ootas nende peatset kohtumist. Hirmu ja igatsusega …
Nii oligi. Helle seisis ta ees praktiliselt läbipaistvas suvekleidis. Polnud ka ime – toas oli vähemalt kakskümmend viis kraadi sooja.
„Sul täna siin lausa suvine kuumus ja vastav riietus. Palav hakkab,“ olid Oti esimesed sõnad, kui ta Helle korterisse sisenes.
„Ongi hea – saame ilma riieteta olla,“ vastas kallim mehe vastu liibudes. Ott tundis, kuidas naise kaunid rinnad tema vastas vetrusid ning mehe teatud kehaosa hakkas kiiresti paisuma. Ott asus kohe kleidinööpide kallale. Helle kärsitud käed vabastasid samal ajal mehe pükstest ja alles siis tõmmati tal T-särk üle pea.
Täna ma siit küll minema ei pääse, mõtles Ott, ent hetkel oli see ta viimane mure, sest naine juhtis mehe kätt oma häbeme juurde ning teise käega hellitas ta Oti mehelikkust. Seejärel läks ka mees erutusest pööraseks ja kõik, mis polnud seotud Helle kehaga, haihtus kuhugi kaugusse.
– 2 –
Kui Ott laupäeva hommikul virgus, taipas ta kohe, kus viibis – siin oli ta ju ennegi maganud. Ainult et nii ettevalmistamatult mitte, sest armuasju sai ka päevavalgel ajada. Ja kui Ott Helle juurde ööseks jäi, oli tal alibi ametliku abikaasa jaoks alati olemas.
Seekordne aps lõhnas aga suure skandaali või millegi hoopis hullema järele.
No on jama, mis nüüd küll saab! ahastas patune. Helle kolistas juba köögis ning mehel oli veel veidi aega. Ent mitte kauaks: tema silmarõõm marssis täies relvastuses – ihualasti – tuppa, klirisevad kohvitassid kandikul.
„Oo, minu kallim on ärkvel! Aga mina arvasin, et väsitasin su nii ära, et ilma turgutava joogita sinust hommikul asja ei saa.“
„Õigesti arvasid, ega ei saagi,“ virildas Ott huuli. „Kuum jook kulub aga marjaks ära.“
„Joo see enne ära, küllap sa siis midagi veel tahad. Hommikune seks on sageli see kõige magusam.“
Ott raputas kahtlevalt pead, ent Helle kõhkluste peale aega ei raisanud, vaid alustas otsekohe mehe ärritamist. Loomulikult sai ta peagi oma tahtmist.
„Nüüd jätan sind sedapuhku rahule,“ sosistas järjekordse orgasmini jõudnud naine partnerit kõrvalestast näksides. „Tubli olid!“
Seejärel lesisid nad pool tundi niisama teineteise kaisus, siis tõusis Ott otsustavalt. Nüüd pean kohe küsima, mõtles ta palavikuliselt. Tuleb mingi hädavale appi võtta. „Eile hommikul toetasin viie sajalisega oma vanemaid,“ lausus ta nagu muuseas. „Samas jäi mul päeval ühe tööotsa eest raha saamata. Praegu pean ma aga kohe Martinile kingi ostma. Ole pai, laena mulle järgmise korrani paarsada eurot.“
Helle seiras teda kahtlustava pilguga, kuid tõusis ja tõi teisest toast neli viiekümnelist. „Kuidagi kummalised on need sinu rahaasjad – vanasti oli sul seda puru tavaliselt vabalt käes, nüüd tundub su rahakotis enamasti tühjus valitsevat.“
„Kuidas kunagi.“
„Võta! Siiani pole sa mulle võlgu jäänud. Aga ära arva, et see on sulle preemiaks hea kepi eest,“ lisas Helle muiates.
Küll ta võib vahel labaselt väljenduda!
Harri viibis endiselt levist väljas ja jäi vaid loota, et Sauel teda koduuksest ikka sisse lastakse. Lasti küll, kuid kõuepilvena sünge Kerli kutsus ta kööki ja käsutas: „Istu! Jutusta!“
„Miks nii käskivas kõneviisis?“ ründas Ott vastu.
„Viibid terve ööpäeva jumal teab kus ja õigust jääb veel ülegi,“ imestas Kerli.
„Siis kuula enne vähemalt!“ Ja mees esitas südamliku luiskeloo, kus tema, Ott, Kitsingu Harrit keerulises olukorras aitas: viis sõbra koera oma vana Opeliga veterinaari juurde. Seal oli aga ilmatu järjekord ja pärast jäi ta Harrile seltsiks Simmut valvama.
„Järjekordne jutt sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“,“ ironiseeris Kerli, ent elukaaslase esimene rünnak oli Oti poolt edukalt tagasi löödud.
Mingil määral jäi vist uskumagi, arvas Ott. Siis tuli Martin õnneks kööki ning hakkas muidugi uurima, mis ja kuidas. Seekord aitas ema ise poja liigset uudishimu jahutada. Püüab kodurahu säilitada. Mul on neid valesid aga nii palju, et varsti ei suuda ma neid enam meeles pidada, mõtles Ott murelikult.
Pärast ühist kingiostmist pinged haihtusid. Kui nad õhtul magama heitsid, kaebas naine peavalu üle ja keeras kohe selja.
Ott ohkas kergendatult, sest talle see sobis.
Tänu Martini sünnipäevale kujunes pühapäev Soovikute perele niivõrd meeldivaks, et üle hulga aja nautisid seda kõik. Seepärast oli igati loomulik, et Kerli hiljem voodis mehe vastu liibus ning esimesena teda suudles. Viimasel ajal juhtus seda harva, et Kerli õrnust ihkas – elumured ning nende ligadi-logadi perekonnaelu oli naise kunagi nii palavaid tundeid halastamatult pärssinud. Seekord osutus õrnem pool vahekorra algatajaks, aga kahjuks pidi Kerli õige pea pettuma. Esmalt sai ta kohe aru, et muidu nii seksimaias abikaasa oli üllatavalt loid. Tasapisi sai mees küll elu sisse, ent siis Kerli karjatas ning lükkas Oti jõuga enda pealt ära.
„Mis juhtus?“
„Vaat seda soovin ma sinu käest kuulda! Ütle, mis asi sul kaela peal ilutseb?“
„Kaela peal?“ kohkus Ott nüüd sootuks ära: talle meenus, et Hellel oli loll komme kirehoos teda hammustada või imeda. Kas tõesti?
Oligi, sest Kerli läks täielikku hüsteeriasse: „See on ju sulaselge maasikas! Ja rinna peal teine veel! Seepärast sa täna nii mannetu oledki – mida end hoora juures tühjaks pumbanud mehelt ikka oodata!“
Ott oli tumm kui suitsukala poeletil, sest nii raevukat Kerlit ta nagu ei mäletanudki.
„Mida sa siin veel jõllitad? Kao jalamaid teise tuppa, sest siia voodisse sul enam asja pole!“
Nii veetiski Ott unetu öö üksinda elutoas kušetil. Korjas hommikul oma kõige vajalikumad asjad kokku ning hiilis kümme minutit enne Kerli ärkamist korterist välja.
Siis istus Ott veel tunnikese autos ning üritas oma järjest kiiremini kiiva kiskuvat elu analüüsida, aga midagi tarka ta välja ei mõelnud. Seejärel käis korraks töö juurest läbi. Seal valitses nukker vaikus. Ainult ülemus istus laua taga ning mängis arvutis kaarte.
Ott teatas kohe, et kui materjal peaks imekombel ka saabuma, soovib ta ikkagi nädalaks-kaheks ametlikult palgata puhkust võtta.
„Miks?“ imestas Tiit.
Ta on suhteliselt lahe vend, kaalutles Ott. Targem on suu puhtaks rääkida, siis peab ta mind oma kambajõmmiks. Ning tunnistas otse: „Läksin naisega lootusetult raksu.“
„Mis siis juhtus?“ tundis Tiit huvi, misjärel Ott kandis oma loo ilustamata ette.
„Siis muidugi,“ irvitas hiljaaegu ise analoogilisse olukorda sattunud ülemus ja lubas teiste ees suu kinni pidada. Kui keegi peaks Oti vastu huvi tundma, siis tema ei tea Sooviku Otist mitte midagi.
