uuesti. „Olgu siis,” sõnas ta meister Luwinile. „Nii ongi ehk kõige parem. Ma kõnelen Beniga.”
„Millal me seda Jonile ütleme?” küsis meister.
„Omal ajal. Reis nõuab ettevalmistusi. Kulub kaks nädalat, enne kui me teeleminekuks valmis oleme. Ma laseksin Jonil nendest viimastest päevadest rõõmu tunda. Suvi lõpeb nagunii varsti ja lapsepõlv samuti. Ma ütlen talle seda ise, kui aeg kätte jõuab.”
ARYA
Arya nõelapisted olid jälle viltused.
Ta kortsutas neid vaadates pahaselt kulmu ja vaatas sinnapoole, kus tema õde Sansa koos teiste tüdrukutega istus. Sansa õmblus oli briljantne. Seda ütlesid kõik. „Sansa tikand on sama ilus kui ta ise,” ütles seitsminna Mordane kord nende emale. „Tal on nii peened ja õrnad käed.” Kui emand Catelyn Arya kohta päris, kirtsutas seitsminna nina. „Aryal on sepa käed.”
Arya kiikas vargsi üle toa, tundes muret, kas seitsminna Mordane äkki tema mõtteid ei loe, kuid seitsminna ei pööranud talle täna mingit tähelepanu. Ta istus printsess Myrcella kõrval, nägu naeru ja imetlust täis. Ei juhtu tihti, et seitsminnale langeb osaks au juhendada kuninglikku printsessi naiselike oskuste omandamisel, oli ta öelnud, kui kuninganna Myrcella nende seltsi tõi. Arya meelest olid ka Myrcella tikkimispisted pisut viltused, kuid seitsminna Mordane’i nurrumise põhjal poleks seda küll arvata võinud.
Arya silmitses uuesti oma tööd, otsides mingit võimalust, kuidas seda parandada, ohkas siis ja pani nõela käest. Ta heitis oma õele sünge pilgu. Sansa lobises lõbusalt töö kõrvalt. Beth Cassel, ser Rodriku pisitütar, istus tema jalgade ees ja püüdis iga tema sõna, ja Jeyne Poole nõjatus Sansale lähemale, et talle midagi kõrva sosistada.
„Millest te räägite?” küsis Arya äkki.
Jeyne vaatas ehmunult tema poole ja itsitas siis. Sansal oli hämmeldunud ilme. Beth punastas. Keegi ei vastanud.
„Öelge mulle,” ütles Arya.
Jeyne heitis pilgu seitsminna Mordane’i poole, et veenduda, kas too ei kuula. Siis ütles Myrcella midagi ja seitsminna puhkes koos teiste daamidega naerma.
„Me rääkisime printsist,” ütles Sansa mesimagusal häälel.
Arya teadis, millist printsi õde mõtles: muidugi Joffrey. See pikk ja kena. Sansa pandi peol tema kõrvale istuma. Arya pidi istuma selle väikese ja paksu kõrval. Loomulikult.
„Su õde meeldib Joffreyle,” sosistas Jeyne uhkelt, nagu puutuks ta kuidagi asjasse. Ta oli Talitundru lossivalitseja tütar ja Sansa parim sõbranna. „Prints ütles talle, et ta on väga ilus.”
„Ta abiellub temaga,” sõnas väike Beth unistavalt, võttes iseendal ümbert kinni. „Siis saab Sansast terve riigi kuninganna.”
Sansal jätkus sündsust punastada. Ta punastas kenasti. Ta teeb kõike kenasti, mõtles Arya tuima vimmaga. „Beth, sa ei tohiks asju välja mõelda,” parandas Sansa nooremat tüdrukut, õrnalt tema juukseid silitades, et oma sõnade rangust leevendada. Ta vaatas Aryale silma. „Mida sina prints Joffist arvad, õde? Ta on väga nägus, kas pole?”
„Jon ütleb, et ta näeb tüdruku moodi välja,” ütles Arya.
Sansa ohkas edasi tikkides. „Vaene Jon,” ütles ta. „Ta on kade, sest ta on sohilaps.”
„Ta on meie vend,” ütles Arya liigagi valjult. Tema hääl lõhkus tornikambri pärastlõunase rahu.
Seitsminna Mordane vaatas üles. Tal oli kondine nägu, läbitungiv pilk ja kitsas pruntsuu, mis oli loodud halvakspanu väljendamiseks. Mida see praegu ka tegi. „Millest te räägite, lapsed?”
„Meie poolvennast,” parandas Sansa ennast leebelt ja täpselt. Ta naeratas seitsminna poole. „Arya ja mina rääkisime sellest, kui hea meel meil on, et printsess täna meie hulgas viibib,” ütles ta.
Seitsminna Mordane noogutas. „Tõepoolest. See on meile kõigile suur au.” Printsess Myrcella naeratas selle komplimendi peale kõhklevalt. „Arya, miks sa tööd ei tee?” küsis seitsminna. Ta tõusis jalule, tärgeldatud seelikud kahisemas, kui ta üle toa tulema hakkas. „Las ma vaatan su tikandit.”
Arya oleks tahtnud kisendada. See oli just Sansa moodi – võtta ja tõmmata endale seitsminna tähelepanu. „Palun,” ütles ta oma tikandit ulatades.
Seitsminna silmitses riidetükki. „Arya, Arya, Arya,” ütles ta. „See ei kõlba. See ei kõlba mitte kuhugi.”
Kõik vaatasid teda. See oli liig. Sansa oli liiga hästi kasvatatud, et oma õe häbi üle naerda, kuid Jeyne muigas tema eest. Isegi printsess Myrcellal tundus temast kahju olevat. Arya tundis, kuidas pisarad talle silma kerkisid. Ta hüppas toolilt püsti ja tormas ukse juurde.
Seitsminna Mordane hõikas talle järele. „Arya, tule tagasi! Mitte üht sammu enam! Sinu aulik ema saab sellest kuulda. Ja veel meie kuningliku printsessi nähes! Sa teed meile kõigile häbi!”
Arya peatus uksel ja pöördus huulde hammustades. Pisarad jooksid nüüd üle ta põskede alla. Ta suutis Myrcellale kange väikese kummarduse manada. „Teie lahkel loal, mu emand.”
Myrcella pilgutas silmi ja vaatas nõu saamiseks oma daamide poole. Ent kui ta kõhkleski, oli seitsminna Mordane endas täiesti kindel. „Kuhu sa enda arust nüüd lähed, Arya?” nõudis seitsminna.
Arya jäi talle otsa põrnitsema. „Ma pean minema hobust rautama,” ütles ta leebelt, tundes põgusat rahuldust jahmatusilmest seitsminna näol. Siis pöördus ta tuhinal, väljus ja jooksis trepist alla nii kiiresti, kui jalad võtsid.
See polnud õiglane. Sansal oli kõik olemas. Sansa oli kaks aastat vanem; võib-olla ei olnud Arya sündimise ajaks enam midagi üle jäänudki. Tihti tekkis selline tunne. Sansa oskas õmmelda ja tantsida ja laulda. Ta kirjutas luuletusi. Ta teadis, kuidas riietuda. Ta mängis kannelt ja kellukesi. Mis veel hullem, ta oli ilus. Sansa oli endale saanud nende ema kenad kõrged põsesarnad ja Tullyde paksud punakaspruunid juuksed. Arya oli läinud isasse. Tema juuksed olid sama tuhmpruunid ja tema nägu oli pikk ja tõsine. Jeyne hüüdis teda Arya Hobusenäoks ja hirnus iga kord, kui talle lähedale sattus. Tegi lausa haiget, et ainuke, mida Arya oma õest paremini oskas, oli hobusel ratsutamine. Nojah, ja majapidamisoskused ka. Sansa ei olnud numbritest kunagi suurt midagi jaganud. Arya lootis prints Joffi huvides, et tal on hea kojaülem, kui ta tõesti Sansaga abielluma peaks.
Nymeria ootas teda trepi jalamil vahitoas. Hunt hüppas jalule, niipea kui Aryat nägi. Arya muheles. Hundikutsikas armastas teda, isegi kui keegi teine seda ei teinud. Nad käisid kõikjal koos ja Nymeria magas tema toas, tema voodi jalutsis. Kui ema poleks seda ära keelanud, oleks Arya hundi heameelega õmbluskambrisse kaasa võtnud. Las seitsminna Mordane nuriseb siis veel tema pistete üle.
Nymeria limpsas õhinal tema kätt, kui Arya ta lahti sidus. Hundil olid kollased silmad. Kui päikesevalgus nendele langes, kiiskasid need nagu kaks kuldmünti. Arya oli talle nime pannud Rhoyne’i sõdalaskuninganna järgi, kes oli oma rahva üle kitsa mere juhtinud. Ka sellest oli tõusnud suur skandaal. Sansa oli oma kutsikale muidugi „Emand” nimeks pannud. Arya tegi grimassi ja kallistas hundikutsikat kõvasti. Nymeria limpsas ta kõrva ja tüdruk itsitas.
Nüüdseks on seitsminna Mordane emale
