Tähed kui tolmukübemed. Isaac Asimov

      Vaatlusruum oli mull laeva „kestal”, kahe jala paksusest raudkõvast läbipaistvast plastikust. Kokkupandav iriidiumi-terasesulamist kaas, mis seda atmosfääri ja tolmuosakeste hävitusjõu vastu kaitses, oli kõrvale volditud. Tuled ei põlenud ja galerii oli rahvast täis. Üle reelingu piiluvad näod paistsid Maa kumas selgelt.

      Sest Maa rippus seal all, hiiglaslik ja särav oranži-sinise-valgelaiguline õhupall. Nendepoolne poolkera oli peaaegu täiesti päikese käes: pilvede vahelt paistsid kõrbeoranžid kontinendid üksikute peente roheliste vöötidega. Mered olid sinised, moodustades terava kontrasti musta kosmosega, millega silmapiiril kohtusid. Ja kõikjal ümberringi särasid mustas puhtas taevas tähed.

      Vaatajad ootasid kannatlikult.

      Nad tahtsid näha ka midagi muud kui päikesevalguses poolkera. Kui laev jätkas oma kerget märkamatut kaldkurssi orbiidilt lahkumiseks, ilmus nähtavale pimestavvalge polaarmüts. Öö vari libises aeglaselt üle maakera ja Euraasia-Aafrika tohutu saar ilmus majesteetlikult lavale, põhjakaar allpool.

      Mandri haige ebasurnud pinna õuduseid varjas öine valgusemäng. Radioaktiivne maa moodustas tohutu küütlevsinise mere, mis sädeles veidrates vanikutes, märkides aatomipommide tabamuste mustrit terve põlvkond enne seda, kui leiutati tuumaplahvatuste vastased jõuväljad, et ükski teine maailm ei saaks sel moel enesetappu teha.

      Pilgud jälgisid seda, kuni mõne tunni pärast oli Maa vaid väike ere münt lõputus pimeduses.

      Vaatajate seas oli ka Biron Farrill. Ta istus üksinda esireas, käed piirdele toetatud, pilk sünge ja mõtlik. Ta polnud plaaninud Maalt nii lahkuda. See oli vale viis, vale laev, vale sihtkoht.