asjaolud välja. Tagantjärele ei tundu need üldse mainimisväärsed. Aasta hiljem peaksid eeldatavasti mäletama Sixtuse kabelit, mitte aga seda, et sul olid Vatikanis kõmpimisest varbad villis. Aga et kõiges lõpuni avameelne olla, ütlen siiski, mis asjaolud mind häirisid:
Neljapäeval, kui pärast tööd Iirimaale lendasime, langes Dow Jonesi tööstuskeskmine 48 punkti, ja reedel, kui kohale jõudsime, veel 108,36 punkti. See pani mind kahtlema, kas me üldse peaksime parajasti puhkusel olema.
Ma mõtlesin Dow Jonesist ja mitte Blarneyst isegi sel hetkel, kui ma Blarney kivi suudlesin. Terve nädalavahetuse jooksul käisin golfiringide vahel mitu korda helistamas ja kontoriga aru pidamas, milliseid aktsiaid müüa ja milliseid odavate hindadega osta, kui turg peaks veel kukkuma.
Esmaspäeval, kui ma mängisin Killeeni rajal Killarneys, langes eespool mainitud tööstuskeskmine veel 508 punkti.
Tänu ajavahele lõpetasin ringi mõni tund enne börside avamist Wall Streetil, muidu oleksin ilmselt viletsamini mänginud. Sünge meeleolu oli reedest niikuinii edasi kandunud ja vahest see seletas, miks ma (1) lõin palli auku kehvemini tavapärasest, mis on niikuinii ka parimal juhul kohutav vaatepilt, ja (2) ei suutnud oma skoori meeles pidada. Samal õhtupoolikul pälvis mu tähelepanu hoopis teine skoor – et Magellani fondi miljon osanikku olid esmaspäevase kauplemissessiooniga kaotanud 18 protsenti varast ehk kaks miljardit dollarit.
Olles oma mõtetega selle äparduse juures, ei teinud ma isegi märkama maalilist teekonda Dingle’isse. Samahästi võinuksin olla Broadway ja 42. tänava nurgal.
Ma ei maganud tervet pärastlõunat Skelligi hotellis maha, nagu eelmisest alapeatükist võinuks järeldada. Selle asemel pidasin telefoniühendust oma kontoriga ja kaalusin, milliseid oma fondi 1500 aktsiast maha müüa, et ebatavaliselt aktiivse osakumüügi tarbeks sularaha tekitada. Tavaolukorraks oli raha piisavalt, aga mitte 19. oktoobri puhuks. Ühel hetkel ei saanud ma enam sotti, kas tulekul on maailmalõpp või suur kriis või ei olegi asjad nii halvasti ja ainult Wall Street läheb pankrotti.
Müüsime oma partneritega, mida müüa oli vaja. Kõigepealt likvideerisime Londoni börsil mõned Briti aktsiad. Esmaspäeva hommikul olid aktsiahinnad Londonis üldiselt kõrgemal kui USA turul tänu harukordsele orkaanile, mis sundis Londoni börsi eelmisel reedel uksi sulgema, nii et suur langus jäi ära. Seejärel müüsime New Yorgis, peamiselt päeva alguses, kui Dow oli vaid 108 punkti allpool, aga juba teel oma madalseisu, miinus 508 punkti poole.
Tol õhtul Doyle’sis ma ei mäleta, mis mereande ma sõin. Võimatu on tursal ja krevetil vahet teha, kui su investeerimisfond on kaotanud ühe väikese mereriigi SKT jagu raha. 20. oktoobril sõitsime koju, sest kõige eelneva tõttu tahtsin kiiremas korras kontorisse tagasi jõuda. Seda võimalust olin ette valmistanud juba alates saabumise päevast. Pean ausalt tunnistama, et olin lasknud teatud asjaoludel end tugevasti häirida.
Oktoobri õppetunnid
Olen alati uskunud, et investor ei pea börsi tõusudest ja mõõnadest välja tegema. Õnneks enamik investoreid ei pööranudki eespool mainitud vahejuhtumile suuremat tähelepanu. Kui see midagi ütleb, siis Fidelity Magellani miljonist kontovaldajast lahkus selle meeleheitliku nädala jooksul mõnda rahaturufondi alla kolme protsendi. Kui müüte meelt heites, müüte alati odavalt.
Isegi kui 19. oktoober teid börsi suhtes närviliseks tegi, polnud tarvis sel päeval – ega järgmisel – müüma tormata. Aktsiaid oli võimalik portfellist likvideerida järk-järgult ja teenida paanikamüüjatest märksa rohkem, kuna detsembrist alustas turg stabiilset tõusu. 1988. aasta juuniks oli turg juba umbes 400 punkti langusest tagasi võtnud ehk teisisõnu kerkinud üle 23 protsendi.
Kõikidele neile kümnetele õppetundidele, mida oktoobris pidime omandama, võin lisada veel kolm: (1) ärge laske tüütutel asjaoludel rikkuda head portfelli; (2) ärge laske tüütutel asjaoludel rikkuda head puhkust; (3) ärge kunagi minge välisreisile, kui raha on vähevõitu.
Tõenäoliselt võiksin veel mitme peatüki jagu õpetussõnu välja tuua, aga parema meelega ma ei raiskaks teie aega. Eelistan kirjutada millestki, millest võib teile ehk rohkem kasu olla: kuidas ära tunda häid ettevõtteid. Ükskõik, kas indeks liikus päevaga 508 või 108 punkti, on head ettevõtted lõppkokkuvõttes edukad ja kesised panevad pillid kotti ning investoritele saab vastavalt osaks kasum või kahjum.
Aga niipea, kui mulle meenub, mida ma Doyle’sis sõin, annan teile teada.
Sissejuhatus:
Lolli raha eelised
Siinkohal tõotab autor, professionaalne investor, et järgneval 287 leheküljel jagab ta lugejatega oma edu saladusi. Kuid minu raamatu esimene reegel kõlab: ärge kuulake professionaale! Kakskümmend aastat selles ametis on mind veennud, et iga normaalne inimene, kes kasutab tavapärast kolme protsenti oma ajust, võib valida aktsiaid sama hästi või veel paremini kui keskmine Wall Streeti ekspert.
Kindlasti te ei oota, et plastiline kirurg soovitaks teil ise endale näooperatsiooni teha, et torumees käsiks teil ise boilerit paigaldada või juuksur laseks teil ise oma tukka lõigata, aga siin ei ole küsimus kirurgias, torustikus ega juukselõikuses. Siin on tegu investeerimisega, kus tark raha pole eriti tark ja loll raha ei olegi tegelikult nii loll, kui ta arvab. Loll raha on loll ainult siis, kui ta kuulab targa raha nõu.
Asjaarmastajast investoril on tegelikult palju loomupäraseid eeliseid, mida ära kasutades on tal võimalik ekspertidest ja turust tervikuna paremaid tulemusi saavutada. Selge see, et ise endale aktsiaid valides peaksitegi ekspertidest edukam olema. Vastasel juhul milleks üldse vaeva näha?
Ma ei kavatse nüüd hoogu sattuda ega soovita teil kõiki investeerimisfonde paugupealt maha müüa. Kui selline asi peaks massiliseks muutuma, olen oma tööst ilma. Pealegi pole investeerimisfondidel häda midagi, eriti kui need investorile kasumit toodavad. Teatan puhtast aususest ja mitte niisama enesekiituseks, et miljonid amatöörinvestorid on Fidelity Magellani fondiosakutega kena tootlust teeninud, mistap mul üleüldse palutigi seda raamatut kirjutama hakata. Investeerimisfond on imehea leiutis neile, kellel pole aega või tahtmist oma nutti börsi vastu proovile panna, samuti neile, kes soovivad korralikku hajutatust väikese summaga.
Kui aga olete jõudnud otsusele, et tahate iseseisvalt investeerida, peaksite proovima seda tõesti iseseisvalt teha. See tähendab kuumade vihjete, maaklerifirmade ostusoovituste ja teie lemmikuudiskirjade uusimate „kindlate tõusjate” eiramist omaenda uurimistöö kasuks. See tähendab, et tuleb ignoreerida ka kõiki aktsiaid, mille kohta te kuulete, et Peter Lynch või mõni muu autoriteet on seda ostmas.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги,
