sai tüdruk lõpuks võõra kriminaalkomissari kuuerevääri peal puhata. Üks nooremkonstaabel, kes sündmuskohale kutsuti, oli sõitnud patrullautoga järele sellele kergelt lonkavale mehele, kel pisike tüdruk süles ja kes kõndis piki Vasaparkenit. Konstaabel oli sõitnud lähedale, kerinud küljeakna alla ja palunud Ewertil peatuda, avada tagumise ukse ja sisse istuda. Grens oli ümber pööramata midagi pobisenud ja edasi kõndinud. Odengatan, Sankt Eriksgatan, Fleminggatan. Viieaastase pea oli õlal järjest raskemaks muutunud, silmad kinni. Ewert Grens oli just mõelnud, et sellist usaldust pole ta ise kunagi kellegi vastu tundnud, et umbes selline see tunne siis võib-olla oligi.
Täna liikus ta täpselt nii nagu tookordki Kronobergi politseimaja Kungholmsgatani poolse sissekäigu suunas ja naisvalvur klaasboksis noogutas komissarile, kes jäi majja, kui õhtuti ja öösiti laualambid ja arvutiekraanid välja lülitati. Ta tavatses jääda ööseks oma kabinetti ja magada pruunil velvetdiivanil õhukese teki all, et ei peaks minema Sveavägeni tänava korterisse, mille allüürnikuks oli üksindus. Tass musta kohvi masinast, mis oli surutud koridori uue koopiamasina ja eaka faksimasina vahele. Seejärel seitse sammu tema kabinetini. Nagu tavaliselt pani ta muusika mängima – selle isetehtud kasseti – ja Siw Malmkvist laulis talle taas, „Tunna Skivor“, 1960, originaalis „Everybody’s Somebody’s Fool“. Ta istus kirjutuslaua taha, keeras ning pööras jalgu ja ülakeha, kuid ei leidnud mugavat asendit, viskas diivanile pikali ja jätkas ümber oma telje keerlemist.
Võib-olla oli asi kuumuses.
Võib-olla oli ta selles tühjas kohas, neli korda neli sentimeetrit suur.
Ta tõusis kiirelt, väljus kabinetist.
Koridor oli tolmusem kui tavaliselt ja ta võttis veel ühe plasttopsi musta kohvi, kõndis lifti poole ja möödus selle inimese kabinetist, kes nõudis vastuseid ja temast alati läbi nägi.
„Ewert?“
Mees ei peatunud.
„Mul pole aega.“
Mariana jooksis välja, hüüdis talle järele, kui mees paneeli ülemist punast nuppu otsis.
„Minul ka mitte.“
Mariana astus lähemale.
„Aga ma tahan teada.“
„Sa saad teada. Hiljem. Nii sina kui ka Sven.“
„Sissemurdmine? Ja midagi ei varastatud? Ja ometi näen ma, kuidas sa ...“
„Mariana Hermansson?“
„Jah?“
„Hiljem.“
Ewert pööras end jälle lifti suunas, mis oli kohale jõudnud.
„Neli mõrva, Ewert?“
Mariana ei andnud alla. Ewert astus lifti.
„Ja nüüd sama korter? Sama uurija? Kes pärast sündmuskohal käimist näib silmanähtavalt ... jah, ma ei leia paremat sõna – puudutatud?“
Nad vaatasid teineteisele otsa.
„Ewert? Räägi minuga.“
Ewert liftis ja Mariana väljas.
„Ma uskusin, et olin siis ainult ühe vea teinud. Ilmselgelt tegin ma ühe veel.“
„Vea?“
„Ma lasin käest mõrvari – selles olen ma alati kindel olnud. Kuid paistab, et mul jäi kahe silma vahele ka üks auk põrandas.“
„Nüüd ei saa ma enam millestki aru.“
„Ja mulle ei meeldi see, Hermansson – jätta lahtisi otsi.“
„Mida sa öelda tahad?“
„Et see on hetkel ainult minu probleem.“
________
Kolm korrust allpool. Jahedam. Pimedam. Sama tolmune. Grens ronis liftist välja ja kõndis ukse poole, mis oli hall ja teistest pisut laiem. Arhiiv. Riiulid ja pappkastid ja kaustad ja tema aeg jaotatud kuritegeliku Stockholmi nelja aastakümnesse. Juurdlused kurjategijate ja kuriteoohvrite kohta, kelle elu pärast kohtumist alatiseks muutus. Üht arhiiviriiulit oli ta alati vältinud – sellest möödudes pööras ta pea kõrvale, suunates pilgu ükskõik kuhu mujale. Juurdlus naise kohta, kes oli olnud kogu tema maailm ja kes kadus teise ilma, kui politseiauto, mille eest Ewert vastutav oli, sõitis naise peast üle. Praegu ei julgenud Ewert seda vaadata, isegi mitte selle riiuli kõrval seista. Just nii nagu ta ei julgenud minna naise hauale. Ewert lasi panna naise hauale valge risti ja sellele tema nime graveerida. Ewert viis sinna plekist kannu, mis rippus roostes veekraani juures, et kasta roosade õitega kõrget taime, mille istutas naise hauale, sest Ewertile meeldis selle taime nimi – verev kukehari1. Seal hauas lamas naine samamoodi nagu siin pruunis arhiivikastis. Pappkasti äärele oli kirjutatud „Anni Grens“. Ettevaatlikult kirjutas ta sõrmeotstega tindi kohale õhku naise nime. Seejärel läks Ewert edasi, sügavamale arhiivi, mööda riiulitest, kus olid teised Annid.
Kõige kaugemasse panipaika. Mida ümbritsesid klaasseinad.
Seal ootas Ewert luugi ees, mille tõstis mõne sentimeetri võrra üles samaealine mees, ta vaatles Ewertit teiselt poolt klaasi läbi väikeste ümarate prilliklaaside.
„Ma tahaks vaadata pisut tunnistajakaitse toimikuid.“
Need olid dokumendid, millele vaid vähestel oli juurdepääs, ta pidi esitama taoluse, et saada toimikuid allkirja vastu kätte. Dokumendid asusid spetsiaalses ruumis eriti tundliku dokumentatsiooni hulgas, mida hoiustati julgeolekuteenistuse, Interpoli ja tunnistajakaitse programmi korraldusel.
„Ewert Grens? Pole ammu näinud.“
Arhivaar ei näinud eriti rõõmus välja. Nad ei meeldinud teineteisele. Polnud kunagi meeldinud.
„Tunnistajakaitse, nagu juba öeldud. Ja vana juurdlus, mida kunagi ei lõpetatud. Ma tahan selle välja võtta.“
Grens võttis paberikorvist välja lahtilõigatud ümbriku ja püüdis kinni pastaka, mis rippus leti juures nööri otsas, kirjutas arhiivinumbri ümbriku tagaküljele ja lükkas selle pilu vahelt sisse.
„Hmm.“
„Kas on mingi probleem?“
„Su käekiri. Pole eriti lihtne lugeda.“
„Seal on kirjas ...“
„Ma näen küll, mis kirjas on, Grens.“
Arhivaar toksil klaviatuuri ja vaatas arvutiekraanile.
„Jaa ...“
Veel paar klahvivajutust.
„... paistab, et see on siin.“
„Tore. Siis ...“
„Aga ainult kui sa dokumenti näitad. Tead küll, reeglid on sellised.“
Grens
