täis. Istus siis oma Opelisse, mõtles viivu ning otsustas sõita Veskimõisa.
Oti pikaaegne sõprus Harriga pärines juba kooliajast. Toona oli ta korduvalt endast paar aastat nooremat Harrit kiusajate eest kaitsnud. Ka täiskasvanud Harril näis olevat üks kummaline omadus: too rahumeelse välimusega paksuke sattus alatasa igasugustesse segastesse situatsioonidesse. Enamasti oli tegemist küll pisiseiklustega, aga ega need iseenesest ka tekkida saanud. Õnneks oskas paksuke mingil määral piiri pidada ja tõsisest ohust eemale hoiduda. Ott oli sõpra korduvalt hoiatanud, et sedasi tulega edasi mängides lõpetab ta ükskord halvasti. Ja nüüd oli kamraad taas silmapiirilt kadunud …
Ehk heitis mõne naise juurde ankrusse? oletas Ott. Vaevalt küll, rahaliste probleemidega hõivatud Harril pole õrnema sooga juba mõnda aega tõsisemaid suhteid olnud. Jah, vanasti elas see kutt küll seiklusrikast poissmeheelu, aga enam mitte. Tõenäoliselt peidab end maal tädi juures – seal on ta suuremate jamade puhul ennegi redutanud.
Harri tädi elas Saue lähistel Veskimõisa külas. Vana talumaja asus varjukas männitukas ja kõrvalised isikud ei teadnud poollagunenud hoonetest kedagi otsidagi. Sinna Ott nüüd sõitiski, sest praegu oli tal sõbra abi vaja. Aga võib-olla oli olukord sootuks vastupidine?
Kuna ka Ott ise ei soovinud praegu silma torgata, kasutas ta Pärnu maantee ja Tallinna ringtee asemel kõrvalisi teid. Tavaliselt Ott erilise ettenägelikkusega ei hiilanud, ent mõnikord ärkas temas mingi ürgne kuues meel ja siis suhtus mees oma võimesse äärmise tõsidusega. Täna oli Otil ohuaimdus olemas. Ja nagu peatselt selgus, põhjendatult: Kiltri talu juurde viivas teeotsas oli noorte kuuskede vahele peidetud hall sedaan ning selle juures passisid kaks kahtlast tegelast.
Ott sõitis veidi maad tagasi, parkis auto vanade varemete taha ning jäi omakorda võõraid jälgima. Paraku muutus Ott nende seiramisel liiga julgeks ning teda märgati. Olukord lahenes siiski rahumeelselt: jässakam tüüp helistas kuhugi ning seejärel tegid piilurid minekut. Ilmselt kandsid bossile minust ette ning nad kutsuti tagasi, arvas Ott. Liigseid pealtnägijaid nad seega väldivad.
Ilm polnud suurem asi: kuus soojapügalat, aga tibas vihma ning lõõtsus puhanguti tugev tuul. Lõksu kartes ootas Ott kuuseheki varjus igaks juhuks veel kümme minutit. Alles siis usaldas ta hoonete juurde minna. Kui tema peale haukuvat koera mitte arvestada, valitses ümberringi vaikus. Harri autot muidugi näha polnud, maja välisukse ees rippus pirakas taba.
See on kutsumata külaliste jaoks spetsiaalselt pandud, taipas ta kohe. Huvitav, kus siis vanaperenaine on? Tavaliselt on ta kodus.
Siis Ott võpatas: kusagil rabisesid puuoksad ning kohe kuulis ta lähenevaid samme. Keegi hiilib kuuseheki varjus. Kas ma jõuan enne autoni joosta?
„Mina olen,“ hõikas keegi tuttava häälega, aga närvi läinud Ott küsis vastu:
„Kes mina?“
„Harri muidugi.“
„Ehmatasid mu ära,“ torises Ott, kui sõber muiates lagedale astus. „Oleksid võinud eemalt hüüda.“
„Igaks juhuks ei julgenud lärmi teha.“
„Kus sa olid?“
„Veskis redutasin.“
„Veskis?“ imestas Ott. „Ja kuidas sa siia tulla julgesid? Koer ju lõugab. Ja kus siis tädi on?“
„Tädi on haiglas. Simmu aga haukus ju sinu nagu sõbra peale,“ naeris Harri. „Sain kohe aru. Lähme tuppa, seal räägin … Ei, mitte siitkaudu, las taba jääb ukse ette.“
* * *
Järgmisel hommikul äratas Harri Oti enne kukke ja koitu.
„Mis juhtus?“ küsis Kiltrile ööbima jäänu magusalt haigutades. „Üle hulga aja hea sügav uni ja nüüd ajad mu üles.“
„Esialgu pole veel midagi juhtunud, kuid mulle tundub, et peagi hakkab juhtuma: nood luurajad on jälle platsis.“
„Kust sa tead?“ upitas Ott end istukile.
„Pole oluline. Nad oleksid minuga juba eile midagi ette võtnud, kuid õnneks saabusid sina ning rikkusid nende plaani ära. Ja nüüd nad ootavad sinu lahkumist.“
„Mis sinust siis sedasi saab?“ ehmus füüsilist vägivalda pelgav Ott.
„Mul on plaan olemas. Torkan pundile kondi hammaste vahele ja kuni nad seda närivad, olen silmapiirilt kadunud. Praegu aga võtame kiiruga paar suutäit. Siis on mul sulle huvipakkuvat infot pakkuda. Kuna sul näib praegu eriti kitsas käes olevat, võid selle kasvõi kohe käiku lasta.“
„Eile ei kõssanud sa sellest sõnagi,“ elavnes Ott kärmelt püsti karates.
„See teave võib kellelegi püssirohutünniks osutuda – seepärast. Aga öösel mõtlesin natuke selle sitase elu üle ning jõudsin järeldusele, et meist ei hooli keegi. Miks siis meie peame teiste suhtes aumehelikult käituma?“
Ott vaatas kaaslasele uurivalt otsa. „On see siis nii plahvatusohtlik?“
„Eks ise otsustad – tunned ju oma valdkonda minust paremini. Lähme kööki!“
Poole tunni pärast oli Otil kõht täis, üllatav pommuudis käes, aga sõber sundis teda Kiltrilt otsekohe lahkuma.
„Nüüd pane autole hääled sisse. Muidu kaotavad need tüübid kannatuse ning nabivad ka sinu kinni.“
„Oled sa ikka kindel, et hätta ei jää?“
„Igatahes. Pealegi kõlab minu versioon üksi olles usutavamalt.“
„Selge. Hakkan kohe minema. Peame siis ühendust.“
„Muidugi. Ja veel, mul on tervislikum siit vähemalt nädalaks kaduda, tädi on praegu aga haiglas. Hoia seni siin vaikselt silm peal ja anna kassile ja koerale kord päevas süüa-juua. On sul see võimalik?“
„Võtan kohustuseks.“
„Kena. Oledki mulle teene võlgu. Kiltri poollagunenud hoonete juures võõraid tavaliselt ei käi, aga ära end kellelegi näita. Eriti hoidu motojõugu eest!“
„Kuhu sa siis põrutad?“
„Seda teab vaid tuul. Ja üldse: mida vähem tead, seda kauem elad.“
Kui Ott pättide piilkonnast mööda lipsas, nägi ta auto tagasivaatepeeglist, kuidas üks tüüp irvitades talle järele lehvitas.
No on kuradid – nii avalikult mõnitavad, mõtles Ott sõbra pärast muretsedes, aga rahustas end kohe maha, sest Harri elu suurel määral säärastest seiklustest koosneski. Mina küll selliste tegelastega rinda pista ei julgeks!
– 3 –
Pärast Veskimõisast lahkumist parkis Ott Opeli Laagris ühe kaupluse hoiuplatsile ja vaatas autosse jäädes Harrilt saadud mälupulga üle. Tulemus ületas ootused, ent pani ka kukalt kratsima. Sealne teave koos paljastavate fotodega ohustas ühe tuntud tegelase karjääri ning asetas löögi alla veel mõned
