Troonide mäng. I ja II raamat. George R. R. Martin

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Troonide mäng. I ja II raamat - George R. R. Martin страница 16

Troonide mäng. I ja II raamat - George R. R. Martin

Скачать книгу

ma solvasin sind?” küsis Lannister. „Vabandust. Kääbustelt ei nõuta peenetundelisust. Arvutu hulk kirjutes rüüdes narre enne mind on lunastanud mulle õiguse kohatult riietuda ja öelda kõike, mis mulle pähe tuleb.” Ta muigas. „Aga sa ju oled tema sohipoeg.”

      „Isand Eddard Stark on minu isa,” möönis Jon jäigalt.

      Lannister silmitses tema nägu. „Jah,” sõnas ta. „Ma näen seda. Sinus on rohkem põhja verd kui sinu vendades.”

      „Poolvendades,” parandas Jon. Kääbuse märkus tegi talle heameelt, kuid ta üritas seda mitte välja näidata.

      „Las ma annan sulle veidi nõu, sohipoiss,” ütles Lannister. „Ära kunagi unusta, kes sa oled, sest maailm ei unusta seda kindlasti. Muuda see oma tugevuseks. Siis ei saa see enam kunagi sinu nõrkuseks. Tee sellest oma soomusrüü ja seda ei saa kunagi sinu vastu kasutada.”

      Jon ei olnud selles tujus, et kellegi nõuandeid kuulata. „Mida teie sellest ka teate?”

      „Kõik kääbused on oma isade silmis värdjad.”

      „Te olete Lannister, oma ema seaduslik poeg.”

      „Olen või?” küsis kääbus sardooniliselt. „Ütle seda mu aulikule isale. Mu ema suri mind sünnitades ja mu isa kahtleb minus seniajani.”

      „Mina ei teagi, kes mu ema oli,” ütles Jon.

      „Kindlasti mõni naine. Enamjaolt on see nii.” Tyrion kinkis Jonile nukra naeratuse. „Jäta see endale meelde, poiss. Kõik kääbused võivad olla värdjad, kuid kõik värdjad pole ilmtingimata kääbused.” Ja nende sõnadega pööras ta selja ja lonkis mingit viisi vilistades tagasi peosaali. Kui ta ukse avas, heitis seest tulev valgus tema varju risti üle hoovi ja ühe põgusa hetke jooksul oli Tyrion Lannister sama pikk kui kuningas.

      CATELYN

      Kõigist Talitundru Suure Kantsi ruumidest olid Catelyni magamiskambrid kõige palavamad. Tal oli harva vajadust kaminasse tuld teha. Loss oli ehitatud looduslike kuumaveeallikate kohale ja tulikuum vesi voolas läbi müüride ja kambrite nagu veri inimese kehas, peletas kivikoridoridest jaheduse, täitis klaasaiad niiske soojusega, hoidis maapinda külmumast. Kümnetes väikestes sisehoovides aurasid päeval ja ööl lahtised basseinid. Suvel ei pannud seda eriti tähelegi; talvel sõltus sellest elu ja surm.

      Catelyni vann oli alati kuum ja aurav ja tema tubade seinad katsudes soojad. Soojus tõi talle meelde Vetevoo, päikeselised päevad Lysa ja Edmure seltsis, kuid Ned ei talunud seda kuumust. Starkid on loodud külma jaoks, ütles ta naisele, ja Catelyn naeris selle peale ja ütles talle, et sellisel juhul ehitasid nad oma lossi küll valesse kohta.

      Kui nad olid lõpetanud, veeretas Ned ennast naise pealt maha ja tõusis tema voodist, nii nagu tuhat korda varemgi. Ta läks üle toa, tõmbas paksud eesriided kõrvale ja lükkas kõrged kitsad aknad järgemööda lahti, nii et ööõhk kambrisse tungis.

      Tuul keerutas tema ümber, kui ta seal alasti ja tühjade kätega seistes pimedust silmitses. Catelyn tõmbas karusnahad endale lõua alla ja vaatas meest. Ned tundus kuidagi väiksem ja kaitsetum, nagu see nooruk, kellega Catelyn oli viieteistkümne pika aasta eest Vetevoo seitsmekojas abiellunud. Tema niuded pakitsesid ikka veel mehe ägedast armatsemisest. See oli meeldiv pakitsus. Ta tundis enda sees mehe seemet. Ta palvetas, et see seal sigima hakkaks. Rickoni sünnist oli nüüd kolm aastat. Ta ei olnud veel liiga vana. Ta võib Nedile veel ühe poja kinkida.

      „Ma ütlen talle ära,” ütles Ned, tagasi naise poole pöördudes. Tema pilk oli vaevatud, tema hääl kahtlusest tuhm.

      Catelyn tõusis voodis istukile. „Sa ei või seda teha. Sa ei tohi seda teha.”

      „Minu kohus on olla siin, põhjas. Mul pole mingit tahtmist Roberti Käeks saada.”

      „Ta ei saa sellest aru. Ta on nüüd kuningas ja kuningad pole sellised nagu teised inimesed. Kui sa keeldud teda teenimast, küsib ta endalt, miks, ja varem või hiljem hakkab ta kahtlustama, et sa oled tema vastu. Kas sa ei mõista, millisesse ohtu see meid seaks?”

      Tahtmata seda uskuda, raputas Ned pead. „Robert ei tõstaks kunagi kätt minu ega mu perekonna vastu. Me olime lähedasemad kui vennad. Ta armastab mind. Kui ma talle ära ütlen, siis pistab ta möirgama ja vanduma ja märatsema, ja nädal hiljem naerame me selle üle koos. Ma tunnen teda!”

      „Sa tundsid teda,” ütles Catelyn. „Kuningas on sulle võõras.” Talle meenus surnud ürghunt lumes, hirvesarv sügavale kurku tunginud. Ta pidi mehe silmad avama. „Uhkus on kuninga jaoks üle kõige, mu isand. Robert võttis selle pika reisi ette selleks, et sind näha, et sulle suurt au osutada, ja sa ei või selle peale lihtsalt sülitada.”

      „Au?” Ned naeris mõrult.

      „Tema silmis jah,” vastas Catelyn.

      „Ja sinu silmis?”

      „Ja minu silmis ka,” sähvas naine nüüd vihaselt. Kuidas Ned küll aru ei saanud? „Ta pakub sulle abielu oma poja ja sinu tütre vahel, kuidas sa seda veel nimetaksid? Sansast võib kunagi saada kuninganna. Tema pojad võivad valitseda Müürist kuni Dorne’i mägedeni. Mis selles siis halba on?”

      „Jumalad, Catelyn, Sansa on alles üksteist,” ütles Ned. „Ja Joffrey… Joffrey on…”

      Catelyn lõpetas tema eest. „…kroonprints ja Raudtrooni pärija. Ja mina olin alles kaheteistkümnene, kui isa mu sinu vennale Brandonile lubas.”

      Nende sõnade peale tõmbus Nedi suu kibedaks muigeks. „Brandon. Jah. Brandon teaks, mida teha. Nagu alati. Kõik pidi saama Brandoni omaks – sina, Talitundur, kõik. Tema oli sündinud saama Kuninga Käeks ja kuningannade isaks. Mina pole seda karikat kunagi endale tahtnud.”

      „Võib-olla,” sõnas Catelyn, „aga Brandon on surnud ja karikas sulle edasi antud ja sa pead sellest jooma, meeldib see sulle või ei.”

      Ned pöördus seljaga tema poole, näoga tagasi öhe. Ta seisis ja vaatas välja pimedusse, silmitsedes võib-olla kuud ja tähti, võib-olla vahimehi müüril.

      Catelyni valdas leebus ja ta mõistis mehe valu. Eddard Stark oli temaga abiellunud Brandoni asemel, nagu komme nõudis, kuid Nedi surnud venna vari püsis ikka veel nende vahel, ja lisaks veel teinegi vari – tolle naise, kelle nime ta kunagi ei öelnud, tolle naise, kes oli tema sohipoja ilmale toonud.

      Catelyn tahtis juba mehe juurde minna, kui ootamatult kõlas vali koputus uksele. Ned pöördus, kulm kortsus. „Mis on?”

      Ukse tagant kostis Desmondi hääl. „Mu isand, meister Luwin on siin ja palub kiiret kokkusaamist.”

      „Kas sa ütlesid talle, et ma käskisin ennast mitte segada?”

      „Jah, mu isand. Ta palub ikkagi.”

      „Hea küll. Saada ta sisse.”

      Ned astus riidekapi juurde ja tõmbas selga paksu hommikumantli. Catelyn tundis korraga, kui külmaks kambris on läinud. Ta tõusis istukile ja tõmbas karusnahad lõua alla. „Aknad tuleks vist kinni panna,” soovitas ta.

      Ned noogutas hajameelselt. Tuppa astus meister Luwin.

      Meister

Скачать книгу