Mees kadus kusagile teise ruumi, Clara istus mehe kirjutuslaua vastasseina äärde diivanile. Õhk oli raske ja lämbe nagu enne vihma. Clara mõtles, kuidas olukorrast välja tulla ja keeras ringi, sein diivani taga oli veinipunane. Ta pööras pilgu jälle tagasi.
Kusagil kohises veekraan ja jäi siis vait. Kapiuksi avati ja suleti.
Mees oli tagasi, ühes käes klaas veini, teises klaas vett, milles klirisesid jäätükid.
Clara jõi pool klaasi vett ühe jutiga ära ja ootamatu külmatunne nööris kõri niimoodi kokku, et ta hakkas köhima ja ahmis õhku, nagu oleks tükk aega vee all olnud ja just äsja pinnale tõusnud. Maitses siis veini.
Ta oli oodanud külma valget veini, aga see siin oli punane.
Siis oli mees jälle tagasi, käes klaas iseendale. Vein loksus klaasis kas sammude taktis või seetõttu, et mehe käsi värises.
Valgus ja palavus. Päikesekiired surusid ennast vastu akent.
Mees tõmbas kardinad ette ja valgus muutus.
„Kaitseks päikese eest,“ selgitas mees ja paistis kardinate ettetõmbamist kahetsevat, aga nüüd oli juba liiga hilja.
Clara oli tänulik lillaka hämaruse eest, mis piirjooni mahendas.
Mees istus teisele poole madalat diivanilauda tugitooli.
Clara rüüpas lonksu veini. Tundis, kuidas higipiisad rindade vahele nõrguvad. Neelatas pingutusega, keel tundus paks.
Mees rääkis taas. Ilmast. Uuesti. Sellest, kui tavatult soe on, ehkki suvi on varsti läbi.
„On sul meie kontoris veel tööd teha?“ küsis Clara.
Mees raputas pead.
„Installatsioon on valmis, nüüd tuleb ainult taimede eest hoolt kanda.“
Kui Clara esimest korda kuulis, et mees töötab maastikuarhitektina, olid ta vaimusilma ette kerkinud pildid lossiaedadest ja maal asuvatest lopsakalt rohetavatest maatükkidest. Aga nii see ei olnud. Mees töötas siseruumides ning kujundas hotellidele ja kontoritele elavaid hapnikurikkaid kohti. Nad kohtusidki siis, kui mees Clara töökoha valvelauas taimeseadet tegi. Paari nädalaga muutis ta alumise korruse fuajee oaasiks, kus üks sein oli üleni rohelusega kaetud ja kõrged potitaimed olid paigutatud kivipõrandale koos laudade ja toolidega, nii et külastajad saaksid keset rohelust istet võtta. Kui päike läbi klaaslae sisse paistis, nägi ruum välja nagu Lõuna-Euroopa turg.
Nad olid köögis kohtunud ja mõne korra juttu ajanud – teretulnud paus tööpäeva sees – ning Clara oli teesklematu huviga kuulanud mehe juttu oma tööst: missugused taimed meelsasti õitsevad, missugused vajavad ellujäämiseks varjulisemat või valgemat keskkonda, missugused ei närtsi kergesti ja taluvad pikalt kuivust või missuguseid on kõige lihtsam pistikust paljundada. Ning ravimtaimedest ja mürgistest taimedest, mis võivad tappa, halvatuks muuta või hallutsinatsioone tekitada.
Mehe liigutustes ja sõnades ning aeg-ajalt kuuldavale toodavas naerus, aga ka peibutavates pausides, kui tema pilk Clarat sihtis, oli mingi vaikne jõud ja elavus. Mehe olekus oli midagi unelevat, aga mitte säärasel hägusal moel nagu Clara enda juures täheldas, vaid kirglikumat, jõulisemat.
Ta ütles, et mehe jutt on vaimustav, ning arvas, et miski tõmbab teda tõesti klorofüllist pakatava roheluse ja kaunite kroonlehtede poole, kuid ei lausunud sõnagi sellest, et omaenda korteris on tal taimede elushoidmisega raskusi. Kuidas ta ka ei püüdnud, sai vett alati kas liiga palju või liiga vähe. Tavaliselt närtsisid need paari nädalaga ja surid, kuivanud ja haprad lehed ajasid prahti maha ning maandusid viimaks prügikastis.
Meest guugeldanud, avastas Clara, et too oli televisiooni hommikuprogrammis esinenud, saatejuhiga rääkinud ja aiaplaneerimise asjus nõu andnud. Ta oli seda klippi mitu korda näinud, aga kui nad töö juures kohtusid, et öelnud ta mehele selle kohta midagi. Üks Clara kolleeg oli rääkinud, et mehel on pere ja ta elab Södermalmil Hornstullis.
Praegu tõusis mees püsti, astus mõne sammu diivani poole ja kummardus Clara kohale, et akent avada. Clara kallutas ennast kõrvale, kuni mees haagi kinni pani. Sellest ei tundunud abi olevat, õues oli õhk sama liikumatu ja kuum nagu kontoriski.
„Nojah, see palavus,“ sõnas mees.
Clara noogutas ja rüüpas jäävee ära, mõtles, et ei peaks siin olema. Mees vaatas teda tähelepanelikult ja Clarale kippus ühteaegu peale nii nutt kui ka naer, justkui oleks tema keha täis niite, mis kõik sissepoole kiskusid. Ta päästis naeru valla, naeris vaikuse peale, kurku kõdistas närviline kõkutamine. Mees naeratas, naaldus tahapoole.
„Huh!“ pahvatas ta ja turtsatas.
Clara vangutas pead.
„Ma ei suuda ilmast ja sihukesest värgist rääkida,“ lausus ta.
„Isegi oma tööst mitte?“
„Isegi sellest mitte.“
„Taimede väetamisest?“
Clara muigas.
„Millest sa siis rääkida tahad?“ küsis mees ja suunas pilgu nagu konksu Clarale, ei pööranud silmi ära.
Clara mõtles hetke, enne kui vastas.
„Ma ei usu, et meil oleks vaja rääkida. Ma arvan, et me teame nagunii,“ ütles ta siis aeglaselt, peaaegu kobamisi.
„Oh!“ ohkas mees ja pani käed näo ette.
„Mis on?“
„Ma ei tea.“
„Tegelikult pole midagi juhtunud,“ lausus ta, kuid mäletas mehe kätt oma seljal, kui nad välisuksel seisid, mäletas mehe sõrmi ja peopesa, mis libises tema ristluule, otsekui peaks seal puhkama. Küllap oli see mõte tema näost näha, sest mees jätkas tema lauset:
„Igatahes mitte midagi tõsist.“
Sõnavalik ja see, kuidas ta rõhutas „tõsist“, ajasid Clarale uuesti naeru peale.
Mees näis hämmeldunud, peaaegu uje. Igatahes polnud ta nii enesekindel, kui Clarale oli töö juures kohtudes paistnud. Mehe üks silm vaatas natuke kõõrdi, Clara oli seda juba varem tähele pannud.
Piirid olid nihkunud. Clara oli seal, seda ei saanud kuidagi olematuks muuta. Üle keha käiv judin pani ta värisema.
Kõik üksikasjad, mis varem olid olnud ähmased, muutusid korraga teravaks. Ta pani tähele, et tema parem käsi tundus segaduses olevat, see oli jala peal ja sõrmed trummeldasid tasakesi lühikeste teksaste palistusel, tundmaks, et käsi kuulub temale, enne kui ta uuesti kummardus ja veiniklaasi pihku võttis. Rüüpas teadmisega, et see päev on muutunud saladuseks. Mitu lonksu, mis tema kehas olevaid pingul niite veidi lõdvemaks lasksid.
„Veel veini?“ küsis mees ja kadus teise ruumi, enne kui Clara vastata jõudis.
Mees naasis pudeliga ja valas selle tühjaks. Claral ei tulnud pähe vastu vaielda.
„Ma
