aktsiate müügist, sada doktorikraadiga teadlast, 99 mikroskoopi ja müügitulu null. Hiljutised arengud innustavad mind aga biotehnoloogiat tunnustavate sõnadega toetama – mitte et amatöörid peaksid nüüd biotehnoloogia pütist valimatult aktsiaid krabama, aga biotehnoloogia tervikuna võib uuel sajandil mängida samasugust rolli nagu elektroonika eelmisel. Väga paljudel biotehnoloogiaettevõtetel on tänasel päeval müügitulu ja umbes kolm tosinat neist teenivad kasumit, kusjuures veel viiskümmend on valmis õige pea kasumit teenima. Amgen on kujunenud selles vallas ehtsaks suurettevõtteks, mis teenib üle miljardi dollari kasumit. Mõni arvukatest biotehnoloogiafondidest võib samuti pikaajalise investori portfellis kohta väärida.
Turukommentaatorid täidavad eetrit ja leheruumi võrdlustega tänase ja mõne varasema turu vahel, näiteks: „See paistab väga sarnane 1962. aastaga” või „See meenutab mulle aastat 1981”, või kui meeleolu on väga sünge, siis: „Oleme jälle silmitsi aastaga 1929.” Viimasel ajal tundub, et kõige rohkem võrreldakse olukorda 1970. aastate algusega, mil väikeaktsiad kõikusid, aga suuremad (eeskätt just kõvasti reklaamitud „Elegantne poolsada”3) jätkasid aina tõusu. Seejärel 1973.–1974. aasta karuturul langesid elegantse poolsaja ettevõtted 50–80 protsenti! See ränk kukkumine lükkas ümber teooria, et suurfirmade aktsiad peavad karuturule hästi vastu.
Kui teil olid elegantse poolsaja aktsiad ja te hoidsite kõiki neid kakskümmend viis aastat (eelistatult asusite siis üksikul saarel ilma raadio, televiisori ja ajakirjadeta, mis käskisid teil aktsiad igaveseks hüljata), pole te tulemustes kindlasti pettunud. Kuigi aega kulus terve inimpõlve jagu, taastus elegantne poolsada sellest mõõnast täielikult ja mõnevõrra enamgi. 1990-ndate keskpaigaks oli elegantse poolsaja portfell 1974. aastast saadik teenitud kogutootluses Dow ja S&P 500 kinni püüdnud ning selja taha jätnud. Isegi kui ostsite neid aktsiaid 1972. aasta taevani küündinud hindadega, osutus teie valik õigeks.
Taas on meil viiskümmend suuremat ettevõtet, mis maksavad skeptikute sõnul liiga palju. Igaüks võib ise oletada, kas see uue ajastu elegantne poolsada teeb läbi samasuguse languse nagu 1973.–1974. aasta paanikamüügi ajal. Ajalugu ütleb, et korrektsioon (vähemalt 10-protsendine langus) leiab aset iga paari aasta tagant ja karuturg (vähemalt 20-protsendine langus) võtab võimust iga kuue aasta tagant. Ränka karuturgu (vähemalt 30-protsendist langust) oleme pärast 1929.–1932. aasta näguripäevi näinud viiel korral. Narr oleks arvata, et nüüdseks on kõik karuturud möödanik, mistõttu tuleb silmas pidada, et aktsiaid ja aktsiafonde ei ostetaks selle raha eest, mida on vaja järgmise kaheteistkümne kuu jooksul kulutada õppemaksule, pulmadele või millele iganes. Te ei taha sattuda sellisesse olukorda, kus olete sunnitud langeval turul kahjumiga müüma, et muudeks väljaminekuteks raha hankida. Kui olete pikaajaline investor, on aeg teie liitlane.
Pikk pulliturg kipub endistviisi aeg-ajalt löökaukudest läbi sõitma. Selle raamatu kirjutamise ajal olid aktsiad just taastunud 1987. aasta krahhist. Viiekümne aasta rängim kukkumine sattus ajale, mil Lynch oli golfipuhkusel Iirimaal. Pidin üheksa või kümme korda uuesti Iirimaale sõitma (ostsime sinna maja), veendumaks, et minu maabumine sel saarel ei ole põhjus, mis järjekordse paanika käivitab. Ka Iisraelis, Indoneesias ja Indias ei tundnud ma end eriti mugavalt. I-tähega algavate riikide külastamine ajas mind ärevusse. Kuid siis käisin kaks korda Iisraelis, kaks korda Indias ja ühe korra Indoneesias ning midagi ei juhtunud.
Seni pole 1987. aasta kordunud, aga karud jõudsid pärale alles 1990. aastal, kui ma Fidelity Magellani fondijuhi ametikohalt lahkusin. Kuigi 1987. aasta kukkumine ehmatas paljusid (35-protsendine langus kahe päevaga on tõesti ehmatav), tekitas 1990. aastal juhtunu minus suuremat hirmu. Miks? Sest 1987. aastal majandus kasvas ja pangad olid likviidsed, seega fundamentaalnäitajad püsisid positiivsed. 1990. aastal oli riik langemas majanduskriisi, suuremad pangad vaakusid hinge ja me valmistusime sõjaks Iraagi vastu. Sõda aga võideti kiirelt ja kriis ületati peagi, pangad toibusid ja aktsiad alustasid nüüdisajaloo suurimat tõusu. Hiljem oleme näinud suuremate börsiindeksite kümneprotsendist langust 1996. aasta kevadel, 1997. ja 1998. aasta suvel ning 1999. aasta sügisel. August 1998 vedas S&P 500 indeksi 14,5 protsenti allapoole, mis oli pärast teist maailmasõda halvemuselt teine kuu. Üheksa kuud hiljem oli aktsiatel jälle hoog sees ja S&P 500 kerkinud üle 50 protsendi!
Mis mõttega ma seda kõike ümber jutustan? Oleks imetore, kui oskaksime kõiki tagasilööke õigeaegse väljumisega ennetada, aga keegi pole suutnud välja mõelda, kuidas neid prognoosida. Pealegi, kui aktsiatest väljute ja langusest pääsete, siis kuidas kindel olla, et järgmise ralli ajaks olete jälle aktsiates? Siin on kõnekas stsenaarium: kui investeerisite 100 000 dollarit aktsiatesse 1. juulil 1994 ja hoidsite investeeringut järjekindlalt viis aastat, siis kasvas te 100 000 dollarit 341 722 dollarini. Kui aga sel perioodil kõigest kolmkümmend päeva aktsiatest väljas olite – need kolmkümmend päeva, mil aktsiad kõige suurema tõusu tegid –, oleksite oma 100 000 dollarit kasvatanud ainult 153 792 dollarini. Turul püsimine andis üle kahe korra suurema lõppsumma.
Nagu üks väga edukas investor kunagi ütles: „Karuturu poolt argumenteerides näeb inimene alati arukam välja.” Hommikusest ajalehest ja õhtustest teleuudistest võite iga päev leida häid põhjuseid aktsiate müümiseks. „Üks samm Wall Streetist ees” sai menukiks koos Ravi Batra „1990. aasta suure majanduskriisiga”. Käesoleva pullituru nekroloogi on kirjutatud lugematu arv kordi juba alates selle turu algusest 1982. aastal. Tõenäoliste põhjustena on nimetatud Jaapani kiratsevat majandust, meie kaubandusdefitsiiti Hiina ja muu maailmaga, võlakirjaturu kokkukukkumist 1994. aastal, arenevate turgude krahhi 1997. aastal, kliima soojenemist, osooniauke, deflatsiooni, lahesõda, kodumajapidamiste suurt võlakoormat ja viimasel ajal aastaarvu 2000. Uue aasta esimesel päeval tõdesime, et 2000 oli kõige ülepaisutatum hirmulugu pärast Godzilla viimast filmi.
„Aktsiad on ülehinnatud,” kõlab karude sõjahüüd juba mitmendat aastat. Mõnele paistsid aktsiad liiga kallid ka 1989. aastal, kui Dow oli 2600. Mõnele teisele tundus asi paigast ära 1992. aastal, kui Dow oli üle 3000. Vastaliste koor tõstis häält aastal 1995, mil Dow ületas 4000 piiri. Ühel päeval näeme jälle ränka karuturgu, aga isegi jõhker 40-protsendine müügisurve jätaks hinnad tükk maad kõrgemale sellest punktist, kus mitmesugused asjatundjad kutsusid investoreid üles oma portfelle hülgama. Nagu olen varasematel kordadel märkinud: „Ma ei taha öelda, et pole olemas sellist asja nagu ülehinnatud turg, aga selle pärast muret tunda ei ole küll mingit mõtet.”
Sageli öeldakse, et pulliturg püstitab murede müüri ja neile muredele ei leidu otsa ega äärt. Viimasel ajal oleme mustas mures juurelnud kõikvõimalike „kujuteldamatute” katastroofide üle: kolmas maailmasõda, bioloogilised relvad, kontrollimatud tuumarünnakud, polaarjää sulamine, meteoriidi langemine maapinnale ja nii edasi. Vahepeal oleme olnud tunnistajaks ka mitmele positiivsele „kujuteldamatule” sündmusele: kommunismi kokkuvarisemine, Ameerika Ühendriikide föderaalvalitsuse ja osariikide ülejäägiga eelarve ning seitseteist miljonit uut töökohta USA-s 1990-ndatel, mis on kuhjaga kompenseerinud suurettevõtete palju räägitud koondamisi. Koondamised põhjustasid küll segadust ja peavalu inimestele, kes sellekohased teated said, kuid samas vabanes miljoneid töötajaid uuteks põnevateks ja tootlikeks töödeks kiire kasvuga väikefirmades.
Selline hämmastav uute töökohtade loomise puhang pole väärilist tähelepanu pälvinud. Ameerika tööpuudus on viimase poolsajandi madalaimal tasemel, samal ajal kui Euroopas vohab lakkamatu jõudeolek. Euroopa suurettevõtted on samuti tööjõudu koondanud, aga Euroopas puuduvad väikefirmad, kes võimalusest kinni haaraksid. Neil on rohkem sääste kui meil ja nad on haritud, aga ometi on nende tööpuudus üle kahe korra USA omast kõrgem. Siin on veel üks vapustav arengusuundumus: 1999. aasta lõpus oli töötavate inimeste arv Euroopas väiksem kui 1980-ndate lõpus.
Jutu mõte on lihtne ja igikestev. Aktsiad ei ole loteriipiletid. Iga aktsia juurde kuulub mõni ettevõte. Ettevõtete käsi võib käia paremini või halvemini. Kui mõne ettevõtte käsi käib varasemast halvemini, siis selle aktsia langeb.
