siis, kui saame vastata kindlalt jaatades, oleme astunud mahedast ja biolagunevast sammu kaugemale. Taoline suhtumine ja kultuur liikuda alati edasi sellest, mida me teame, suuta varasemast paremini ja saavutada rohkem, kui arvasime võimaliku olevat moodustabki sinise majanduse meetodi tuuma.
Ja sellepärast on ka sinise majanduse peamiseks inspiratsioo-niallikaks loodus.
2. Muuda mängureegleid
Sinine majandus on radikaalne lähenemisviis, mis mitte üksnes ei poolda muutust, vaid kavandab muutust pidevalt. Tekkivad äri-mudelid on avatud muudatustele ja valmis täiustamiseks. Sinise
31
majanduse meetod pooldab portfellipõhist lähenemist konkurent-sile – luuakse mitu omavahel seotud tuluvoogu, nii et konkurentsi alus on süsteemi tasandil, mitte üksiku toote või teenuse tasandil (autonoomsel alusel).
Uuenduste kobardamine võimaldab luua nii palju väärtust, et mõnesid tooteid saab kasutuskohas pakkuda tarbijaile tunduvalt madalama hinnaga või isegi tasuta, luues sel moel uut ühisvara, samuti laiade hulkade huvi saada eluks vajalikku ilma rahata. Näidetena võib tuua tasuta puhta joogivee kohalikule elanikkon-nale Las Gaviotases Kolumbias, kus vesi tekib ja filtreerub tänu vihmametsa taastumisele või tasuta mähkmete andmise imiku-tega peredele Berliinis Saksamaal, tänu viljapuude istutamiseks vajaliku kvaliteetse pinnase tekkimisele.
Taolistes mängureegleid muutvates ideedes pole iseenesest midagi radikaalset ega revolutsioonilist. Tegu on pigem valikuga, kuidas tuvastada võimalusi ning toota, tarnida ja tarbida nii, et ühtaegu kasvaks konkurentsivõime ja paraneks suutlikkus rahul-dada kõigi inimeste põhivajadusi.
2.1. Avasta omavahel seotud probleemides võimalusi
Põhimõte: probleemid on võimalused, on igivana Hiinast pärit vanasõna. Juhtimisguru Peter Drucker levitas seda ideed 1970-ndatel aastatel. Sinine majandus läheb sammuvõrra kaugemale. Nagu varem mainitud, põhjustame me probleeme lahendada üritades sageli tahtmatult uusi probleeme, mida kutsutakse soo-vimatuteks tagajärgedeks. Ehkki meil polnud kavatsust mingit kahju tekitada, toob keskendumine ühe probleemi lahendamisele – mõistmata sekkumise tagajärgi seda ümbritsevale keerukale süsteemile – kaasa uusi probleeme. Probleemidega silmitsi seistes püüab sinise majanduse meetod seetõttu alati ära tunda kõiki teisi
32
samas süsteemis esinevaid probleeme. Kui me selliseid seoseid teadlikult ei otsi, võivad need jääda märkamata ning osutuda seetõttu raskesti lahendatavateks ja parandatavateks. Seepärast kaardistame me probleemid ja hindame ära nende tagajärjed.
Nagu ma ütlesin, õppisin oma isiklikest halbadest kogemus-test, et isegi kui tooted on biolagunevad ja taastuvad, pole need veel tingimata kestlikud. Niipea kui sain teada, kui hävitav on minu vajadus palmiõli järele, võinuks ma silmakirjalikult väita, et aja jooksul negatiivne mõju väheneb, ent soovimatud tagajärjed oleksid siis muutunud kaasnevateks kahjustusteks – ja see on ebaeetiline! Just selle probleemiga silmitsi olles otsustasin pühen-duda alternatiivide loomisele, näiteks pesuvahendite tootmisele tsitrusekoore tõmmisest (mahlatootmise jääk) ning vihmametsa taastamisele, näidates selgelt, et kahjustusi on võimalik heastada, kui oleme valmis pühendama aega ja vahendeid ning minema üldtunnustatud teaduse pakutust sammu kaugemale.
Alati, kui avastame selliseid soovimatuid tagajärgi, tuleb alternatiivsete viiside otsimisel pöörata tähelepanu tekkivatele võimalustele, kasutades kõiki sinise majanduse põhimõtteid. Kõige olulisem on taibata, et omavahel seotud probleemid võivad avada meile võimaluste laeka, nagu tehakse sinise majanduse osas “skaneeri ja sõelu”, mida käsitleme selles raamatus edaspidi. Ühele probleemile põhjuse-tagajärje meetodil lahenduse otsimise asemel, mis tihtipeale tegeleb ainult sümptomite, mitte algpõh-justega, suunab sinise majanduse meetod olemasolevad energia-, materjalide ja rahastamise vood kõige olulisema elluviimisele – selle tagamisele, et igaühe põhivajadused oleksid rahuldatud ja igaüks saaks oma kogukonnas hästi hakkama.
33
2.2. Liigu standardimiselt mitmekesistamise ja külluse poole
Looduslike süsteemide matkimine, mille puhul loovad oma-vahel seotud probleemid aluse võimaluste portfellile, pakub uusi vaatenurki selle kohta, kuidas ühiskonda muuta. Ka saame värskeid ideid, kuidas tagada paremini looduse jätkuv liikumine evolutsioonilisel rajal. Sedamööda, kuidas inimesed saavad üha teadlikumaks juba tekitatud keskkonnakahjustustest (ja jätkuvast kahjustamisest), räägitakse palju sellestki, kuidas vähem reostada nagu ka lubadustest vähendada tööstuse mõju keskkonnale. Kuna valdav enamus pole laastamistöö mastaapidest ja intensiiv-susest teadlikud, ei suuda nad mõista ka tehtava kahju tegelikku ulatust. Praegu kasutatav “lahendus” on meetmete rakendamine negatiivse mõju vähendamiseks. See pole lihtsalt piisav. Vaja on asendada praegused tavad, tooted ja tööstusvaldkonnad nii-sugustega, mis mitte üksnes ei kõrvalda negatiivset mõju, vaid loovad ka kaasnevaid positiivseid tulemeid. Peamine põhjus, miks seni praktiseeritud meetod “teha vähem halba” – reosta-mine jääb ikkagi reostamiseks – pole piisav, peitub üleüldise nõudluse kasvus. Mõned meist saavad teha mõju vähendamiseks positiivseid samme, ent maailma rahvastik kasvab ning paljude unistuseks on samasugused tarbimisharjumused kui neil, kes need probleemid algselt põhjustanud on. Selle asemel, et seada eesmärgiks tekitada vähem keskkonnakahju, peaks meie esimene prioriteet juba alguses olema lõpetada igasuguse keskkonnakahju tekitamine. Selle asemel, et lihtsalt teha vähem kahju, ei peaks me üldse kahju tegema. Kurjategija ei saa auhinda vähem varas-tamise eest, kuidas saab siis olla mõttekas tunnustada ettevõtet vähem reostamise eest? Varastamine jääb ikka varastamiseks ja reostamine jääb ikka reostamiseks. Kuidas saab leppida vaid heitkoguste vähendamise ja jäätmete kärpimisega, kui teame, et
34
see ei ole kestlik?
Peame mõistma, mil viisil meie tegudel, mis on sageli soovi-matute ja ettenägematute negatiivsete tagajärgedega, saaks olla hulk positiivseid tagajärgi. Peame uurima, mil viisil saavad uued ärimudelid liikuda kahjustuste minimeerimiselt neutraalsusele (nullheitmed) ja neutraalsuselt edasi positiivsete mõjudeni – et tuua kasu kõigile. Kui oleksime tõepoolest looduse õpilased, tagaksime, et meie tööstusprotsessid ja tarbimisharjumused areneksid standardimiselt ja monokultuuridelt rikkaliku ja mit-mekesise mosaiigi suunas. Looduslike süsteemide jõud peitubki nende liikumises üha suurema mitmekesisuse poole. Rohkem mitmekesisust suurendab seoste arvu, see omakorda tugevdab vastupidavust ja tõstab süsteemi tootlikkust, parandades mater-jali-, toitainete ja energiavoogusid.
Kui Las Gaviotase projekti esimeses järgus istutati männi-puid, kasutas loodus uued füüsikalised tingimused kiiresti ära. Aastakümnega kasvas bioloogiline mitmekesisus 17 taimeliigilt (neist 11 võõrliigid) 256 taimeliigini. Võõrliigid tõrjuti välja loomulikul teel protsessis, millele andsid hoogu kohalikud, piir-konda sobivad rohttaimed, põõsad ja puud. Tekkinud tihe alustai-mestik tagas niiskuse ja toitainete säilimise, elujõulised sipelgate ja termiitide kolooniad rikastasid süvapinnast toitainetega, mis parandas vee filtreerumist ja mineraliseerumist. Kui fauna ja floora lokkasid, muutus puhas joogivesi kohalikule kogukonnale kättesaadavaks tasuta – parandades kõigi tervist sel määral, et haigla patsientide puudumise tõttu suleti.
2.3. Tugevda ühisvara
Kui
