Ewert polnud kunagi ette kujutanud, et selle pühitseb sisse keegi, kes pole veel õppinud rattaga sõitma ja kellel üldse puudub perekond.
Toetudes sellele, mis ilmnes, anti järgnev hinnang:
Mirza Lilaj, Diellza Lilaj, Eliot Lilaj ja Julia Lilaj peas olid vahetult enne surma tekitatud kuulihaavad, mis on protokollis märgistatud numbritega 1 kuni 8.
Sellepärast see hoolikalt kujundatud programm ei toiminudki nii, nagu oli mõeldud. Ewert oli näinud ajutist elupaika täiskasvanud tunnistajatele, keda varjati ja kaitsti kuni kohtuotsuseni, et nad seejärel eskortida kuskile kommuuni maapiirkonda uue nime, isikukoodi ja taustaga.
Kuuliaugud olid tõenäoliselt tekitatud kaks ööpäeva enne uurimise algust
Ta oli välja töötanud protseduurid, mille järgi teiste asutustega koostöös määrata uued koolitunnistused, muretseda uued töösertifikaadid, maksta toetust sularahas iga kuu neljateistkümnendal päeval – mitte kunagi ei tohi jätta jälgi, kui iga tehing on nähtav ja infot saab osta igal ajal igalt poolt. Protseduurid, mida ta pidi kiiruga kohandama lähtudes sellest, kuidas muuta sünniandmeid, koostada ujumisõppe tunnistusi ja tõetruult dokumenteerida lasteaias käimist.
ja kokkupandud pilt kuulihaavadest räägib kindlalt, et tegemist oli kõrvalise isikuga.
Ewert Grens pani sinise kausta kokku ja lükkas selle kõrvale. Info üksiku elava tüdruku kohta. Ta võttis selle asemel järgmise kausta, rohelise – info selle kohta, mis pärast juhtus. Peale kuriteopaika. Peale laskehaavu ja külmkambrit.
Peale surma.
Ta tõusis, hoidis kausta kõvasti käes ja jalutas murelikult kabinetis edasi-tagasi.
Viieaastane jäi ellu. Elas üle. Sest keegi lasi tal elada? Või jõudis keegi ta ära peita? Võib-olla läks ta hoopis ise peitu? Kas ta lebas kuskil ja kuulas pealt, kuidas ainsad inimesed, kellele loota, üksteise järel hukati, samal ajal kui ta ise hinge kinni hoidis, sest ilma et ta oleks mõistnud, mõistis ta ometigi, et kui keegi ta leiab, on ta sama hästi kui surnud?
Ewert Grens oli otsinud, kuid polnud leidnud vastuseid, sest ta polnud osanud küsimusi formuleerida.
Ja nüüd teadis ta veelgi vähem.
Grens vaatas tihti Kronobergi siseõue. Päike oli liikunud, osa kõnniteest ja paar pargipinki olid varjus, kuid kuumus püsis. Ta pistis pea läbi avatud akna välja, kallutas ettepoole, küünarnukid vastu aknaraami. Kolmkümmend kraadi. Konditsioneeri pole. Ta ei oodanud eriti õhtut ega magamaminekut ega ilmajaama poolt lubatud vähemalt kahtekümmend kahte soojakraadi, seda troopilist ööd.
Roheline kaust, tüdruku edasine käekäik; see, mis juhtus pärast.
Registriväljavõte tema uue nimega. Tema uus isikukood, tema uus elulugu. Fotod tema kohandatud välimusest. Tema uus elupaik, aadress, kontaktisik, hooldaja. Tema uus elu.
Ewert Grens kõndis akna ja jaheduse juurest, mida ta sealt ei leidnud, tagasi diivani juurde. Rohelise kausta esikaas, must kandiline raam keskel, peenikesed jooned ümber pealkirja.
Tunnistajakaitse programm.
Ta avas selle. Ja istus seejärel täiesti liikumatult.
Tühi valge paber A4-formaadis.
Ja edasi lapates veel üks.
Ja veel üks.
Kogu dokumendipakk koosnes tühjadest valgetest paberilehtedest.
Kaust politsei valvatud keldriarhiivist oli täpselt nii paks, nagu peaks olema – paistis sama paks, kui ta seda vaatas, tundus sama paks, kui ta selle kätte võttis.
Aga see, mis seal kunagi asus, oli kadunud. Välja vahetatud. Mitte millegi vastu.
Tüdruku edasine elu.
Keegi oli selle ära võtnud.
TÜHJAD PABERID.
Täpselt nagu üks osa tema mälust.
Ewert Grensile meenus jube hais ja tüdruku keha raskus, kuid mitte tema nimi. Ainult see, kuidas ta tavatses tüdruku peale mõelda, kui ta istus ja valvas tüdruku kõrval, kui too magas turvamajas äsjaostetud voodis – et ta nägi välja täpselt nagu sassis juustega ilus väike lill.
Ewerti mälu oli praegu sama tühi kui tüdruku mälu siis.
„Kes veel tulid?“
„Mis mõttes tulid?“
„Sinu sünnipäevale.“
Ewert oli ta ettevaatlikult üle kuulanud. Tulnud talle iga päevaga natuke lähemale. Tüdrukul ei olnud oma versiooni rünnakust, tulistamistest, mõrvadest. Ta polnud isegi mõistnud, et tema perekonda enam pole. Ta oli kõik alla surunud. Laps, kes üritas traumast üle saada edasi mängides.
„Sul oli ju sünnipäev. Viies. Ja sul oli imeilus tort. Kes sulle õnne soovisid?“
„Ema. Isa. Julia. Ja Eliot.“
„Ja veel?“
„Ei keegi.“
„Ma usun, et keegi käis veel.“
„Ei.“
„Üks või kaks või kolm külalist veel, kes kutsutud olid?“
„Rohkem polnud kedagi.“
„Aga kui sa …“
„Nukk. Punase sädeleva jaki ja valgete kingadega. Ewert, anna mulle. Sina võid selle teise võtta, kellel sinised saapad on. Siis lähme istume nukumaja juurde. Sina võid seekord mängida ülakorrusel ja mina olen all.“
Tüdruk lülitus välja. Sulgus. Tema ajaarvamine oli uuesti otsast alanud. Kui tüdruk kuu aega hiljem Ewerti elust kadus, oli ta meest kallistanud ja sosistanud, et nüüd on ta kolmkümmend kaks päeva ja viis aastat vana. Justkui oleks need viis aastat olnud hoopis teisest ajast.
Grensile meenus ka viha.
Teda sunniti sulgema ühe vähestest juhtumitest, kus ta oli veendunud, et oli leidnud mõrvari, kuid ei saanud teda kinni pidada.
Üks tõbras, kelle ta kinni võttis ja Kronobergi kongi seitsmekümne kaheks tunniks kinni pani, ajaks mil tal politseinikuna on seaduslik õigus kahtlusalune vahistada, ilma et oleks tarvis esitada eriti palju tõendeid. Tõbras, kes oli süüdi ja kes ülekuulamise ajal vaheldumisi irvitas või valetas või jõllitas kongipõrandat või sisises „ei kommenteeri“, kui Grens koos kolleegidega olid uurinud kõiki niidiotsi ja kaotasid siiski ajale. Kuradi süüdiolev siga, keda tema tuttavad kutsusid King Zoltaniks, keda kõik kartsid ja kes peale kolme päeva möödumist oli veelgi rohkem irvitanud tunnistajate ja asitõendite puudumise üle – ta lasti lahti ja sõitis nagu vaba mees otseteed politseist Arlanda lennujaama ja lendas sealt kuskile välismaale, et mitte kunagi tagasi naasta.
Väike
