astusid pealtvaatajad üheskoos lähemale. Mõõgad tõusid ja langesid täielikus surmavaikuses. See oli kalk veresaun. Valevad mõõgad tungisid läbi soomusrüü, nagu oleks see siidist. Will sulges silmad. Ta kuulis kaugel all nende hääli ja naeru, mis oli terav kui jääpurikad.
Kui ta lõpuks uuesti vaadata söandas, oli möödunud hulk aega ja mäehari tema all oli tühi.
Ta jäi puu otsa edasi, vaevu hingata söandades, kuna kuu liikus aeglaselt üle musta taeva. Lõpuks, kui ta lihased krampi kiskusid ja sõrmed külmast tuimaks jäid, ronis ta alla.
Royce’i keha lamas näoli lumes, üks käsi välja sirutatud. Paks sooblinahkne mantel oli kümnest kohast lõhki raiutud. Kui ta seal niimoodi lamas, võis näha, kui noor ta oli. Poisike.
Will leidis mõõga jäänused paari jala kauguselt, ots kildudeks ja väändus nagu välgust pihta saanud puu. Ta põlvitas maha, vaatas valvsalt ringi ja haaras selle pihku. Murtud mõõk on talle tõenduseks. Küll Gared oskab selle kohta midagi arvata, ja kui mitte tema, siis vana karu Mormont või meister Aemon kindlasti. Kas Gared ikka ootab veel hobuste juures? Tuleb kiirustada.
Will tõusis püsti. Tema ees seisis ser Waymar Royce.
Tema uhked riided olid räbalais, tema nägu sodi. Üks mõõgakild oli tema vasaku silma pimeda valge pupilli läbi puurinud.
Parem silm oli lahti. Selle pupill helkis siniselt. See nägi.
Katkine mõõk pudenes tundetute sõrmede vahelt. Will sulges silmad ja palvetas. Pikad elegantsed käed riivasid tema põske ja tõmbusid siis tema kõri ümber pingule. Need olid kõige uhkemates mutinahksetes kinnastes ja kleepusid verest, kuid nende puudutus oli jääkülm.
BRAN
Koidik oli selge ja külm ja selle kargusest aimus suve lõppu. Nad asusid kahekümnekesi aovalgel teele, et näha, kuidas ühel mehel pea maha raiutakse, ja põnevusest elevil Bran ratsutas nende seas. See oli esimene kord, kui teda loeti piisavalt vanaks, nii et ta võis koos oma auliku isa ja vendadega kuninga kohtumõistmist vaatama minna. Oli suve üheksas aasta ja seitsmes aasta Brani elus.
Mees oli kinni püütud ühe väikese küngasmaal asuva linnuse lähedal. Robb arvas, et ta on metslane, kes on oma mõõgaga truudust vandunud Mance Rayderile, Müüritagusele Kuningale. Sellele mõeldes tuli Branil kananahk ihule. Talle meenusid lood, mida Vanamemm neile kolde ees pajatas. Memme jutu järgi olid metslased julmad mehed, orjapidajad ja mõrtsukad ja vargad. Nad käisid läbi hiiglaste ja kurivaimudega, varastasid ööpimeduses tüdruklapsi ja jõid häilitud sarvedest verd. Ja Pikal Ööl heitsid nende naised ühte Ebalastega, sigitades kohutavaid poolinimlapsi.
Kuid mees, kes käsist ja jalust linnusemüüri külge seotuna kuninga kohut ootas, oli vana ja kõhn ja kondine, Robbist mitte palju pikem. Pakane oli talt röövinud mõlemad kõrvad ja ühe sõrme ja ta oli üleni mustas, samasugustes riietes nagu Öise Vahtkonna vennad, ainult et tema kasukas oli räbaldunud ja võidunud.
Meeste ja hobuste aurav hingeõhk segunes külmas hommikuõhus, kui Brani aulik isa käskis mehe köidikutest lahti lõigata ja nende ette lohistada. Robb ja Jon istusid sirgelt ja liikumatult oma hobustel, Bran oma ponil nende vahel, üritades välja näha vanem kui seitsmene, püüdes teha nägu, et on kõike seda juba varem näinud. Läbi linnusevärava puhus nõrk tuul. Nende peade kohal lehvis Talitundru Starkide lipp: jäävalgel taustal tormav hall ürghunt.
Brani isa istus surmtõsiselt oma hobusel, pikad pruunid juuksed tuules lehvimas. Tema lühikeseks pügatud habe oli hallikirju, nii et ta nägi välja vanem kui kolmekümne viie aastane – mis oli ta õige vanus. Tema hallide silmade pilk oli sel päeval morn ja ta ei sarnanenud sugugi mehega, kes istub õhtuti kolde ees ja pajatab vaiksel häälel kangelaste ajastust ja metsa lastest. Ta on isa näo eest võtnud, mõtles Bran, ja pannud ette Talitundru isanda Starki näo.
Sellel jahedal hommikul kõlasid seal nii küsimused kui vastused, kuid hiljem ei mäletanud Bran kõneldust peaaegu midagi. Lõpuks andis tema aulik isa käsu ja kaks tema sõdalast lohistasid räbaldunud riietes mehe raudpuukännu juurde platsi keskel ning surusid ta pea vastu kõva musta puud. Isand Eddard Stark tuli sadulast maha ja tema kasupoeg Theon Greyjoy tõi talle mõõga. Mõõga nimi oli „Jää”. See oli mehe kämbla laiune ja isegi Robbist pikem. Selle tera oli valüüria terasest, loitsudega sepistatud ja tume kui suits. Miski polnud vahedam kui valüüria mõõk.
Brani isa tõmbas kindad käest ja ulatas need Jory Casselile, oma relvasalga pealikule. Ta võttis Jää, kahe käega, ja ütles: „Baratheonide soost Roberti, Esimese Omanimelise, Andaalide ja Rhoynlaste ja Esimese Rahva Kuninga, Seitsme Kuningriigi Valitseja ja Riigi Kaitsja nimel, ning Starkide soost Eddardi, Talitundru isanda ja Põhja Valdja suu läbi mõistan ma su surma.” Ta tõstis kahekäemõõga kõrgele pea kohale.
Brani sohivend Jon Snow kummardus lähemale. „Hoia oma poni hästi vaos,” sosistas ta. „Ja ära vaata kõrvale. Isa saab aru, kui sa seda teed.”
Bran hoidis oma poni hästi vaos ega vaadanud kõrvale.
Tema isa lõi üheainsa kindlakäelise hoobiga mehel pea otsast. Suveveinina punetav veri pritsis lumele laiali. Üks hobustest tõusis tagajalgadele ja teda tuli talitseda, et ta perutama ei hakkaks. Bran ei suutnud silmi verelt ära pöörata. Lumi kännu ümber jõi seda ahnelt, tema pilgu all punetama lüües.
Pea põrkas vastu jämedat juurt ja veeres eemale. See jäi pidama Grejoy jalgade juures. Theon oli sale tõmmu üheksateistkümneaastane nooruk, kellele kõik nalja tegi. Ta naeris, pani oma saapa pea peale ja lõi selle eemale.
„Jobu,” pomises Jon nii vaikselt, et Grejoy seda ei kuulnud. Ta pani käe Brani õlale ja Bran vaatas oma sohivenna poole. „Sa olid tubli,” ütles Jon talle tõsiselt. Jon oli neljateistkümne aastane ja kohtumõistmist juba küllalt näinud.
Pikk tagasitee Talitundrusse tundus külmem, ehkki tuul oli selleks ajaks vaibunud ja päike kõrgemale taevasse tõusnud. Bran ratsutas koos oma vendadega, peasalgast tükk maad eespool, ja tema poni pingutas kõvasti, et nende hobustega sammu pidada.
„See jooksik suri vapralt,” ütles Robb. Ta oli suurt kasvu ja laiaõlgne ja kasvas iga päevaga pikemaks, tal oli oma ema jume, hele nahk, punakaspruunid juuksed ja Vetevoo Tullyde sinised silmad. „Julgust tal vähemalt jätkus.”
„Ei,” ütles Jon Snow vaikselt. „See ei olnud julgus. See mees oli hirmust surnud. Seda oli tema silmist näha, Stark.” Joni silmad olid nii tumehallid, et tundusid peaaegu mustad, kuid need nägid peaaegu kõike. Ta oli Robbiga samaealine, kuid nad ei sarnanenud teineteisega. Jon oli sale, Robb lihaseline; Jon tõmmu, Robb heledavereline; Jon nõtke ja väle, tema poolvend aga tugev ja vastupidav.
Tema sõnad jätsid Robbi ükskõikseks. „Ebalased ta silmi võtku,” kirus ta. „Ta suri nagu mees. Kas ratsutame võidu sillani?”
„Nõus,” vastas Jon, oma hobust edasi kannustades. Robb vandus ja järgnes talle ja nad kappasid mööda teed edasi, Robb naerdes ja huilates, Jon vaikselt ja keskendunult. Nende hobuste kabjad keerutasid üles lumepilvi.
Bran ei üritanudki neile järgneda. Tema ponist polnud neile vastast. Ta oli näinud räbalais mehe silmi ja mõtles nüüd nende peale. Robbi naerukaja vaibus veidi aja pärast ja mets muutus jälle vaikseks.
Bran oli nii sügavalt mõttesse jäänud, et ei kuulnudki ülejäänud salga lähenemist, kuni ta isa oma hobuse tema kõrvale juhtis. „On sinuga kõik hästi,
