mul värskendada andmeid ka kahe ettevõtte kohta, mida ma ei oma, aga millest ma selles raamatus kirjutan: need on Bethlehem Steel ja General Electric. Mõlemad annavad kasuliku õppetunni. Mainisin, et vananeva suurettevõtte Bethlehem Steeli aktsiahind on langenud juba alates 1960. aastast. Näib, et väärika ajalooga ettevõte võib investoritele samamoodi kahju tuua nagu rabe idufirma. Kunagine Ameerika globaalse haarde sümbol Bethlehem on jätkuvalt pettumust valmistanud. 1958. aastal 60 dollarit maksnud aktsia hind oli 1989. aastaks langenud 17 dollarile, nuheldes niihästi lojaalseid aktsionäre kui ka soodsate tehingute kütte, kes arvasid, et on leidnud endale hea tehingu. 1989. aastast saadik on hind edasi langenud, 17 dollarilt madalate ühekohaliste arvudeni, tõestades, et ka odav aktsia saab alati veel rohkem odavneda. Ühel päeval võib Bethlehem uuesti tõusta. Aga selline eeldus on soovmõtlemine, mitte investeerimine.2
General Electricut soovitasin ühes üleriigilises telesaates (sestsaadik on GE tõusnud kümme korda), kuid raamatus märgin, et GE suuruse tõttu (turuväärtus 39 miljardit, aastakasum kolm miljardit dollarit) pole sellel ettevõttel lihtne kiirelt kasumit kasvatada. Tegelikult on see paljudele kasulikele asjadele elu andev ettevõte pakkunud aktsionäridele paremat tootlust, kui ma oodata oskasin. Kogu ebatõenäosuse kiuste on see hiigelkorporatsioon Jack Welchi targal juhtimisel astunud kindlale kasumirajale. Hiljuti oma erruminekust teatanud Welch upitas GE arvukad harud parima rentaabluseni, investeeris vaba raha uutesse äridesse ja oma aktsiate tagasiostu. GE triumf 1990-ndatel näitab, kui tähtis on ettevõtte looga kaasas käia.
* * *
Aktsiate tagasiost toob mind veel ühe tähtsa muutuse juurde turul: nimelt on dividendidest saanud väljasuremisohus loomaliik. Selle tähtsusest kirjutan leheküljel 231, aga vana aktsionäride premeerimise moodus paistab olevat läinud sama rada nagu Euroopa naarits. Dividendi hääbumise juures on halb see, et regulaarselt postitatud tšekid andsid investoritele tuluvoo ja ühtlasi põhjuse hoida aktsiaid ka siis, kui aktsiahinnad tootlust ei pakkunud. Ometigi langes S&P 500 indeksisse kuuluva viiesaja suurettevõtte dividenditootlus 1999. aastal teise maailmasõja järgse aja madalaimale tasemele: ühe protsendi ligidale.
Tõsi ta on, et intressimäärad on praegu madalamad kui aastal 1989, seega võibki eeldada, et võlakirja- ja dividenditootlus on samuti väiksem. Aktsiahindade tõus langetab loomuldasa dividenditootlust. (Kui 50-dollarine aktsia maksab viis dollarit dividende, on tootlus kümme protsenti; kui aktsiahind kerkib saja dollarini, on tootlus viis protsenti.) Samas ei suurenda ka ettevõtted oma dividende enam nii nagu vanasti.
„On ebatavaline, et majandusel läheb nii hästi, kuigi ettevõtted tõrguvad üha rohkem dividende tõstmast,” täheldas New York Times (7. oktoobril 1999). Mitte väga ammuses minevikus peeti seda õitsengu märgiks, kui pika ajaloo ja hea tervisega ettevõte regulaarselt dividende suurendas. Dividendi langetamine või tõstmata jätmine andis märku raskustest. Viimasel ajal koonerdavad aga heal järjel ettevõtted dividendidega ja kasutavad raha General Electricu kombel aktsiate tagasiostuks. Aktsiate hulga kärpimine suurendab kasumit aktsia kohta, mis on samuti aktsionäridele lõppkokkuvõttes kasulik, ehkki seda saaki ei saa nad enne kui aktsiaid maha müües.
Kui kedagi dividendide kadumise eest vastutusele võtta, siis USA valitsust, kes maksustab ettevõtete kasumeid ja seejärel ettevõtete dividende täie rauaga, nii-öelda mittetöise tuluna. Et maksumaksjaid sellisest topeltmaksustamisest säästa, ongi ettevõtted dividendist tagasiostude strateegia kasuks loobunud, mis kergitab aktsiahinda. See strateegia toob aktsionäridele suurema tulumaksukohustuse siis, kui nad oma aktsiaid müüvad, kuid pikaajalist kapitalitulu maksustatakse poole väiksema määraga kui tavalist tulu.
Pikaajalisest kapitalikasvust rääkides olen dineedel ja bankettidel üheteistkümne aasta jooksul peetud kõnedes palunud inimestel kätt tõsta vastuseks küsimusele: „Kui paljud teist on pikaajalised aktsiainvestorid?” Tänaseni on kõik nagu üks mees käe tõstnud – kõik on pikaajalised investorid, sealhulgas need päevakauplejad, kes paar tundi vabaks võtsid, et kohale tulla. Pikaajaline investeerimine on muutunud nii populaarseks, et kergem on tunnistada end kokaiinisõltlaseks kui lühiajaliseks investoriks.
Börsiuudised olid omal ajal (seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendate alguses) raskesti kättesaadavad, seejärel lihtsasti kättesaadavad (kaheksakümnendate lõpus) ja nüüd juba raskesti välditavad. Finantsilmateateid jälgitakse sama pingsalt nagu päris ilma: kõrgrõhkkonnad, madalrõhkkonnad, madalrõhulohud, tormid ja lõputud spekulatsioonid edasiste ilmaolude ja nendega toimetuleku teemal. Inimestele soovitatakse mõelda pika aja peale ette, aga seejärel kommenteeritakse järjepidevalt igat võnget, ajades neid ärevusse ja hoides nende tähelepanu lühiajalistel sündmustel. On vaja päris suurt pingutust, et hoiduda sellega kaasa minemast. Kui oleks mingi võimalus, kuidas vältida uudiseid viimastest tõusudest ja langustest ning kontrollida aktsiahindu umbes iga kuue kuu tagant, nagu kontrollitakse auto õlitaset, oleks investoritel küllap palju rahulikum elu.
Pole kirglikumat pikaajaliste investeeringute poolehoidjat kui mina, aga iga kuldreegliga on nõnda, et seda on lihtsam jutlustada kui järgida. Sellegipoolest on investorite praegune põlvkond oma usule truuks jäänud ja läbi kõigi eespool mainitud korrektsioonide kurssi hoidnud. Otsustades selle põhjal, kui palju mu vanas fondis Fidelity Magellanis on osakute lunastamist ette tulnud, võib öelda, et kliendid pole kõikumistest sugugi välja teinud. Vaid väike protsent müüs osakuid Saddam Husseini karuturu ajal 1990. aastal.
Tänu päevakauplejatele ja mõnele elukutselisele riskifondi juhile vahetavad aktsiad nüüd omanikku uskumatu kiirusega. 1989. aastal tähendas kibekiire päev New Yorgi börsil kolmesaja miljoni aktsia läbikauplemist. Nüüd kaubeldakse kolmsada miljonit aktsiat uimasel päeval, kus midagi ei juhtu, ning keskmine päevamaht on kaheksasada miljonit aktsiat. Kas päevakauplejad on Härra Turu värisema pannud? Kas usin kauplemine aktsiaindeksitega on sellega ka kuidagi seotud? Olgu põhjus milline tahes (minu arust on just päevakauplejad põhitegur), sage kauplemine on suurendanud aktsiaturgude volatiilsust. Kümme aastat tagasi tuli harva ette, et aktsiahinnad liikusid ühe börsipäevaga üles või alla üle ühe protsendi. Praegu näeme üheprotsendiseid liikumisi mitu korda kuus.
Muide, võimalused päevakauplemisega elatist teenida on umbes sama head kui teenida elatist hipodroomil, kaardilauas või mänguautomaadiga. Õigupoolest pean ma päevakauplemist kasiinoharrastuseks, mis on koju kätte toodud. Ainus miinus tegeliku kasiino kõrval on paberimajandus. Kui teete kakskümmend tehingut päevas, võib teile aastaga koguneda oma 5000 tehingut, mis tuleb kõik dokumenteerida, tabelisse kanda ja maksuametile deklareerida. Seega on päevakauplemine kasiinomäng, mis annab rohkelt tööd raamatupidajatele.
Inimesed, kes tahavad teada, kuidas aktsiatel iga päev läheb, küsivad: „Mis tasemel Dow sulgus?” Mind huvitab rohkem, kui palju aktsiaid kallines ja kui palju odavnes. See niinimetatud tõusjate/langejate suhtarv maalib realistlikuma pildi. Eriti kehtib see viimase aja eksklusiivse turu kohta, kus väike hulk aktsiaid edeneb, suurem osa aga seisab paigal. Investorid, kes ostavad väikese või keskmise suurusega ettevõtte „alahinnatud” aktsiaid, on oma mõistlike otsuste eest karistada saanud. Inimesed on segaduses: „Kuidas saab S&P 500 olla tõusnud 20 protsenti, kui minu aktsiad on hoopis langenud?” Vastus peitub S&P 500 üksikutes suurtes aktsiates, mis keskmisi üles veavad.
Näiteks 1998. aastal kerkis S&P 500 indeks tervikuna 28 protsenti, aga lähemalt vaadates võib tõdeda, et indeksi 50 suuremat ettevõtet tõusid 40 protsenti, ülejäänud 450 aga ei nihkunud õieti paigaltki. Interneti ja selle kõrvalosatäitjate kodubörsil NASDAQ-il oli umbes tosinkond suurt võitjat, ülejäänud aktsiad kokku aga hoopis taandusid. Sama kordus 1999. aastal, kus võitjate eliitrühm upitas keskmisi ja hoidis kaotajate horde üleval. Üle 1500 New York Stock Exchange’il kaubeldava aktsia lõpetas 1999. aastal miinuspoolel. Selline jagunemine kahte leeri on pretsedenditu. Muuseas: kaldume arvama, et S&P 500 indeksit valitsevad suurettevõtted ja NASDAQ on väiksemate tegijate pelgupaik. 1990-ndatel valitsesid NASDAQ-i
