ja vaatas välja. Tänaval seisis üks mees ja vaatas üles maja poole. Ehkki nende vahel oli neli korrust, tundis Clara mehe ära, aga ei suutnud meenutada, kus ta teda näinud oli. Mehe kujus oli midagi tuttavat. Arvatavasti mõni naaber, kes millegipärast fassaadi silmitseb. Siis näis mees otse teda vaatavat ning Clara astus vaistlikult sammu tagasi, samal ajal kui mees ringi keeras ja bussipeatuse poole sammus. Siis turgatas Clarale pähe, kus ta meest näinud oli. Tüüp, kes eile kohvikus oli, toosama, mantli ja mütsiga, kes oli nurgas istunud.
Stockholm on suurlinnaks väike, mõtles ta ja heitis pikali, sirutas ennast päevatekile välja. Tal oli vaja koguda mõtteid kaotsiläinud arvutist või pigem kaotsiläinud tööst. Selles on vaja mingil moel selgust saada. Midagi otsustada. Kuid kõigepealt puhkab ta natuke.
Tänavalt kostis kauget liiklusmüra ning aeg-ajalt, kui lift korruste vahet sõitis, tungis tuppa krigisev hääl.
Ta haigutas, keeras ennast küljeli ja mõtles selle peale, kuidas ta oli minestanud ning siis teises kohas toibunud. Keegi pidi ta süles hotelli viima. Ja samal ajal koti ära võtma? See ei tundunud mõistlik – kes esmalt aitaks ja siis arvuti ära varastaks? Kui need just eri inimesed polnud – üks, kes varastas, ja teine, kes aitas? Või oli ta ise uimasena fuajeesse koperdanud ja koti tänavale jätnud? Ta ei mäletanud sellest mitte kui midagi.
Ta vaagis seda stsenaariumi nii- ja naapidi, tundis üha suuremat väsimust ning jäi viimaks tukkuma.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
