vari kaitses pinnast ning süm-bioos toitvate mükoriisaseentega muutis temperatuuri. Seni, kuni pinnas oli vihmaveest kuumem, tekitas soojemale mullale langev vihm pritsmeid, aurustus ega tunginud maapinda, jättes tekkiva taimse ja loomse elu aastas üheksaks kuivaks kuuks veest ilma. Puude varjus oli pinnas jahedam ja vihm tungis kiiresti mulda. Vesi imbus nüüd läbi õhukese mulla õrnade kihtide, mis rikastus mineraalidevaba vihmaveega. Sel moel said ka kohalikud ela-nikud hea kvaliteediga joogivett, parandades ja tervendades nii oma elamistingimusi. Ent see polnud veel kõik – suur roheline saareke tohutul 20 miljoni hektarilisel savannialal oli jahe koht, millele iga sellest üle hõljuv pilv suure tõenäosusega ka oma üle-arust niiskust jagas – rohkem vihma tähendas aga ka suuremaid põhjaveevarusid. Säärane joogiveeallika taastamise protsess – istutades monokultuuri, millest areneb bioloogiliselt mitmekesine vihmamets, on oma olemuselt füüsikal põhinev protsess.
Rakendades füüsikateadmisi enda hüvanguks, on meie teod ja meetodid suutnud rikastada pinnast vee ja toitainetega, võimalda-des keemilistel ja bioloogilistel protsessidel kulgeda takistamatult
27
ning muutes kunagise tühermaa õitsvaks looduskaitsealaks, mis tulevaste sajandite jooksul üha mitmekesisemaks bioomiks areneb. Lisaks kujundas see kogukonna tervemate ja õnnelike-mate inimestega, millest räägime siin raamatus edaspidi. Kui me füüsikat ei mõista, ei oska me ära tunda meie käeulatuses olevaid võimalusi ühiskonna tüürimiseks kestlikkuse suunas.
1.5. Vaata kaugemale “mahedast” ja “biolagunevast”, uus suund on “taastuv”
Roheline liikumine sai hoo sisse 1970–80-ndatel aastatel ning tõstis esile tõsiasja, et sõltuvus naftast ja naftakeemiasaadustest tekitab hulgaliselt probleeme. Ökoloogid veensid ühiskonda ja tööstust otsima teed naftasõltumatusele. Selle üheks tulemuseks oli toodete mürgisuse ja biolagunevuse üha põhjalikum uuri-mine. Kemikaalid, näiteks sellised, mida kasutatakse teflonis (toidunõude mittenakkuvad pinnad toidu valmistamiseks ilma õli või võita) ja broomiühendites (tule- ja leegitõkestid) on küll otstarbekad, kuid selliste molekulide laialdasel kasutamisel on palju soovimatuid tagajärgi. Kõigi taoliste tehiskemikaalide kombinatsioon moodustab niisuguse kokteili, mille mõju me täiel määral veel ei taju.
Plastmasse, mille poolestusaeg on tuhandeid aastaid, peeti põhjusega sobimatuks meie tarbimis- ja äraviskamisharjumus-tega ühiskonnale – need täidavad kogu maailma prügimägesid ja tekitavad ookeanis hiiglaslikke plastprügisaari. Ent kuidas on võimalik, et plastpudelist, mis koosneb polüetüleenanumast ja polüpropüleenkorgist, mille mõlema poolestusaeg on sadu aastaid, on saanud turustandard, ehkki pudeli funktsionaalne kasutusaeg on vaid mõne nädala pikkune? Püüd mürgiste ühen-dite kõrvaldamise ja biolagunevuse nõude kehtestamise suunas
28
oli loogiline ja leidis laia toetust.
Teadlikkus sellest, et on vaja astuda samm edasi pelgalt mürgiste ühendite puudumiselt ja luua tingimused kestlikuks tarbimiseks, nõudis teadlikuks saamist tõsiasjast, et isegi kui materjalid on “rohelised”, ei tohiks nende allikate olemasolev varu ammenduda ning me ei või ületada nende taastumise määra, ega põhjustada ületarbimist. Muidugi peavad nii tootmine kui tarbi-mine hoiduma soovimatutest tagajärgedest ning võtma toimimisel arvesse looduse ja ühiskonna võimalusi, ent nüüd on aeg minna neist lihtsatest ja üldiselt omaksvõetud põhimõtetest edasi.
Palmiõlist seebi valmistamise kohta väitsin ma esialgu, et need tooted on biolagunevad ja pärinevad taastuvast allikast. Pealegi valmistati neid puidust ehitatud ökotehases, mis oli (toona) suurim rohekatusega tööstushoone. Turuedust tingituna nõudlus nende toodete järele kasvas. Paraku, nagu ma juba eespool maini-sin, oli soovimatuks tagajärjeks suurem nõudlus tootmisprotsessis kasutatavate looduslike koostisainete järele. Selleks oli vaja luua miljoneid hektareid õlipalmiistandusi, mis hävitasid hiiglaslikke vihmametsaalasid ning põhjustasid Borneo elevantide ja oran-gutanide elupaikade kadumise. Selle karmi reaalsusega silmitsi seistes tahtsin leida uusi ärimudeleid – niisuguseid, mille aluseks oleks midagi enamat, kui vaid millegi tootmine biolaguneva, taas-tuva ja mahedana või vabana lapstööjõu kasutamisest.
Võrreldes naftakeemial põhinevate pindaktiivsete ainete vanade normidega olid need biolagunevad ja taastuvad tooted samm edasi. Seep eemaldab mustuse, vähendades vee pindpine-vust, kuid vee pindpinevuse pikaajalisel langusel on negatiivne mõju vee-elustikule. Biolagunevate ja taastuvate toodete kohta võis väita, et need on konnadele ja kaladele neli kuni viis korda vähem kahjulikud. Paraku polnud see väide ilmselt piisavalt pädev, arvestades iseäranis selliste tarbijate kasvavat nõudlust, kes
29
arvasid toote olema teistest parema. Kuna nõudlus kasvas, oleks üldine kogumõju osutunud varasemast palju suuremaks. Kuidas saan ma päästa vee-elustikku Euroopas, hävitades vihmametsi Indoneesias? Jõudsin järeldusele, et kestlikud ärimudelid peavad astuma sammu võrra varasematest normidest kaugemale.
Sellisele isiklikule kogemusele tuginedes ning mahepõllunduse eluaegse pooldajana hakkasin teatud mahepõllumajanduslike toodete sertifikaatides kahtlema. Terminid nagu “mahe“ ja “bio“ jätsid mulje sünteetiliste väetiste, pestitsiidide ja herbitsiidide kõrvaldamisest. Sertifitseerimine oli samm edasi, kuid kui teile öeldakse, et toode ei sisalda kemikaale, ei anna see veel mingit teavet, mida selline toode tegelikult sisaldab või tarbijale pakub. Lisame siia tõsiasja, et väga keeruline on õigustada mahetoodangu transportimist üle kogu maailma, tuues sel moel kaasa märkimis-väärselt suure ökoloogilise jalajälje. Kuidas on keegi võimeline nii tegema ja siis väitma, et tekitatakse keskkonnale “vähem halba”? Nii sündiski mu moto: lõpetage vähem halva tegemine, hakake tegema rohkem head.
Uurisin juhtumit hoolikalt ja jõudsin järeldusele, et mahe-dast kaugemale vaatamiseks on vaja omaks võtta autopoeesi ja mitmekesistamise põhimõtted. Seda lähenemisviisi on katsetatud palju kordi ning Indias, Assamis asuvas ökoloogilises teeistan-duses käivitatud algatuste kaudu ka skaleeritud. Algse otsusega – muutuda mahedaks – lõpetas teeistandus edukalt kemikaalide sattumise kõrvalasuvasse UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluvasse suurde ninasarvikute parki, ent pinnase halva seisundi tõttu kahanes tootlikkus. Sinise majanduse meetodi rakendamine käivitas hulga erinevaid algatusi, mis lähematel aastakümnetel üha arenevad. Need algatused, mis tuginevad julgel otsusel luua suurim ökoloogiline teefarm Indias, jätkuvad nüüd piirkonna suurima majandusarengu ettevõtmisena, luues töökohti, suuren-
30
dades kohalike kogukondade sissetulekuid ning kaitstes samas ka ninasarvikuid salaküttide eest.
Protsessi alustades esitasime ilmselge, kuid harva esitatava küsimuse: “Mis asjad selles tootes ja tootmisprotsessis teevad toote kestlikuks?” See pani meid vaatama kultuuri, tavasid ja ter-vist, samuti kõike seda, mida me seostame rikkaliku sotsiaalse ja keskkonnaalase mitmekesisusega enda ümber. Kas see toidupala, mis toodeti mahedalt, taastas ka pinnase? Kas see sertifitseeritud mahetoit edendab bioloogilist mitmekesisust? Või on see lihtsalt veel üks masstoode, samasugune, nagu neid tootmise standardi-mise tulemusena kõikjal maailmas valmistatakse?
Rohelisele ja mahepõllumajanduslikule toodangule 1960-ndatel aastatel kehtestatud olulised normid olid eesmärgina head. Kui tahame aga jõuda tõelise kestlikkuseni ning olla võimelised rahuldama kõigi põhivajadusi,
