Sajanditel enne seda, kui Loheisandad üle mere tulid, ei olnud nad kellelegi truudust vandunud, vaid nimetasid ennast Põhja Kuningateks.
Viimaks jäi Ned seisma ja tõstis õlilambi üles. Hauakamber kulges nende ees edasi pimedusse, kuid sellest kohast alates olid sargad tühjad ja sulgemata; mustad avad, mis ootasid oma surnuid, ootasid teda ja tema lapsi. Ned ei tahtnud sellele mõelda. „Siin,” ütles ta oma kuningale.
Robert noogutas vaikselt, põlvitas ja langetas pea.
Siin olid kõrvuti kolm hauda. Isand Rickard Starkil, Nedi isal, oli piklik range nägu. Kiviraidur oli teda hästi tundnud. Ta istus vaikse väärikusega, kivist sõrmed tugevasti põlvedel lebava mõõga ümber klammerdunud, kuid eluajal ei olnud ta osanud mõõkadega ümber käia. Kahes väiksemas hauas kummalgi pool olid tema lapsed.
Brandon oli surnud kahekümne aastaselt – ta kägistati Hullu Kuninga Aerys Targaryeni käsul vaid mõni päev enne seda, kui ta pidi Vetevoo Catelyn Tullyga paari pandama. Tema isa oli sunnitud tema surma pealt vaatama. Brandon oli tegelik pärija, vanim poeg, valitsejaks sündinud.
Lyanna oli olnud vaid kuueteistkümne aastane, erakordselt armas lapsnaine. Ned oli teda kogu südamest armastanud. Robert oli teda veelgi rohkem armastanud. Lyannast pidi saama tema pruut.
„Ta oli tegelikult palju ilusam,” sõnas kuningas, olles tükk aega vaikinud. Tema sõrmed peatusid Lyanna näol, otsekui püüaks ta naist uuesti ellu manada. Lõpuks tõusis ta kohmakalt – tema kaal segas teda. „Pagana pihta, Ned, miks sa pidid ta sellisesse kohta matma?” Kuninga hääl oli taaselustunud kurbusest kähe. „Ta vääris paremat kui pimedus…”
„Ta oli Talitundru Stark,” vastas Ned vaikselt. „Tema koht on siin.”
„Ta peaks puhkama kusagil künkal, viljapuu all, kus tema kohal on päike ja pilved ja vihm teda uhub.”
„Ma olin tema juures, kui ta suri,” tuletas Ned kuningale meelde. „Ta tahtis koju naasta, Brandoni ja isa kõrval puhata.” Ta kuulis nüüdki vahel veel õe häält. Luba mulle, oli Lyanna vere ja rooside järele lõhnavas toas hüüdnud. Luba mulle, Ned. Palavik oli ta ära kurnanud ja tema hääl oli vaid nõrk sosin, aga kui Ned talle oma sõna andis, haihtus hirm tema õe pilgust. Nedile meenus, kuidas Lyanna oli siis naeratanud, kui tugevasti õe sõrmed olid tema omi pigistanud, kui ta elust lahti lasi, närbunud ja mustad roosilehed tema peost maha pudenemas. Ned ei mäletanud, mis siis edasi sai. Ta leiti tummas leinas, õe keha ikka veel käte vahel. Väike linnuseisand Howland Reed oli Lyanna käe Nedi pihust ära võtnud. Ned ei mäletanud sellest midagi. „Ma toon talle lilli, kui saan,” ütles ta. „Lyannale… meeldisid lilled.”
Kuningas puudutas raidnäo põske ja tema sõrmed libisesid üle kareda kivi sama õrnalt, nagu oleks see elav ihu. „Ma vandusin, et tapan Rhaegari selle eest, mis ta temaga tegi.”
„Sa tapsidki ta,” märkis Ned.
„Ainult üks kord,” lausus Robert mõrult.
Nad olid läinud vastamisi Kolmjõe koolmel, kui nende ümber kees lahing, Robertil käes sõjavasar ja peas suur hirvesarvedega kiiver, Targarye-nide prints üleni mustas soomusrüüs. Tema rinnaplaadil oli tema suguvõsa kolmepäine lohe, mida tihedalt katvad rubiinid kiiskasid päikesepaistel nagu leek. Kolmjõe punane vesi voolas nende sõjaratsude kapjade ümber, kui nad ümber teineteise tiirlesid ja lööke vahetasid, uuesti ja uuesti, kuni Roberti ränk vasarahoop lõpuks lohe ja selle all oleva rinnakorvi sisse rutjus. Kui Ned lõpuks võitluspaigale jõudis, lamas Rhaegar surnult jõevoolus ja mõlema sõjaväe mehed rabelesid keerlevas vees, otsides rubiine, mis olid tema turvise küljest lahti pudenenud.
„Unenägudes tapan ma teda igal ööl,” tunnistas Robert. „Tuhat surma on tema jaoks ikka veel liiga kerge karistus.”
Ned ei mõistnud selle peale midagi öelda. Veidi aja pärast sõnas ta: „Me peaksime tagasi minema, Majesteet. Kuninganna ootab juba.”
„Võtku Ebalased mu naist,” pomises Robert pahuralt, kuid hakkas raskel sammul tuldud teed tagasi minema. „Ja kui ma veel kord seda „Majesteeti” kuulen, siis lasen su pea teiba otsa ajada. Me oleme teineteise jaoks midagi enamat.”
„Ma ei ole seda unustanud,” vastas Ned vaikselt. Kui kuningas midagi ei öelnud, sõnas ta: „Räägi mulle, mis Joniga juhtus.”
Robert vangutas pead. „Ma pole veel kunagi näinud, et üks mees nii kähku haigeks jääb. Me korraldasime minu poja nimepäeval turniiri. Kui sa oleksid Joni siis näinud, oleksid võinud vanduda, et ta elab igavesti. Kahe nädala pärast oli ta surnud. See tõbi lõõmas tema sisikonnas nagu tuli. See lihtsalt põletas ta ära.” Kuningas peatus ühe samba kõrval, ühe ammusurnud Starki haua ees. „See vanamees oli mulle kallis.”
„Mulle samuti.” Ned jäi hetkeks vait. „Catelyn pelgab oma õe pärast. Kuidas Lysa oma leina talub?”
Roberti suu tõmbus kibedaks muigeks. „Ausalt öeldes mitte kuigi hästi,” möönis ta. „Mulle tundub, et Joni kaotus ajas selle naise hulluks. Ta viis poisi tagasi Kotkapesasse. Minu tahtest hoolimata. Ma lootsin ta Tywin Lannisterile kasupojaks anda. Jonil polnud vendi ega rohkem poegi. Kas ma pidin ta naistele kasvatada jätma?”
Ned oleks lapse parema meelega usaldanud mürkmao kui isand Tywini hoolde, kuid jättis oma kahtlused enda teada. Mõned vanad haavad ei parane kunagi päriselt ja löövad vähimagi sõna peale taas veritsema. „Naine kaotas oma mehe,” sõnas ta ettevaatlikult. „Võib-olla kartis ema ka oma pojast ilma jääda. Poiss on väga noor.”
„Kuuene ja põdur ja Kotkapesa isand, olgu jumalad armulised,” kirus kuningas. „Isand Tywin ei ole varem kunagi kasvandikku võtnud. See oleks Lysale auks olnud. Lannisterid on suur ja uhke valitsejasugu. Tema ei tahtnud sellest kuuldagi. Siis lahkus ta ööpimeduse varjus, isegi head aega ütlemata. Cersei oli maruvihane.” Robert ohkas sügavalt. „Kas sa teadsid, et poiss on mu nimekaim? Robert Arryn. Ma andsin vande teda kaitsta. Kuidas ma saan seda teha, kui tema ema ta salaja minema viib?”
„Kui soovid, võtan ma ta endale kasupojaks,” ütles Ned. „Lysa peaks sellega nõusse jääma. Tema ja Catelyn olid tüdrukupõlves lähedased, ja ka tema oleks siin teretulnud.”
„Õilis pakkumine, mu sõber,” lausus kuningas, „kuid see tuleb liiga hilja. Isand Tywin on oma nõusoleku juba andnud. Kui poissi mujal kasvatataks, oleks see tema suhtes kibe solvang.”
„Ma muretsen rohkem oma õepoja hea käekäigu kui Lannisteride uhkuse pärast,” kuulutas Ned.
„Sest sina ei maga ühe Lannisteriga.” Robert naeris ja selle kaja raksus haudade vahel ning kõlas võlvlaelt vastu. Tema naeratus oli valgete hammaste välgatus vägeva musta habeme tihnikus. „Oh, Ned,” ütles ta, „sa oled endiselt liiga tõsine.” Ta pani massiivse käe Nedile ümber õlgade. „Ma mõtlesin, et ootan paar päeva, enne kui sinuga räägin, aga ma mõistan nüüd, et selleks pole tarvidust. Tule kõnnime koos.”
Nad hakkasid sammaste vahel tagasi minema. Pimedad kivisilmad tundusid neid jälgivat, kui nad möödusid. Kuninga käsi oli endiselt Nedi õla ümber. „Sa panid kindlasti imeks, miks ma lõpuks nii pika aja möödudes põhja Talitundrusse tulin.”
Ned kahtlustas üht-teist, kuid ei öelnud seda välja. „Muidugi selleks, et minu seltskonda nautida,” sõnas ta naljatlevalt. „Ja siis veel Müür. Sa pead seda nägema, Majesteet, kõndima selle katusevallidel ja rääkima meestega, kes seda valvavad. Öisest
