vaist.Langetanud otsuse, Ott enam ei viivitanud, vaid helistas kohe Inesele.
„Peaksid mäletama, et töö ajal olen ma äärmiselt hõivatud!“ nähvas too turtsakalt.
„Vägagi hästi. Seepärast soovitan sul kõik tegemised praegu pooleli jätta ja minuga kokku saada. Ja lõppude lõpuks: ega ma sinuga laulatatud pole ning sihukesest sensatsioonist sinu konkurendid igatahes ära ei ütleks. Muide, raha võta seljakotiga kaasa!“
„Palju sa täna trimbanud oled?“ küsis jumalanna pärast pausi.
„Mitte üks piisk, aga mul on hädasti raha vaja ja teatud fotod lekivad nagunii peatselt avalikkuse ette.“
„Hüva, tulen kohe. Aga kui sa blufid, siis hoia oma nahk! Kus sa praegu asud?“
„Pärnu maanteel, just jõudsin Vana-Pääsküla bussipeatuse juurde.“
„Selge. Kas seda juttu kusagil kohvikus rääkida saab?“
„Ei soovitaks. Kui üldse, siis ainult väga kõrvalises. Suuline osa oleks kindlam lühikese jalutuskäigu ajal ette kanda.“
„Nii et see on siis tõeline pommuudis?“
„Tabasid märki.“
„Üks hetk, ma mõtlen … Hüva, tule piki Kolde puisteed Stroomi rannahoone juurde. Kohtume parklas. Väike ringike männikus kuluks mullegi ära. Tean seal lähedal ka ühte väikest vaikset kohvikut. Nõus?“
„Sobib.“ Ott lisas küll kohe gaasi, kuid parklasse jõudis siiski pärast Inest.
„Mul oli lühem tee tulla ka,“ naeratas tema südamedaam sõbralikult. Täna nägi ta eriti kaunis välja ning Otil oli tegemist, et rahuliku ja asjalikuna näida. Algul vahetati tähtsusetuid lauseid, ent metsateel Ines kamandas: „Hakka peale!“
Ja Ott alustas. Kui ta jutu lõpetas, jäi Ines esmalt sõnatuks. Varsti jõudsid nad ringiga Opeli juurde tagasi. Autos näitas mees fotosid ning käivitas ka paljastava video.
„Vapustav!“ suutis igasugustes situatsioonides karastunud ajakirjanik seepeale lausuda. „Tead mis,“ jätkas ta siis. „Kohvik jääb täna siiski ära – iga hetk võivad ka konkurendid skandaalile jälile saada. Materjali plahvatusohtlikkus ajab mulle aga hirmu peale.“
„Mulle samuti,“ tunnistas mees.
„Nüüd tasust. Palju sa oma materjali eest saada tahad?“
„Kahekordne taks poleks paha, kui võimalik.“
„Hüva, omalt poolt lisan kolmanda. Küll ma selle ülemuselt välja pressin, aga kui ma bossi täna veel näha soovin, peame kohe lõpetama.“ Kiikas morniks tõmbunud mehe poole, muigas kergelt ning lisas: „Mis oleks, kui kohtuksime mõne päeva pärast uuesti? Siis istuksime ka kohvikus.“
„Olgu pealegi,“ noogutas Ott, sest see oli ainuõige otsus. „Kui midagi selgub, siis helista!“
„Loomulikult. Ainult et lühidalt. Lähed sa praegu koju?“
„Ei. Naisega olen parasjagu kõvasti raksus. Põrutan Koppelmaale – vanemate juurde.“
„Selge. Hoia siis silmad-kõrvad lahti!“
„Sina samuti.“
Ott suundus taas linnast välja, aga Koppelmaa asemel keeras Kanamal siiski Sauele. Pagan võtaks, ega ma mõni kodutu hulgus pole! läks ta trotsi täis. Mul on korterile tegelikult suurem õigus, sest lõppude lõpuks pole see ju Kerli, vaid minu vanemate oma. Taipas siis isegi, et seesugune mõttelend oli ikka ääretult ülekohtune. Aga ärgu siis ülbitsegu seal …
Üllatus-üllatus: tema auto parkimiskoht nende maja ees oli vaba! Oti kuraas oli juba trepil sedavõrd vähenenud, et ta soovis tagasi minna. See ei tulnud aga kõne allagi, sest mitmed valvsad silmapaarid olid teda kindlasti juba märganud. Korteriuksel oli võti seespool ees ja ta oli sunnitud uksekella andma.
Ukse avas Martin, kes kohe hõikas:
„Ema, Ott tuli!“
Seepeale juhtus köögis midagi. Ilmselt purunes mingi alustass. Siis hüüdis Kerli: „Küsi, kas tal asja ka on? Miks ta tuli?“
Vahendaja roll osutus poisile liiga raskes ning abikaasa ilmus ise esikusse. Kuivatas märjad käed kiiruga köögirätikusse kuivaks ja jäi mehele ainiti otsa vaatama. Kuna närvesööv vaikus venis, siis Ott prahvatas:
„Tulin oma koju.“ Liiga ägedalt ja valjult küll, aga kõige muu kõrval oli see köömes.
„Eks astu siis sisse! Keelata ma ei saa – ametlikult on see ju ka sinu kodu.“
Ott nägi, kuidas Kerli nägu krimpsutades rätikut tihedalt vastu sõrme pressis – ta oli nüüdsama sisse lõiganud.
„Haav on vaja ära puhastada ja korralikult kinni siduda,“ muutus mees jalamaid murelikuks. „Luba, ma aitan!“
„Korter on ühine, aga veri on minu oma ja sina hoia oma käed sellest eemale!“ nuuksatas Kerli ning tormas kööki.
„Sina mine oma tuppa!“ kamandas ema poega ning seekord Martin kuuletus.
Kerli käed värisesid liiga palju ja viimaks lubas ta Otil vigastatud sõrme siduda ning isegi tänas abi eest. Ent lisas kohe: „Kõik sinu pärast! Kus sa siis jälle olid?“
„Mängisin paadialust,“ ühmas Ott ning hoidis nuuksuvat Kerlit õlgade ümbert kinni.
Seekord olen jah mina süüdi, aga mida sa varem ise teinud oled? mõtles ta nukralt. Pagana pärast, miks me ei oska elada? Ise täis
kasvanud inimesed. Sisuliselt on mul praegu kaks naist. Ning ihaldan veel kolmandat. Aastaid juba. Aga niipea, kui pärast mingit tüli Kerliga ära lepin, tõuseb õige pea uus riid. Sageli eimillestki. Taas lepime ja jälle kakleme. Valetame, ja läheme uuesti kumbki oma armukese juurde. Neetud nõiaring …
Kerli lõpetas nuuksumise ning vabastas end mehe embusest. Kiikas tema poole ja küsis:
„Tahad vist süüa? Ütle ausalt.“
„Kõht on tühi küll.“
„Lõuna ongi valmis. Kutsu Martin siia.“
Ott tõusis ning läks poisinaasklit söögilauda kutsuma. Ise ohkas kergendatult: vähemalt korraks valitses rahu ja mees tundis, et viibib oma kodus.
* * *
Perekondlik idüll kestis veel mõned päevad. Siis hakkas Kerli uurima, et kus ta iga päev käib. On küll lühikest aega ära, aga ikkagi …
Ott seletas, et käib Veskimõisas Harri loomi toitmas.
„Võta mind kaasa,“ palus naine ootamatult. „Tahan näha, kus ta elab.“
„Kahjuks ei saa.“
„Miks?“
