Catelyn.
Ned krimpsutas seda kuuldes nägu. Catelyn teadis, et tema ja kuninganna sugulased ei armastanud üksteist eriti. Casterly Kalju Lannisterid olid tulnud Roberti leeri hilja, kui võit oli juba käega katsuda, ja Ned ei olnud seda neile kunagi andestanud. „Kui Roberti seltsi hinnaks on Lannisteride uputus, siis mis parata. Igatahes tundub, et Robert toob pool õukonda endaga kaasa.”
„Kuhu kuningas ees, sinna kuningriik järel,” ütles Catelyn.
„Tema lapsi on küll tore näha. Noorim neist rippus alles Lannisteri-luhva nisa otsas, kui ma teda viimati nägin. Ta on nüüd vist juba viie aastane?”
„Prints Tommen on seitse täis,” ütles Catelyn. „Sama vana kui Bran. Palun talitse oma keelt, Ned. See Lannisteri-luhva on meie kuninganna ja ta minevat iga aastaga järjest uhkemaks, nagu räägitakse.”
Ned pigistas naise kätt. „Me korraldame muidugi peo, lauljatega ja puha, ja Robert tahab kindlasti jahile minna. Ma saadan Jory auvahtkonnaga lõunasse kuningateele neid siia saatma. Jumalad, kuidas me nad kõik ära toidame? Või et ta on juba teel, ütled sa? Vaat kus sunnik. Vaat kus kuninglik sunnik.”
DAENERYS
Tema vend tõstis kleidi üles, et seda talle näidata. „See on tõeliselt ilus. Katsu seda. Katsu aga. Silita kangast.”
Dany puudutas seda. Riie oli nii sile, et tundus, otsekui voolaks see tema sõrmede vahelt läbi nagu vesi. Ta ei mäletanud, et oleks kunagi midagi nii pehmet kandnud. See hirmutas teda. Ta tõmbas käe ära. „On see tõesti mulle?”
„Magister Illyrio kingitus,” ütles Viserys naeratades. Dany vend oli sel õhtul heas tujus. „Selle värv toonitab sinu sirelikarva silmi. Ja sa saad ka kuldehted ja igasuguseid kalliskive. Illyrio lubas seda. Täna õhtul pead sa välja nägema nagu printsess.”
Printsess, mõtles Dany. Ta oli unustanud, mida see tähendab. Võib-olla polnud ta seda kunagi teadnudki. „Miks ta meile kõike seda annab?” küsis ta. „Mida ta meist tahab?” Juba ligi pool aastat olid nad elanud magistri majas ja söönud tema toitu ja neid ümmardasid tema teenijad. Dany oli kolmeteistkümne aastane, küllalt vana, et mõista, et selliseid kingitusi tehti siin, vabalinn Pentoses, harva tasuta.
„Illyrio pole loll,” lausus Viserys. Ta oli sihvakas noormees, kellel olid püsimatud käed ja kahvatulillades silmades rahutu pilk. „Magister teab, et ma ei unusta oma sõpru, kui troonile tõusen.”
Dany ei öelnud midagi. Magister Illyrio kaubitses vürtsidega, vääriskividega, loheluudega ja muude vähem isuäratavate asjadega. Räägiti, et tal on sõpru kõigis üheksas Vabalinnas ja kaugemalgi, Vaes Dothrakis ja legendaarsetes maades Nefriitmere taga. Lisaks räägiti, et tal pole kunagi olnud sõpra, keda ta poleks sobiva hinna eest rõõmuga maha müünud. Dany oli kuulnud neid jutte tänaval, sest ta kuulas, mida seal räägiti, kuid ta oli piisavalt tark, et oma kahtlusi vennale mitte välja öelda, kui too oma unelmaid kudus. Kui temas tärkas raev, oli see kohutav. Viserys nimetas seda „lohe äratamiseks”.
Dany vend riputas kleidi ukse kõrvale. „Illyrio saadab orjad sind vannitama. Vaata, et sa selle tallilõhna maha pesed. Khaal Drogol on tuhat hobust, täna õhtul loodab ta näha teistsugust ratsut.” Ta silmitses oma õde arvustavalt. „Sa seisad ikka lontis. Aja selg sirgu.” Ta lükkas Dany õlad oma kätega taha. „Las nad näevad, et sul on nüüd naise keha.” Tema sõrmed libisesid kergelt üle Dany tärganud rindade ja pigistasid ühte nibu. „Sa ei tohi mind täna õhtul alt vedada. Kui sa seda teed, siis süüdista iseennast. Sa ei taha ju lohet äratada, ega ju?” Tema sõrmed muljusid Danyt, teda läbi koreda särgiriide jõhkralt pigistades. „Ega ju!” kordas ta.
„Ei,” vastas Dany vaguralt.
Tema vend naeratas. „Tubli.” Ta puudutas peaaegu hellalt õe juukseid. „Kui minu valitsemisaja lugu üles kirjutatakse, armas õde, siis öeldakse seal, et see algas täna õhtul.”
Kui Viserys oli lahkunud, läks Dany akna juurde ja vaatas mõtlikult välja üle lahe. Pentose nelinurksed telliskivitornid terendasid mustalt loojuva päikese taustal. Dany kuulis punaste preestrite laulu, kui nad oma öiseid lõkkeid süütasid, ja räbalais laste hõikeid, kui nad villa müüride taga oma mänge mängisid. Ta soovis hetkeks, et ta oleks seal väljas koos nendega, paljajalu ja hingeldav ja räbalatesse riietatud, ilma minevikuta ja tulevikuta, ega peaks minema pidusöögile khaal Drogo kotta.
Kusagil teisel pool päikeseloojangut, kitsa mere taga, asus roheliste küngaste ja lilleõites tasandike ja suurte kiire vooluga jõgede maa, kus vägevate sinakashallide mägede taustal seisid mustast kivist tornid ja turvistes rüütlid ratsutasid oma isandate lippude all lahingusse. Dothrakid ütlesid selle maa kohta Rhaesh Andahli – andaalide maa. Vabalinnades räägiti Läänevallast ja Loojangukuningriikidest. Dany vend kasutas lihtsamat nime. „Meie maa,” ütles ta selle kohta. Need sõnad olid tema jaoks nagu palve. Kui neid sageli öelda, kuulevad jumalad neid kindlasti. „Meie oma sünniõiguse järgi, mis meilt reetmise läbi rööviti, kuid ikkagi meie, igavesti meie. Lohe tagant ei varastata, oh ei. Lohe mäletab.”
Ja võib-olla lohe mäletaski, kuid Dany mitte. Ta ei olnud kunagi näinud seda maad, mida ta vend nende omaks nimetas, seda kuningriiki kitsa mere taga. Kohad, millest ta rääkis – Casterly Kalju ja Kotkapesa, Mägiaed ja Arryni Org, Dorne ja Nägude Saar – olid Dany jaoks vaid sõnad. Viserys oli olnud kaheksa-aastane poiss, kui nad Kuningalinnast põgenesid, et pääseda Anastaja liginevate sõjavägede eest, kuid Daenerys oli siis vaid loode nende ema üsas.
Siiski kujutas Dany vahel ette, mismoodi see kõik oli – nii sageli oli ta vend talle neid jutte rääkinud. Südaöine põgenemine Lohekivile, laeva mustadel purjedel kumav kuupaiste. Tema vend Rhaegar Kolmjõe verises voolus Anastajaga võitlemas ja suremas armastatud naise nimel. Kuningalinna piiramine nende poolt, keda Viserys nimetas Anastaja koerteks – isandad Lannister ja Stark. Dorne’i printsess Elia armu anumas, kui Rhaegari järeltulija ta rinna küljest rebitakse ja tema silme all mõrvatakse. Viimaste lohede häilitud kolbad troonisaali seintelt tühjade silmakoobastega alla vaatamas, kui Kuningatapja isa kõri kuldse mõõgaga läbi lõikab.
Dany oli sündinud Lohekivil üheksa kuud pärast nende põgenemist, kui möllav suvine maru ähvardas saare kindlustused tükkideks rebida. See torm olevat olnud kohutav. See peksis puruks Targaryenide ankrus seisnud laevastiku ja rebis parapettide küljest suuri kiviplokke ning paiskas need kitsa mere mässavasse vette. Tema ema oli teda sünnitades surnud ja seda ei olnud tema vend Viserys talle kunagi andestanud.
Dany ei mäletanud ka Lohekivi. Nad oli jälle põgenenud, just enne seda, kui Anastaja vend oma äsja ehitatud laevastikuga merele purjetas. Selleks ajaks oli kunagi neile kuulunud Seitsmest Kuningriigist alles jäänud ainult Lohekivi, nende suguvõsa muistne asupaik. Sedagi mitte kauaks. Garnison oli valmis neid Anastajale maha müüma, kuid ühel ööl tungisid ser Willem Darry ja neli ustavat meest lastekambrisse, viisid nad mõlemad koos ammega vargsi ära ja asusid pimeduse varjus purjetama Braavose kaitsva ranniku poole.
Dany mäletas ser Willemit ähmaselt: suur halli karu moodi poolpime mees, kes oma haigevoodist käske möirgas ja karjus. Teenijad kartsid teda nagu tuld, kuid Dany vastu oli ta alati lahke olnud. Ta hüüdis tüdrukut „Väikeseks Printsessiks” ja mõnikord „Mu Emandaks” ja tema käed olid pehmed nagu vana parknahk. Kuid ta ei tõusnud enam voodist ja haiguse lõhn püsis ööl ja päeval tema küljes, kuum, niiske, kirbelt magus lehk. Tollal elasid nad Braavoses, suures majas, millel oli punane uks. Danyl oli seal oma tuba, mille akna taga kasvas sidrunipuu. Pärast ser Willemi surma varastasid teenijad selle vähese raha, mis neil veel alles oli, ja varsti
