ajalehe kokku ja pani aknalauale, ta ei tahtnud lugeda õnnetustest, mõrvadest, sõjast ja muudest õudustest, mida pealkirjad kuulutasid. Ei jaksanud maailma viletsuse peale mõelda.
Natukese aja pärast oli Markus köögis tagasi, teksased jalas ja ruuduline särk seljas. Clara mõtles, et mees on heas vormis, töö juures liigub ta ju palju, tõstab ja tassib mullakotte ja potte ning mängib vahel sõbraga squash’i.
Mees vajutas Clara suule põgusa piparmündilõhnalise musi ja kadus esikusse.
„Ma ostan koduteel sušit,“ hüüdis ta ja lõi välisukse pauguga kinni.
Kui Clara üksi oli, siis korter muutus, otsekui vahetaksid toad jalamaid kuju, kui teised läinud on. See oli kuu aega tema kodu olnud ning argipäev oli lõhutud ja siis jälle uuel moel kokku pandud.
Ta tõstis teesõela välja, võttis kruusi elutuppa kaasa, istus diivanile ja klõpsis natuke aega kanaleid ning mõtles, et peaks hommikust sööma ja kirjutamisega pihta hakkama.
Lõhnaviirg ujus mööda nagu tugev lillelõhnaline parfüüm. Ta kergitas kruusi nina alla. Ei, see pole tee. Surus kampsunivarruka vastu nägu. Pesuvahend ka mitte. Tõusis ja läks vannituppa. Sinna oli jäänud šampoonilõhn, aga seegi polnud see. Kui ta ukse kinni pani, oli teine lõhn kadunud.
Ta läks elutuppa tagasi, et tühi kruus kööki viia. Siis tundis ta seda jälle, sama parfüümi mis ennegi. Ta käis korteri läbi ja nuhutas, toad olid kõrgete lagedega ja valgeks värvitud, seal olid vanad kahhelahjud, lihvitud laudpõrandad heledaks peitsitud, strateegilisi kohti katsid hallides ja beežides toonides vaibad. Muidu enamasti valge eri varjundid: kreemikasvalge, munakoorevalge, lumivalge. Kõige tagumine oli tema ja Markuse magamistuba, selle kõrval kabinet ja väike tualett. Elutuba ja köök olid korteri keskel, seejärel esik, tüdrukute magamistoad ja suur vannituba. Köögist algas kitsas serveerimiskäik, kus lõhn nüüd tugevamaks muutus. Aeglaselt astus ta mööda käiku kuni söögitoa kahepoolsete suletud usteni, seda osa korterist polnud veel remonditud ja seepärast kasutati harva.
Ta kõhkles, ent vajutas siis lingi alla ja avas ukse. Talle hoovas vastu nii tugev parfüüm, et lõi hinge kinni.
Ta lükkas uksed pärani ja astus söögituppa. Siin valitses tõsine vaikus nagu harvakülastatavas muuseumis. See raske ja sünge tunne erines märkimisväärselt korteri teistest tubadest, mis suplesid heledate pindade ja läbimõeldud valgustuse energiat andvas valguses. Siin oli laudpõrand plekke täis ja kriimuline. Laes pragunenud krohvi ämblikuvõrk. Vana oliivroheline nägusa lilli meenutava mustriga tapeet mullitas ning oli ühes nurgas lahti tulnud ja alla vajunud nagu väsinud silmalaug.
Ühel seinal laiutas kullatud raamis õlimaal, selle motiiv oli raskesti tabatav, kuid Clara arvates kujutas see tormist merd. Valged, hallid ja mustad plekilised ja kaootilised pintslitõmbed.
Keset põrandat viledaks kulunud idamaisel vaibal antiikne söögilaud ja kaheksa tooli nagu teiste inimeste elatud päevade jäänustest saar. Selle kohal kiikus tolmune kristall-lühter, millel polnud pirne ja seda ei saanud põlema panna. Tagumise seina ääres seisis gloobus, mille õõnes sisemus peitis baarikappi, kus tema teada enam ühtegi pudelit ei olnud. Muud mööblit ei olnud. Lilli või lõhnavaid taimi samuti.
Toppimist vajavast aknast puhuv külm õhuvool pani ta judisema.
See lõhn tuleb vist väljast, mõtles ta ja läks ühe kõrge akna poole. Avas selle vaikse krigina saatel. Ta nuhutas õhku, kuid külm briis tõi endaga kaasa üksnes heitgaaside pahvaka.
Ta pani akna uuesti kinni, seisis ja vaatas haabade kõveraid oksi eemal pargis, musti puusiluette, mis heleda hilistalvise taeva taustal teravalt välja joonistusid. Hommikuvalgus oli teraline ja tuhm. Teisel pool parki paistis Pålsundet nagu hall väli.
Korter asus Långholmsgatani noolsirge joone taga linnaosa lääneservas vanemas krohvitud seinte ja väikeste aknaruutudega majas. Viiekorruseline maja oli ehitatud Pålsundsparkeni poole laskuvale nõlvakule kõrgele kividest laotud terrassile. Sealt sirutusid üle kanali sillad Reimersholme ja Långholmeni saartele ning kaugemal oli Kungsholmenile viiv kihav Västerbro.
Ta vaatas all tänaval liikuvaid inimesi, need astusid ettevaatlikul sammul mööda jäätunud kõnniteed, kus ta oli ise kõikidel aastaaegadel palju kordi hilistel pimedatel õhtutel edasi-tagasi käinud, mõnikord seisatanud, et üles nende akende poole vaadata.
Kogu selle hiilimise järel oli ta nüüd siin, teisel pool. See uskumatu asi pani tal jälle pea ringi käima: ta elab selles korteris koos Markuse ja tüdrukutega.
Söögitoa taga oli veel üks tuba. Sara kabinet. Clara jäi suletud ukse ette seisma. Ta polnud veel seal sees käinud. Ta katsus linki, külm metall puudutas peopesa. Vajutas. Uks oli lukus täpselt nii nagu ennegi.
Ta laskus kõhuli ja püüdis uksealusest kitsast praost sisse piiluda, nägi midagi tumepunast. Arvatavasti vaibaserv. Ta ajas ennast püsti.
Ukse kõrval seinal oli raamitud perepilt – eelmise pere. Markuse käsi Sara õlgade ümber. Lapsed nende ees. Agnes niisugune nagu enne juuste mustaks värvimist. Linn oma nägu, ehkki noorem, heledapäine, armas, naeratav. Peale Markuse oli kõigil niisugune nahk, mis otsekohe punetama hakkab ja tedretäpid peale saab, kui päike seda riivab.
Clara mõtles, millal see pilt tehtud on, ja oletas, et kolm-neli aastat tagasi. Tüdrukud on praegu kaksteist ja neliteist.
Mööda vilksatas üks mõte: ma elan kellegi teise elu. Süütunne paisus rinnus nagu mädapaise. Ta raputas pead, pidi hoiduma surmale mõtlemast. Kas see on nagu minestamine? Ääretu pimedus? Ta mõtles öisele minestusele ja sellele, kuidas ta põhjatust olematusest tagasi tuli. Oli väljaspool oma keha ega leidnud esialgu iseendas pidepunkti.
Mõnikord valdas teda tunne, et Sara võib iga hetk välja ilmuda. Et ta istub äkitselt diivanil, heas vormis jalad enda alla keritud, ja lehitseb sisustusajakirja või astub üle mõne toa läve ning Clara sealviibimine üllatab ja vihastab teda. Ja praegu turgatas talle hetkeks pähe, et tegelikult on Sara ikka veel siin, et tol õnnetuseööl ei lahkunudki ta sellest korterist.
Ta läks kiiresti serveerimiskäiku tagasi, pani söögitoa ukse kinni ning naasis kööki.
Lõuna paiku läks Clara ühte Mariatorgeti kohvikusse. Ostis võileiva ja klaasi mahla ning istus akna alla. Kõrvallauas ajasid kaks naist vaiksel häälel juttu. Pisut eemal istus vanem mees koos poisiga, kes kogu aeg asju seljakotist välja võttis ja tagasi pani.
Uksekelluke kõlksatas ja sisse astus tumerohelises mantlis mees, müts sügavale silmile tõmmatud. Ta istus väiksemasse nurgalauda. Tundus, nagu ootaks ta kedagi, sest ei tellinud midagi, võttis ainult mantli seljast ja riputas toolileenile, jättis mütsi pähe.
Clara võttis arvuti ja klõpsas dokumendi ekraanile. Tõstis ühe sõna ringi, kustutas ühe lause ära. Väikesed mustad märgid valgel taustal, mis peavad uurima ja leidma vastused küsimusele, mille ta ülikoolis koos oma juhendaja Petraga juba ammu paika oli pannud. Eesmärk ja meetod olid selgesti kirjas, edasi tuli faktide ja teooriate sasipundar, mis vajas selget suunda. Enamus kirjutatust tundus lahja, ebaoluline, läbipaistev. Võltsid ja nurgelised laused. Ta tahtis, et tööl oleks mingi tõeline tähendus, kuid uuringud – küsimustikud, mille ta oli hoolikalt läbi vaadanud ja analüüsinud – ei viinud ühegi põhjapaneva järelduseni ning ta mõtles aina sagedamini tekstile, mis ühendab lõputute ja mõttetute rõngaste ahelat.
Ta hingas sügavalt sisse, siis ohkega välja ning vajutas samal ajal nimetissõrmega
