olla mitte ainult kahjulik, vaid õõnestab ka pikaajalist ellujäämist.
Tööriistad, mida kasutatakse suurima võimaliku kasumi saa-vutamise viiside arvutamiseks suudavad maksimeerida vaid ühte, parimal juhul kahte parameetrit – kõik ülejäänud kannatavad. Selline lähenemisviis annab parima tulemuse vaid ühe parameetri osas ega suuda tavaliselt minimeerida sellega seotud kahjulikke mõjusid. Siit tulenebki lineaarse lähenemise probleem – see teki-tab pimedaid nurki, kuhu peituvad negatiivsed tagajärjed. See toob kaasa süsteemi soovimatu kahjustamise, sest meie otsustus-vahendid ei lasknud meil näha kahjusid enne, kui need tekkisid.
Seepärast valib sinise majanduse meetod loodusele omase põhimõtte optimeerida tervikut, mitte maksimeerida selle väljava-litud osi. Terviku optimeerimine hõlmab tegurite vahel valitseva hapra tasakaalu tunnustamist, et luua suurimaid võimalusi kogu süsteemi jaoks. Taoline meetod tagab, et me ei keskendu ülemäära üheleainsale sihtmärgile, näiteks ühest või piiratud arvust toode-test saadavale kasumile või ressursside ringlussevõtu hulgale. Nii saame kõrvaldada pimedad nurgad algatustest, mis küll kasvu, kasumit ja turuosa toodavad, võivad samas aga tuua kaasa varja-tud ja soovimatuid tagajärgi.
Selleks kaardistab sinise majanduse meetod sisendid ja väljun-did, et tajuda süsteemide süsteemi jõudehetkel. Säärane lähenemis-viis suudab simuleerida tervet hulka uusi tulemusi, isegi niisugu-seid, mida me esialgu poleks osanud ette kujutadagi. Ehkki see võib paista mustkunstina, avastame ja võtame me pigem kasu-tusse selle, mis meil praegu on või on kogu aeg olemas olnud, ent millega seni ei arvestatud. See võib tähendada materjali-, raha- ja energiavarusid, samuti seoseid nähtuste vahel, mida me varem ei mõistnud. Kui need alamsüsteemid on kaardistatud, on võimalik näha, kuidas mitmed algatused, projektid, ärid ja kogukonnad
19
saavad koos areneda, luues pidevalt juurde eeliseid ning kõrval-dades negatiivseid mõjusid.
Sinise majanduse meetodi jõud pole mitte üksnes projekti elluviimises, vaid pigem kanga kudumises omavahel seotud alga-tustest, mis üheskoos arenevad, tugevdavad elluviimise võimalik-kust, vähendavad riske ja optimeerivad väljundit viisil, mis toob rohkem kasu. Võimaluste avastamine taolises tegevuste kangas loob tänu tagasisideahelate ja majanduskordistite mittelineaarsu-sele kasu (nii otsest kui kaudset) enam. Kogu raamatus läbivalt kirjeldatud El Hierro juhtum on selle kohta hea näide. Algas kõik energeetikaprojektist, mis kasvas üle majandustegevuste kangaks, milles äratati taas ellu mitmed unustatud tegevusalad – ka ener-geetikaprobleem lahendati edukalt. Selline optimeerimise ja üha suurema väärtuse otsimise strateegia annab vastu hoopis rohkem, kui üksikute osategevuste summa, samas kui lineaarne mudel on enamasti vaid täpselt selle komponentide summa, millele on lisandunud veel soovimatud või varjatud kahjud.
Uutmoodi meetodit kasutades on võimalik luua süsteem, mis katab kõikide põhivajadused. Taoline kaasav optimeerimismudel viib meid märksa suurema ressursside ja kasude kogumi loomi-seni, muudab hõlpsamaks kõikide kaasamise nagu ka laiapõhja-lise kokkuleppe liikuda ühiselt edasi win-win-win loogika alusel. Optimeerimisele sel moel lähenemine on läbipaistev ja juhib meid avatud dialoogi – kaasavasse mudelisse, mis võimaldab kindlaks määrata, millised on üksikud prioriteedid ja kuidas allsüsteemid määratlevad oma optimume, ning samas kohandada tegevust vastavalt saadud tagasisidele nii, et süsteemi teiste osade täiusta-miseks ja kõigi jaoks parima võimaliku tulemuse saavutamiseks vabaneks üha rohkem ressursse. Üldise tulemuslikkuse ideaalset taset reguleeritakse pidevalt nii, et see saaks areneda koos ole-masolevate ressursside ning üha kasvava ja mitmekülgsema kogu-
20
konna soovitud rahuloluga. Sellise kogukonna, mis rahuldab aina suuremal määral oma põhivajadusi ning avastab aina enam oma sisemisi võimalusi.
1.3. Suurenda vastupidavust mitmekesisuse kaudu
Konkurentsiturgudel, kus toimib mastaabisääst, on kasumi maksi-meerimise võti sisendite ja väljundite, globaalse hanketegevuse ja üleilmsete kohaleveosüsteemide standardimine täpseks timmitud hankeahelas. Kõige lihtsustamine kergendab juhtimist, muudab tulemused prognoositavaks ja vähendab ebakindlust, piirates sellega äririske. Kaubamärgid pakuvad oma toodete ja teenuste täiuslikke koopiaid kõikjal maailmas – maitse ja välimus, nagu ka teostus ja teenindus on täpselt samad, vastates klientide osavalt määratletud ootustele ettemääratud hinna, teostuse ja kvaliteedi osas. McDonald’s on selles saavutanud säärase virtuoossuse, et The Economist nimetab oma indeksit, mis võrdleb sarnaste kau-pade ja teenuste ostukorvi hindu eri riikides, Big Maci indeksiks! Lähenemine jäigale standardimisele nõuab toodete ja teenuste prognoositavuse tagamiseks rangelt juhitud tarneahelaid. Ehkki see vähendab tarbijale tajutavaid riske, on kogu süsteem äärmiselt habras. Ainus võimalus on tegevused täpselt piiritleda ja tõmmata selga hullusärk, mis jätab manööverdamiseks ja tarbija käitumise mõjutamiseks ruumi vähe, kui üldse. Liiati lahkub suurem osa, kui mitte kõik, loodud tulust kohalikust majandusest kiiresti, jättes kasutamata võimalused selle arendamiseks.
Looduslikud süsteemid töötavad väga teistmoodi – aluseks on mitmekesisus, sõltuvus peamiselt kohalikest aine-, toitainete- ja energiavoogudest, kusjuures tagatakse, et kõike vajalikku on või-malik hankida mitmest allikast. Terviksüsteem, mitte üksikmän-gija, suudab tagada toorainetega varustamise, vahendajad, lõpp-
21
toodangu ja teenused ning säilitada reserve ka rasketes oludes. Katkemise korral suudab süsteem põhivajadusi ümber suunata, tagades sel moel ökosüsteemi ellujäämise. Sinise majanduse meetod järgib sama loogikat. Vastupidavust ei saavutata rangelt reguleeritud struktuuri loomisega, milles kõiki muutujaid täpselt juhitakse ja kontrollitakse. Vastupidavus tekib mitmekesisuse omaksvõtust, millega luuakse omavahel seotud ja vastastikku toetavate süsteemide võrgustik.
Sinise majanduse meetodi puhul tagame me juba aluspõhimõt-tena, et looduse kõik kuningriigid moodustavad osa kohalikku majandust ümbritsevast aine-, toitainete- ja energiakaskaadist. Kuigi sinisel majandusel põhinevad tööstuslikud süsteemid ei pea ökoloogilisi süsteeme matkima üks-ühele, toimib samasu-gune loogika. Bioloogiateadus ütleb, et elu Maal koosneb viiest eraldiseisvast peamisest kuningriigist: bakterid (monera), vetikad (protistid), seened, taimed ja loomad.2 Ökosüsteemides liiguvad ained, toitained ja energia pidevate voogude ja puhvritena. Mida suurem on elu mitmekesisus ökosüsteemis, seda tõhusamaks ja vastupidavamaks süsteem muutub. Kui ökosüsteem tugineb vaid piiratud arvule liikidele, mõjutab neist ka üheainsa kadumine kogu kogukonda. Streik ühes tehases võib seisatada toodete mon-teerimise kogu maailmas. Ökosüsteem, mille aluseks on laialdane bioloogiline mitmekesisus, on võimekam pidama vastu pingele ja taastuma rasketest olukordadest. Enamgi veel, ökosüsteemid on lõpmatul evolutsioonilisel ja sümbiootilisel teel, otsides ellujäämi-seks üha uusi ja paremaid viise.
Näidet looduse kuningriikide edukast astmelisusest alustame seente kasvatamisega kohvi kui taime valmistamise jääkidel. Nagu
2 Tänapäevane taksonoomia kasutab selle, 1969. aastal kasutusele võetud
süsteemi asemel mõnevõrra teistsugust jaotust (tõlkija märkus).
22
me raamatus näitame, algab protsess kohvijääkide kasutamisega seente kasvusubstraadina, mis on kohvi valmistamise käigus
