Pööritus. Annika Widholm

      C. G. Jung

      Ta seisis ööpimeduses ja vaatas kahte valgustatud akent muidu mustal fassaadil. Õhk oli täis märja mulla ja langenud lehtede lõhna.

      Välisuks avanes ja ta taganes varjude sekka, nägi, kuidas üks naine trepile astus ja paremale keeras. Kähku otsustas ta naisele järgneda.

      Clara astus pika sihikindla sammuga. Mitte et tal mingi asi ajada oleks või peaks õigeks ajaks kusagile jõudma, vaid sellepärast, et talle meeldis mõelda, et inimesed teda nähes just seda arvavad: et tal on mingi asi ajada, ta peab õigeks ajaks kusagile jõudma, tal on midagi tähtsat ees.

      Räpased lumevaalud olid sulanud ja siis taas kõvadeks mügarikes külmunud. Piki Vasaparkeni serva kõndides läks ta nendest ringiga mööda. Jäine tuul puhus otse näkku. Kaitseks külma vastu tõmbas ta õlad kühmu ja laskis pea longu, keeras ühele põiktänavale ja läks siis üle munakivisillutisega platsi. Talviselt raagus puudega palistatud tänavaid ääristasid eelmise sajandi algusest pärit mitmekorruselised mahedates värvitoonides, väikeste aknaruutude ja võlvkaartega portaalidega majad. Linn, kus ta end sageli võõrana tundis, ehkki oli siin elanud suurema osa oma peagi kolmekümneaastasest elust.

      Ta keeras üha uuesti ja uuesti, kuni jõudis kohvikuni, kus nende lugu oli kaks suve tagasi alanud. Mõtted viisid ta tagasi augustikuiselt uimasesse linna, kus asfaldi kohal väreles palavus.

      Tänav oli tol päeval olnud ebatavaliselt inimtühi. Autosid peaaegu ei olnudki. Välikohviku moodustasid kõnniteepoolse seina külge kinnitatud pingid, millel olid määrdunud, kuid kirevad padjad. Väikesed metallraamiga lauad olid fassaadi külge kruvitud, justkui hoiaks maja käsi paluvalt tee poole. Clara oli olnud seal ainuke inimene. Ta oli laenatud pastakaga pudedale salvrätipaberile kirjutanud, kui ühte mees tulemas nägi. Ta tundis mehe otsekohe ära, ent kõhkles siiski. Oli see tõesti tema? Täiesti üksi. Ja siin istub tema, samuti üksi.

      Jah, see oli kindlasti sama mees, kuid nägu päevitunud ja juuksed natuke rohkem sassis kui tavaliselt. Ta astus kindlal sammul ja hästi sirge seljaga. Seljas oli tal ruuduline päevasärk ja jalas sinised teksased, põlved mullased.

      Mees ei olnud teda veel märganud. Clara oleks jõudnud püsti tõusta ja enne kohvikusse minna, kui teda nähtud oleks. Ent ta istus edasi ja mõtles, mida teha, kas hüüda „tere“ ja lehvitada või teha nägu, nagu poleks ta meest näinud? Ehk oleks mees lihtsalt mööda läinud. Clara vaatas salvrätikut ja pastakat ning kirjutas veel mõne rea. Kui ta taas pilgu tõstis, oli mees ainult paari meetri kaugusel. Ta oli Clarat märganud ja aeglustas vaevumärgatavalt sammu, enne kui edasi tuli.

      „Tere,“ lausus mees üllatunult ja naeratas algul ebakindlalt, siis üha laiemalt.

      Ta oli neljakümne kahe aastane, Clarast kolmteist aastat vanem. Tema pruunid laines juuksed tundusid helehallide karvade tõttu alati nagu päikesest pleekinud, isegi talvel. Silmad, mida Clara teadis olevat sinakasrohelised, olid lenduriprillide peegelklaaside taga peidus.

      Clara tõusis ja nad kallistasid tervituseks põgusalt. Nägu kõrvale pööratud. Mehe karvane ja pruun käsivars Clara õlgade ümber, mis tundusid õhukese särgi all paljad. Mehest hoovas nõrka sidruni- ja mingi vürtsi lõhna.

      Ta võttis prillid eest ja hoidis neid kokkupanduna käes, vaatas silmi kissitades Clarat ja meenutas ühte näitlejat, kelle nime Clara ei mäletanud.

      „Mida sa kirjutad? Romaani või?“ küsis mees ja astus sammukese lähemale.

      Clara vaatas salvrätti, mida katsid tema viltused laused ning kohviku trükitud nimi ja logo. Ta naeris ja raputas pead.

      „Ei, see on lihtsalt ülikooli lõputöö. Ainult mõtted. Kavatsen proovida töö kõrvalt valmis kirjutada ja lõpuks ometi bakalaureuseeksami ära teha. Tead küll, et edasi minna.“

      Kas ka mees tundis seda? Pinget nende vahel. Või kujutas Clara lihtsalt ette?

      „Kuhu sa lähed?“ küsis ta.

      „Kontorisse. Käisin ühe kliendi juures ja kontrollisin taimeseina. Oleksin pidanud tööriided selga panema,“ mees lõi pilgu oma määrdunud teksastele.

      „Siis sa tead, kus lähim metroopeatus on? Ma jalutasin siia,“ sõnas Clara, otsekui oma kehva kohataju pärast vabandust paludes, ning hakkas oma asju kokku korjama, et minekule asuda.

      „Jah, ümber nurga ja siis järgmisel tänaval paremale. Minu kontori lähedal, võime koos minna. Kui tahad?“

      „Ahah, jah, muidugi,“ lausus Clara viivitamisi, kuid ta oli arve juba ära maksnud ning tal oli vaja üksnes püsti tõusta ja mehega kaasa minna.

      Nad rääkisid palavusest ja päikesest ning jõudsid varsti välisukseni, mille ees mees seisma jäi.

      „Metroopeatus on seal, lausus ta ja näitas käega. „Või tahad sa korraks üles tulla?“

      Clara kiikas üle õla.

      „Tjah, miks ka mitte.“

      Mees valis koodi, lükkas ukse ühe käega lahti ja pani teise Clara seljale, et teda enda ees sisse lasta. Peopesa tundus läbi riide soe.

      Ruum oli varem olnud korter, kuid ehitatud ümber kontoriks, mida ta jagas kahe teise nõustajaga. Kontor oli vaikne ja tühi, teised olid puhkusel.

      „Kas tahad midagi juua?“ küsis mees kergelt ükskõiksel toonil.

      „Jah, aitäh, klaasike ...“

      Clara ei jõudnud veel lauset lõpetadagi, kui mees juba jätkas:

      „Klaasike veini?“

      Clara

Скачать книгу