Troonide mäng. I ja II raamat. George R. R. Martin

      Arya nägi, kuidas Robb turri läks. Tema uhkus oli riivatud. Ta pöördus ser Rodriku poole. „Lubage mul seda teha. Ma saan tast jagu.”

      „Saa tast siis turniirimõõgaga jagu,” vastas ser Rodrik.

      Joffrey kehitas õlgu. „Eks otsi mind üles, kui vanemaks saad, Stark. Kui sa siis liiga vana pole.” Lannisteride meeste poolt kuuldus naeru.

      Robbi vandumine kajas üle hoovi. Arya tõstis jahmunult käe suule. Theon Greyjoy haaras Robbil käest, et teda printsist eemal hoida. Ser Rodrik sikutas kohkunult oma põskhabet.

      Joffrey haigutas teeseldult ja pöördus oma noorema venna poole. „Läki, Tommen,” ütles ta. „Mängutund sai läbi. Las lapsed hullavad edasi.”

      Need sõnad panid Lannisteride mehed veel rohkem naerma ja Robbi veel rohkem vanduma. Ser Rodriku nägu valge põskhabeme all oli raevust peetpunane. Theon hoidis Robbi raudses haardes, kuni printsid ja nende kaaskond ohutusse kaugusse jõudis.

      Jon jälgis nende lahkumist ja Arya jälgis Joni. Venna nägu oli muutunud sama liikumatuks nagu veesilm hiie südames. Lõpuks ronis ta aknalaualt maha. „Etendus sai läbi,” ütles ta ja kummardus, et Viirastust kõrva tagant sügada. Valge hunt tõusis ja nühkis ennast tema vastu. „Lippa nüüd oma tuppa tagasi, õeraas. Seitsminna Mordane varitseb sind juba kindlasti. Mida kauem sa ennast peidad, seda rangem karistus tuleb. Sa õmbled terve talv läbi. Kui saabub kevadsula, siis leitakse sinu surnukeha, nõel ikka veel külmunud näppude vahel.”

      Arya ei leidnud selles midagi naljakat. „Ma ei salli õmblemist!” ütles ta hingepõhjast. „See pole õiglane!”

      „Miski pole õiglane,” sõnas Jon. Ta sasis veel kord õe juukseid ja eemaldus siis, Viirastus vaikselt kõrval. Ka Nymeria hakkas neile järele minema, kuid nähes, et Arya kaasa ei tule, jäi ta seisma ja pöördus tagasi.

      Vastumeelselt hakkas tüdruk teisele poole minema.

      Asi oli hullem, kui Jon oli arvanud. Tema toas ei oodanud teda mitte seitsminna Mordane, vaid seitsminna Mordane ja ema.