rollis Nephelose planeedi tähtsaima aadlikuna. Saad sa aru?”
Biron noogutas pimedas mõttetult ja vastas: „Jah.”
„Täpsemalt pole tarvis rääkida. Ma säilitasin oma allikad isegi siin ja tean, et ta on vangistatud. See on teadmine. Kui ma ainult kahtlustaksin, oleks sinu tapmiskatse olnud piisav tõend.”
„Mil moel?”
„Kui isa on tyranlaste käes, kas nad jätaksid poja vabadusse?”
„Sa tahad öelda, et kiirguspommi panid minu tuppa tyranlased? Võimatu.”
„Miks võimatu? Kas sa ei mõista nende positsiooni? Tyranlased valitsevad viitkümmet maailma, nad on vähemuses mitusada ühe vastu. Niisuguses olukorras ei piisa toorest jõust. Nende erialaks on salakavalad võtted, intriigid ja palgamõrvad. Nad punuvad üle kosmose laia ja tihedat võrku. Ma usun siiralt, et see ulatub ka viiesaja valgusaasta kaugusele Maale.”
Biron oli ikka veel õudusunenäo küüsis. Kaugusest kostis tuhm müra, kui tinapaneele paika nihutati. Mõõdik tema toas tiksus ilmselt ikka veel.
Ta tähendas: „Pole loogiline. Lähen sel nädalal Nephelosele tagasi. Nad peavad seda teadma. Miks mitte tappa mind seal? Kui nad vaid ootaksid, saaksid nad mind kätte.” See viga tuli kergendusena, ta soovis nii väga oma loogikat uskuda.
Jonti kummardus lähemale ja tema vürtsikas hingeõhk riivas juuksekarvu Bironi laubal. „Su isa on populaarne. Tema surma – kui tyranlased on ta vangistanud, pead tema hukkamise võimalust tunnistama – paneks pahaks isegi kuulekas orjarass, keda tyranlased aretada üritavad. Widemose uue Rantšeerona võiksid seda pahameelt ära kasutada. Ka sinu hukkamine kahekordistaks ohtu. Nad ei taha märtreid luua. Aga kui sa sureksid kusagil kaugel õnnetuses, oleks see neile väga mugav.”
„Ma ei usu sind,” ütles Biron. See oli jäänud ta ainsaks kilbiks.
Jonti tõusis, kohendades õhukesi kindaid. Ta lausus: „Sa lähed liiale, Farrill. Esitaksid oma rolli veenvamalt, kui ei teeskleks nii täielikku teadmatust. Eeldan, et su isa varjas sinu eest reaalsust, et sind kaitsta, aga vaevalt sa tema uskumustest täiesti puutumata jäid. Sinu vihkamine tyranlaste vastu on tahes-tahtmata tema viha peegeldus. Oled valmis nendega võitlema, sa ei saa sinna midagi parata.”
Biron kehitas õlgu.
Jonti jätkas: „Ta võis isegi mõista, et oled nüüd täiskasvanu, ja sulle kasutust leida. Väga mugav, et viibid Maal. Pole sugugi ebatõenäoline, et lisaks haridusele on sul siin kindel ülesanne. Võib-olla selline, mille läbikukkumise nimel on tyranlased valmis sind tapma.”
„Tobe melodraama.”
„Kas on? Olgu siis. Kui tõde sind praegu ei veena, teevad seda hiljem sündmused. See tapmiskatse ei jää viimaseks ja järgmist saadab edu. Praegusest hetkest, Farrill, oled sa surnud mees.”
Biron tõstis pilgu. „Oota! Miks see lugu sind huvitab?”
„Ma olen patrioot. Tahaksin, et kuningriigid oleksid jälle vabad ja saaksid oma valitsuse ise valida.”
„Ei. Miks see sind isiklikult huvitab? Ainult idealismist ei piisa, see poleks sinu moodi. Vabandust, kui sind solvan.” Bironi sõnad olid kui kangekaelne rahe.
Jonti istus uuesti. Ta sõnas: „Mu maad on konfiskeeritud. Enne eksiili ei meeldinud mulle, et mind sunniti nende kääbuste käske kuulama. Nüüd on mulle tähtsam kui miski muu, et saaksin taas niisuguseks meheks, nagu mu vanaisa enne tyranlaste saabumist oli. Kas see on piisavalt praktiline põhjus revolutsiooni soovimiseks? Sinu isa olnuks selle revolutsiooni juht. Kui tema ei saa, siis sina!”
„Mina? Olen kahekümne kolme aastane ja ei tea sellest kõigest midagi. Leiaksid palju paremaid mehi.”
„Kahtlemata, kuid keegi teine pole sinu isa poeg. Kui su isa tapetakse, saab sinust Widemose Rantšeero, niisiis oleksid mulle väärtuslik isegi kaheteistaastase idioodina. Vajan sind samal põhjusel, miks tyranlased tahavad sinust vabaneda. Kui sa usud tapmiskatset, siis usud sa ka mind. Sinu toas oli kiirguspomm. See pidi olema seal sinu tapmiseks. Kes sind veel tappa tahaks?”
Jonti ootas kannatlikult tema sosinat.
„Mitte keegi,” tunnistas Biron. „Minu teada ei tahaks keegi mind tappa. See on siis tõsi, see jutt mu isast!”
„See on tõsi. Võta seda kui sõja ohvrit.”
„Arvad, et see teeb asja paremaks? Vahest püstitatakse talle kunagi kuju? Kiirgavate tähtedega, mis paistavad kümne tuhande miili kaugusele kosmosesse?” Tema hääl muutus kähedaks. „Kas see peaks mind õnnelikuks tegema?”
Jonti ootas, aga Biron ei öelnud rohkem midagi. Siis küsis Jonti: „Mida sa teha kavatsed?”
„Lähen koju.”
„Siis ei mõista sa endiselt oma olukorda.”
„Ma ütlesin, et lähen koju. Mida ma siis tegema peaksin? Kui ta on elus, päästan ta vabaks. Ja kui ta on surnud, siis... Siis...”
„Vaiki!” Vanema mehe hääles kõlas külm ärritus. „Sa patrad nagu laps. Sa ei saa Nephelosele minna. Kas sa ei mõista? Kas ma räägin titega või aruka noormehega?”
Biron pomises: „Mida sa siis soovitad?”
„Kas sa tunned Rhodia Direktorit?”
„Tyranlaste sõpra? Ma tean teda. Tean, kes ta on. Kõik kuningriikides teavad. Hinrik V, Rhodia Direktor.”
„Oled sa temaga kohtunud?”
„Ei.”
„Seda ma mõtlesingi. Kui te pole kohtunud, siis sa ei tunne teda. Ta on imbetsill, Farrill. Sõna otseses mõttes. Aga kui tyranlased Widemose Rantšo konfiskeerivad – ja just nii juhtub, täpselt nagu minu maadega – läheb see Hinriku kätte. Tyranlased usuvad, et see on ohutu koht. Sinna peadki minema.”
„Miks?”
„Sest Hinrikul on vähemalt tyranlaste üle mõju, nii palju kui ühel tallalakkujast hüpiknukul olla saab. Ta võib sulle valdused tagasi tuua.”
„Miks ta peaks? Tõenäolisemalt annaks ta mu välja.”
„Nii see on. Aga sa oled selle suhtes valvel ja sul on võimalus seda vältida. Pea meeles, sinu tiitel on väärtuslik ja tähtis, aga ainult sellest ei piisa. Niisugustes vandenõudes tuleb olla praktiline. Inimesed kogunevad su lipu alla tundmuste ajel ja lugupidamisest su nime vastu, aga nende hoidmiseks vajad sa raha.”
Biron mõtles järele. „Vajan otsustamiseks aega.”
„Seda pole. Su aeg sai otsa, kui su tuppa kiirguspomm pandi. Peame tegutsema. Annan sulle soovituskirja Rhodia Hinrikule.”
„Sa tunned teda siis nii hästi?”
„Sinu kahtlused ei maga iial, mis? Käisin kunagi Hinriku õukonnas Lingane’i Autokraadi ülesandel. Tema oma imbetsilli mõistusega mind ilmselt ei mäleta, aga ta ei julgeks välja näidata, et on mu unustanud. Ma teeksin teid tuttavaks ja edasi
