, saad aru küll.”

      „Ma helistasin sulle. Sa ei vastanud ja ma pidin sind nägema.”

      „Mind nägema?” Ta rääkis kaalutletult, üritades hingamist kontrolli alla saada. „Miks?”

      „Pidin sind hoiatama, et su elu on ohus.”

      Biron naeris kähedalt. „Sain juba teada.”

      „See oli alles esimene katse. Nad proovivad uuesti.”

      „Kes „nemad”?”

      „Mitte siin, Farrill,” lausus Jonti. „Peame rääkima nelja silma all. Sind tahetakse tappa. Võimalik, et ka mina olen end juba ohtu seadnud.”

      2. Võrk üle kosmose

      Tudengite puhkeruum oli tühi ja hämar. Pool viis hommikul ei saanudki teisiti olla. Aga Jonti kõhkles hetkeks ja kuulatas ust lahti hoides.

      „Ei,” lausus ta tasa, „ära pane tuld põlema. Saame ka ilma rääkida.”

      „Mul on tänaseks ööks pimedusest kõrini,” pomises Biron.

      „Jätame ukse praokile.”

      Biron ei jaksanud vaielda. Ta vajus lähimasse tooli ja jälgis, kuidas sulguva ukseava hele ristkülik peenikeseks triibuks kahanes. Nüüd, kus kõik oli möödas, haarasid teda värinad.

      Jonti peatas ukse ja asetas oma jalutuskepi põrandale joonistunud valgusvihule. „Jälgi seda. See näitab, kui keegi möödub või uks liigub.”

      Biron ütles: „Jäta, mul pole vandenõudeks tuju. Kui sa pahaks ei pane, võiksid nüüd öelda, mis sul öelda on. Ma tean, et päästsid mu elu ja homme olen sobivalt tänulik. Aga praegu vajan kiiret napsu ja pikka puhkust.”

      „Aiman, mida sa tunned,” vastas Jonti, „aga sinu liig pikka puhkust õnnestus hetkel vältida. Tahaksin, et su elu kestaks rohkem kui hetke. Kas sa tead, et ma tunnen su isa?”

      Küsimus tuli ootamatult ja Biron kergitas kulme, mis läks küll pimeduses kaduma. Ta sõnas: „Ta pole kunagi maininud, et sind tunneks.”

      „See olekski mind üllatanud. Ta ei tunne mind nime all, mida siin kasutan. Muide, kas su isa on sinuga viimati ühendust võtnud?”

      „Miks sa küsid?”

      „Sest ta on suures ohus.”

      „Mida?”

      Jonti käsi leidis hämaruses tema käsivarre ja pigistas kõvasti. „Palun ära tõsta häält.” Biron taipas esimest korda, et nad olid sosistanud.

      Jonti jätkas: „Seletan täpsemalt. Su isa on kinni võetud. Kas mõistad, mida see tähendab?”

      „Ei, kindlasti mitte. Kes ta kinni võttis ja kuhu sa sihid? Miks sa mind küsimustega tüütad?” Bironi meelekohad tuikasid. Hüpniidi ja napi pääsemise tõttu oli tal raske pidada sammu rahuliku dändiga, kes istus nii lähedal, et tema sosin kostis sama selgelt kui karjumine.

      „Aga kindlasti,” sosistas too, „aimad sa natuke, mis tööd su isa teeb?”

      „Kui sa mu isa tunned, siis tead, et ta on Widemose Rantšeero. See on tema töö.”

      Jonti lausus: „Noh, sul pole mingit põhjust mind usaldada, kui välja arvata see, et panen sinu pärast oma elu kaalule. Aga ma juba tean kõike, mida mulle öelda võiksid. Näiteks ma tean, et su isa sepitseb tyranlaste vastu salaplaani.”

      „Ma ei taha seda kuulda,” lausus Biron kangelt. „Su tänane teene ei anna sulle õigust mu isa kohta sellist juttu rääkida.”

      „See on rumal põiklemine, noormees, sa raiskad mu aega. Kas sa ei mõista, et olukord on verbaalsest vehklemisest tõsisem? Ütlen otse välja. Su isa on tyranlaste vang. Ta võib juba surnud olla.”

      „Ma ei usu sind.” Biron tõusis pooleldi püsti.

      „Ma sain sellest teada.”

      „Aitab sellest, Jonti. Mul pole mõistatusteks tuju ja mulle ei meeldi sinu katsed...”

      „Noh, mida?” Jonti toon polnud enam nii peenelt mõõdetud. „Mis kasu ma sellest saaksin? Meenutan sulle, et neist mu andmetest, mida sa uskuda ei taha, võis järeldada ka seda, et keegi võib üritada sind tappa. Otsusta juhtunu üle ise, Farrill.”

      Biron ütles: „Alusta uuesti ja räägi ausalt. Ma kuulan.”

      „Hea küll. Kujutan ette, Farrill, et sa tead, et olen su kaasmaalane udukogu kuningriikidest, kuigi ma esinen veegalasena.”

      „Oletasin seda su aktsendi järgi. See ei tundunud tähtis.”

      „Aga see on tähtis, mu sõber. Tulin siia, sest nagu su isale, ei meeldi ka mulle tyranlased. Nad anastavad meie rahvast juba viiskümmend aastat. See on pikk aeg.”

      „Ma pole poliitik.”

      Jonti häälde hiilis jälle ärritus. „Oh, ma pole mõni agent, kes üritab sind lõksu meelitada. Räägin sulle tõtt. Mind tabati aasta eest, just nagu su isa praegu. Aga mul õnnestus pääseda ja ma tulin Maale, arvates, et siin on ohutu, kuni olen valmis naasma. Rohkem sa minu kohta teadma ei pea.”

      „Seda on juba rohkem, kui teada tahtsin, härra.” Biron ei suutnud

Скачать книгу