tean, et sa oled seal sees, Ewert. Ma tulen sisse. Tahad või mitte.“
Kui uks avanes, pikutas Grens diivanil edasi. Naine vaatas teda korraks, enne kui ukse enda järel sulges ning sihikindlate sammudega maki juurde astus ja selle kinni pani. Siw jäi vait. Laulud ajast, mil kõik oli tohutult lihtsam.
Mariana Hermansson.
Võib-olla ainuke inimene siin politseis, kes ei lömitanud komissari ees, kel oli luba teda provotseerida ja kel polnud aimugi, et tema ülemus naeratas uhkustundest, kui naine niimoodi käitus.
„Sissemurdmine, Ewert.“
Naine, kelle kabinet astus koridori lõpus. Naine, kes kord oli asendaja suvepuhkuse ajal ja kangutas end siis paljudest suurema töökogemuse ja oskustega kandidaatide eest läbi bürokraatiavõrgu. Naine, keda Ewert õppis armastama, kes oli talle tütre eest ja kes vahetevahel pani oma käe mehe käsivarrele ja nõudis vastust selle kohta, mida mees kuulda ei tahtnud, vaatas teda, naeris ta üle, muutis mehe ebakindlaks ainsas kohas, kus too end kindlalt tundis.
„Ja ma tahaks, et sa seda vaataksid. Kohe.“
Mees tõusis istukile, ringutas, viipas kirjutuslaua ja paberivirnade poole.
„Ma ei tegele sissemurdmistega. Sest selles linnas sureb liiga palju inimesi. Ja nagu sa tead, võtavad nemad kogu mu aja.“
Mariana ei andnud järele. Ta ju teadis seda kõike.
„Aadress Dalagatan 74.“
„Jah?“
„Kolmas korrus.“
„Või nii?“
„Korter 1301.“
„Kas sinu kabinetis on sama palav, Hermansson? Ma ei tea, see konditsioneer vist ei tööta.“
Naine viskas Grensi kõrvale diivanile pikali. See oli nii äravajunud, et nad mõlemad vajusid põrandale.
„Sissemurdmine, Ewert. Aga midagi pole kadunud. Nii et ma panin selle juhumi kõrvale. Sest mul endal pole ka ... aega.“
Naine noogutas Ewerti paberikuhjade suunas. Mees teadis, kuidas Mariana enda laud välja näeb. Veel rohkem virnu. Ja sama palju põrandal.
„Ma toimisin nii nagu alati, uurisin seda korra ja panin siis virna. Kuni ma avasin registri ja otsisin teisi sissemurdmisi seal ümbruskonnas, millest on viimastel aastatel teatatud.“
Grens sirutas end uuesti, seekord haigutamata. Ta ei olnud sellest teadlik, aga – Mariana sissetormamine, muusika väljalülitamine ja hääl, mis nõudis komissari tähelepanu – mees juba naeratas kõige selle peale.
Kuriteoregister. Ewert oli seda süsteemi talle õpetanud.
„Nii?“
„Nagu ikka. Terve hulk vargusi. Rohkem väärkohtlemisi kui nonde uhkete fassaadide puhul võiks eeldada. Päris suur hulk narkootikume ja paar surma põhjustamist.“
Mariana kallutas end ettepoole, ümbrik käes, torkas sellega vastu Grensi rinda, kuni mees selle vastu võttis.
„Kuid ma ei leidnud ühtki avaldust, mis oleks selle sissemurdmisega seotud. Polnud midagi, mis oleks seletanud, miks keegi päise päeva ajal kesklinna korterisse sisse murrab, seal rahus ringi käib ja ning seejärel midagi kaasa võtmata lahkub.“
„Kui ma uuesti ukse lahti teen, Hermansson? Mis sa sellest arvad? Kui keegi teine on oma akna ja ukse ka avanud, siis tekib tõmbetuul, õhuvahetus. Kakskümmend seitse kraadi juba. Ja viis tuleb juurde!“
„Hakkasin just süsteemist välja logima. Mõtlesin selle juhtumi taas kõrvale panna, arvates, et see on üks Stockholmi lääni* 56 000-st lahendamata juhtumist. Mõne kuu pärast soovitaksin Wilsonil see kinni panna.“
Ewert Grensi hoidis ümbrikut käes ja kasutas seda lehvikuna, samal ajal kui ta silmad sulges ja õhk vastu tema niisket laupa ja juuksepiiri liikus – Mariana tõmbas ümbriku enda kätte tagasi ja võttis välja paberi, asetas selle kõikuvale diivanilauale ja kriipsutas kärsitute sõrmedega alla kolm esimest rida.
„Kui ma neid ridu siin nägin. Märkust kõige all. Hoiatusmärguanne, et sellega on seotud mingi vanem juhtum, mis on ainult paberkandjal ja mida hoitakse keldriarhiivis. Seitsmeteistkümneaastane juhtum sel samal aadressil, samal korrusel, korterinumbri järgi otsustades isegi selles samas korteris. Just täpselt seda liiki juhtum, nagu sina uurid – siin linnas surevad inimesed.“
Nüüd hakkas Ewert Grens kuulama. Kuid ei mõistnud endiselt, millest Mariana rääkis.
„Märkus. Punane lipp.“
Aadressi Dalagatan 74 puudutav avaldus,
ükskõik millise kuriteo kohta,
on vaja otsekohe edastada kriminaalinspektor
Ewert Grensile.
„Selle kirjutasid sina, Ewert. Allkirjastasid.“
Dokument, mis lebas laual ja naise sõrmed, mis endiselt osutasid ridadele, mida Ewert peaks vaatama. Lõpuks ta seda tegi – vaatas.
„Seitseteist aastat tagasi?“
„Jah.“
„Ja mõrv?“
„Jah. Või ... pigem neli mõrva. Ema. Isa. Tütar. Poeg.“
KUMMALINE.
Kuidas mälu töötab. Kuidas see, mida just äsja ei paistnud seal olevat, tuleb tohutu jõuga meelde, tõukab kõrvale, nõuab ruumi.
Kogu ruumi.
Sest ta ju mäletas.
Ewert Grens kummardus pärani avatud aknast välja. Kronobergi politseikvartali siseõu seal all, kolleegid, kes pargipinkidel istusid ning lasid päikesel punetavaid ninasid ja põski värvida, teised kolleegid, kes pikutasid väikse puu varjus ja jõid pruunist plasttopsist kohvi.
See kuradima ärevus.
Võib-olla oli see kuumus, mis tungis Ewerti kehasse ja muutus rahutuseks. Võib-olla olid need higipiisad, mis voolasid ekseldes mööda väsinud selga.
Võib-olla oli see väike tüdruk, kes hüples musta näoga ringi, väiksed jalad keerutamas üles kõige võikamat haisu, mida Ewert on tundnud, kõige võikamas kuriteopaigas, kus ta on viibinud – ruumis, kus olid tüdruku surnud pere.
EWERT GRENSILE MEELDIS vaikselt läbi pealinna jalutada. Seda oli ta alati teinud, juba siis, kui Anni veel tema kõrval oli ja käest kinni hoidis. Muutlik hommikuliiklus mürises ja segas, sel ajal kui tema võttis Kronobergi järsult nõlvalt hoogu, vaatas ennast veepeegeldusest Sankt Eriksbro sillal, vahetas Odenplani pomina Dalagatani vaikimise vastu.
Kuuskümmend neli ja pool. Kuus kuud veel. Kuni keegi kolib uurimisosakonna koridori tema kabinetti, hakkab end seal koduselt tundma, avama koputuse
