ja mõni kolleeg plaanis juba kuuekümneüheselt kohmakast rauduksest välja astuda ja mitte kunagi enam tagasi vaadata.
Jääda kõigest ilma.
Olla mitte keegi.
Ewert Grens ei kartnud kunagi, sest ta ühel päeval lihtsalt otsustas, et hirm on kole ja mõttetu ning ta ei hakka enam kartma, sest juba küllalt palju on elu raisatud küürutamisele juba toimunu pärast – hoolimata sellest polnud ta viimasel ajal sellel vanal diivanil, mis teda kaissu võtab, eriti magada saanud.
Sest nüüd ta kartis. Sest see siin oli kõik. Ta ei tahtnud midagi muud, ei osanud midagi muud, ei tundnud inimesi väljaspool politseimaja – tal polnud tuju, igatsust kuhugi mujale minna.
Paar minutit jalutuskäiku mööda Vasastani asfalti ning ranged ja rasked hooned jälgisid teda oma suurte akendega. Kuni ta seisis ukse ees number 74, mille ta oli nii paljudeks aastateks selja taha jätnud, kuid mis siiski tuttavat tervitas.
Ümarad ja pisut ebatasased trepiastmed, dekoreeritud lagi, jätkuvalt õitsev tapeet.
Ja kolmandal korrusel ootas sama massiivne välisuks. Kuid sissemurdmisjäljed luku ümber olid värsked; puupinnud rippusid lahtiselt ja polnud veel jõudnud tumedaks tõmbuda.
Ta seisis vaikselt, silmad kinni, ettevaatlikult hingates – püüdis tabada väikseid mütse südame lähedal, rütmi, mis oli ebaühtlane ja ebamugav ja meenutas viieaastase samme.
„Jah?“
Naine, heledapäine ja peaaegu sama pikk kui tema ise, umbes neljakümne-viiekümne vahel.
„Ewert Grens, kriminaarkomissar politseijaoskonnast. Olen siin sissemurdmise asjus.“
Naine jälgis teda – valvsalt, peaaegu vaenulikult.
„Te olete juba selle kohta uurimas käinud.“
„Jaa, aga mina ...“
„Naine, veidi noorem, vähemalt ta tundus noorem, esitas küsimusi, millele ma vastasin. Ma ei saa aru – minu juurde on ka varem sisse murtud, mitte siia, vaid suvilasse, ja siis ei kuulnud ma midagi, kuigi maja tehti tühjaks ning ma helistasin mitu korda ja nurusin. Ja nüüd ... te võtate minuga kaks korda ühendust, kui mitte miskit pole kadunud?“
„Kriminaalinspektor Mariana Hermansson rääkis teiega telefonis. Aga mina tahaks ka natuke asja uurida.“
Valvsad silmad.
„Ja sel juhul tahaks mina küll mingit dokumenti näha.“
Pintsaku põuetasku, must nahktasku. ID-kaart, ametimärk. Ja igaks juhuks näitas Ewert ka visiitkaarti oma ametinimetuse, telefoninumbri ja meiliaadressiga, mida ta isegi vaevu teadis.
„Siin on kirjas „kriminaalkomissar“?“
„Jah.“
„Siis saan ma veel vähem aru. Kriminaalkomissar? Et uurida sissemurdmist, mis ...“
Naine kehitas õlgu, astus veidi tahapoole, viipas päevitunud käega korteri sisemusse.
„... polnudki mingi sissemurdmine, vaid pigem kahjutekitamine, ja minu asjad olid kõik segi aetud, kuid alles?“
Jälle mälestus.
Mis nõudis ruumi, lükkas eest.
Esikus oli – praeguse üürniku vanaaegse kummuti ja suure kuldraamiga peegli asemel – tool ja selle peal istus ajalehega mees, kaks kuuliauku peas.
Männipuust söögilauaga elutuppa ilmusid telekaks ja multifilm ning tühi ja säravpuhas köök oli äkki toiduga kokku mäkerdatud ning väike tüdruk ronis seal oma surnud ema põlve peale.
Ewert Grens vaatas naist, kes lasi ta kõheldes sisse, ja üritas naise suule keskenduda, kui naine vastas küsimustele millal ja kus – huuled, mis muutusid punasteks küünaldeks tordil, mis seisis köögilaual sama hästi kui puutumatult. Naine rääkis seda, mida Grens juba teadis, mille Hermansson oli üles kirjutanud ja ette kandnud. Sissemurdmine äripäeva pärastlõunal millalgi kella poole kaheksa ja üheteistkümne vahel. Välisuks oli metallist esemega lahti murtud ning kappide ja sahtlite sisu välja kistud. Samal ajal, kui karp kallite ehetega, rahakott suure summaga, uued arvutid, tuntud kunstnike teosed, mida leidus igal seinal, olid kõik puutumata – isegi pildiraamide paksu tolmukihi pealt puudusid sõrmejäljed.
Kõik oli sissemurdja poolt puutumata jäänud.
Peale ühe väikse põrandatüki.
Naine näitas päevitunud käega ühe lastetoa poole. Selle toa poole, mis ammu aega tagasi oli olnud lastetuba.
„Me kasutame seda külalistetoana. Kui me siia kolisime – oli selge, et seal oli elanud keegi pisem. Me tulime siia ... kuusteist ja pool aastat tagasi ja meil oli ka mõte, et sellest saab lastetuba. Aga ... jah.“
Grens otsis naise silmi, kes leinas sündimata last. Ta teadis, mis tunne see on, ja ka tema tundis sellest puudust. Mõnikord ei lähe kõik nii, nagu oled plaaninud.
„See oli siin, komissar. Ainus koht, kus ... tooli taga, kas näete? Nad murdsid pisut põrandat lahti.“
Grensile meenus voodi, mis tookord seisis just seal aknaseina vastas. Vanem tüdruk lebas seal, nägu seina poole. Nüüd seisis seal sinine valgete äärtega diivan ja Grensil tekkis tahtmine pikali visata, jätkata seda puhkust, mille ta oma diivani peal hiljuti pidi pooleli jätma.
„Jah – te võite ise vaadata.“
Naine lükkas diivani ja väikese laua eemale ning tõstis rüiuvaiba ühe nurga üles.
Jalg tegi valu, kui Ewert poleeritud puupõrandale laskus. Valutas veel rohkem, kui ta täies pikkuses pikali heitis, et lähemale pääseda.
Katkine laud, kolmeks tükiks murtud, teravad pinnud.
Laua all oli neljakandiline auk, peaaegu ruudukujuline betooni sisse uuristatud auk põrandas, mis oli kellegi teise jaoks lagi.
Ewert mõõtis sõrmedega, arvestas, et neli sõrme teeb umbes neli sentimeetrit.
Õõnsus ilma sisuta.
Siin sees oli midagi olnud. Seitseteist aastat. Miski, mis nüüd oli kadunud.
KURADI KUUMUS.
Ewert Grens avas ilusa trepikoja ilusa välisukse ja üritas teha ruumi oma suurele kerele selles õhus tihkelt täis kuumust, mis libises mööda nahka. Kakskümmend seitse soojakraadi oli just tõusnud kahekümne kaheksani ja hiilis kahekümne üheksa poole. Ta võttis pintsaku seljast, nööpis pluusi ning astus lühikeste sammudega mööda tänavat, mis tundus täiesti väljasurnud olevat.
Tookord kõndis ta sama teed pidi, kandes last süles.
Grensile meenus see, ta neelatas ja tundus, nagu ruudukujuline auk oleks tema kuiva kõri täitnud. Neli korda neli sentimeetrit suur auk, mida ei tema ega kuriteopaika uurinud kohtueksperdid polnud avastanud, auk, mida ta nüüd kõhu poole alla surus, tühjus, tühi laegas, karp, milles polnud seda, mis
