sosistas Viserys närviliselt, käsi mõõgapidemele langemas. „Ja aja selg sirgu. Las ta näeb, et sul on rinnad. Jumalad teavad, et need on sul isegi väikesed.”
Daenerys naeratas ja ajas end sirgu.
EDDARD
Külalised valgusid läbi lossivärava nagu kullast ja hõbedast ja häilitud terasest jõgi, kokku kolmsada, vasallide ja rüütlite, relvakaaslaste ja vallasratsanike koorekiht. Nende pea kohal lipendasid põhjatuules kümned kullakarva lipud, mida ehtis Baratheonide krooniga hirv.
Ned tundis nende ratsanike seast paljusid. Seal oli ser Jaime Lannister, kelle juuksed helkisid nagu lehtkuld, ja seal Sandor Clegane oma hirmsa põlenud näoga. Pikk poiss tema kõrval ei saanud olla keegi muu kui kroonprints ise ja see väike könnis mehike nende taga oli kindlasti Paharet; Tyrion Lannister.
Kuid kerekas mees kolonni eesotsas, kummalgi küljel Valvkonna lumivalges mantlis rüütel, tundus Nedile peaaegu võõras… kuni mees tuttava möiratusega oma sõjaratsu seljast maha kargas ja ta kontemurdvasse kaisutusse võttis. „Ned! Küll on tore sinu tardunud sihverplaati näha!” Kuningas mõõtis teda pilguga pealaest jalatallani ja naeris. „Sa pole põrmugi muutunud.”
Ned soovis, et ta võiks sama öelda. Viieteistkümne aasta eest, kui nad trooni võitma ratsutasid, oli Tormiotsa isand näost sile, särasilmne ja tugev nagu neitsi unelm. Kuue ja poole jala pikkusena ulatus ta teistest peajagu kõrgemale ja kui ta oma turvise selga ning oma koja suure hirvesarvedega kiivri pähe tõmbas, sai temast ehtne hiiglane. Lisaks oli tal hiiglase jõud – tema lemmikrelvaks oli ogaline rauast sõjavasar, mida Ned vaevu tõsta jaksas. Parknaha ja vere lõhn ümbritses teda tollal nagu parfüüm.
Nüüd ümbritses teda parfüümina ehtne parfüüm ja tema vööümbermõõt lähenes tema pikkusele. Ned oli kuningat viimati näinud üheksa aastat tagasi Balon Greyjoy mässu ajal, kui hirv ja ürghunt mesti lõid, et Raudsaarte isehakanud kuninga nõudlustele lõpp teha. Pärast toda ööd, kui nad seisid külg külje kõrval Greyjoy langenud kindluses, kus Robert oli mässulise maaisanda alistumist tunnistanud ja Ned tema poja Theoni oma pantvangiks ja kasvandikuks võtnud, oli kuninga kaalule lisandunud vähemalt kolm puuda. Tema lõuga kattev habe, mis oli kore ja must nagu raudtraat, varjas küll tema topeltlõuga ja kuninglikke lõualotte, kuid miski ei suutnud varjata tema vatsa ega musti sõõre tema silmade all.
Ometi oli Robert nüüd Nedi kuningas ja mitte lihtsalt sõber, mistõttu ta ütles ainult: „Majesteet, Talitundur on teie päralt.”
Selle aja peale hakkasid ka teised sadulast maha tulema ja tallipoisid liginesid, et nende ratsud oma hoolde võtta. Roberti kuninganna, Cersei Lannister, sisenes koos oma nooremate lastega jalgsi lossi. Ratasmaja, milles nad olid sõitnud – hiigelsuur õlitatud tammepuust ja kullatud metallist kahekorruseline tõld, mida vedasid nelikümmend rasket veohobust – oli nii lai, et ei mahtunud lossiväravast sisse. Ned põlvitas lumme, et kuninganna sõrmust suudelda, Robert aga kallistas Catelyni nagu taasleitud õde. Siis toodi ette lapsed, keda mõlemalt poolt esitleti ja kiideti.
Niipea kui need vormikohased tervitused läbi said, ütles kuningas oma võõrustajale: „Vii mind alla teie hauakambrisse, Eddard. Ma tahan seal austust avaldada.”
See, et Robert tema õde pikkade aastate järel ikka veel meeles peab, tegi Nedil südame soojaks. Ta hõikas, et neile latern toodaks. Rohkem sõnu ei läinud tarvis. Kuninganna hakkas protesteerima. Nad olid aovalgest peale teel olnud, kõik on väsinud ja külmunud ja tahaksid kindlasti kõigepealt ennast kosutada. Las surnud ootavad. Ta ei jõudnud rohkemat öelda; Robert vaatas talle otsa ja siis võttis tema kaksikvend Jaime tal vaikides käe alt kinni ja kuninganna jäi vait.
Nad läksid koos alla hauakambrisse, Ned ja see kuningas, kelle ta vaevu ära oli tundnud. Kivist keerdtrepp oli kitsas. Ned läks laternaga ees. „Ma hakkasin juba mõtlema, et me ei jõua kunagi Talitundrusse,” nurises Robert trepist alla minnes. „Lõunas räägitakse minu Seitsmest Kuningriigist nii, et läheb juba meelest, et sinu jagu on sama suur kui ülejäänud kuus kokku.”
„Ma loodan, et teekond möödus meeldivalt, Majesteet?”
Robert mühatas. „Rabad ja metsad ja põllud ja Kaelast põhja pool peaaegu mitte ainsatki korralikku kõrtsi. Ma pole nii suurt ja tühja maad elu sees näinud. Kus kogu su rahvas on?”
„Ju nad ei söandanud oma nägu näidata,” naljatas Ned. Ta tundis trepist üles hoovavat jahedust, sügavast maapõuest tulevat külma hingust. „Kuningad on põhjas haruldane vaatepilt.”
Robert mühatas. „Küllap nad peitsid ennast hoopis lume all. Lume, Ned!” Kuningas toetas laskumise juures ühe käe vastu seina, et tasakaalu säilitada.
„Hilissuvel on lumesadu üsna tavaline,” sõnas Ned. „Ma loodan, et sellest polnud tüli. Need on harilikult kerged.”
„Võtku Ebalased sinu kerget lund,” kirus Robert. „Mismoodi siin kõik veel talvel välja näeb? Juba sellele mõeldes hakkad lõdisema.”
„Talved on karmid,” nõustus Ned. „Kuid Starkid elavad selle üle. Nagu alati.”
„Sa pead lõunasse tulema,” ütles Robert talle. „Sa pead suve maitsma, enne kui see lahkub. Mägiaias ulatuvad kuldkollased roosiväljad nii kaugele, kui silm ulatub. Puuviljad on nii küpsed, et otse sulavad sul suus – melonid, virsikud, tähnikploomid, sa pole midagi nii magusat elu sees maitsnudki. Küll sa näed, ma tõin neid sinu jaoks kaasa. Isegi Tormiotsal, kus puhub värske meretuul, on päevad nii palavad, et sa ei jaksa end õieti liigutadagi. Ja kui sa veel linnu näeksid, Ned! Igal pool lilled, turud toidukraami pilgeni täis, suveveinid nii odavad ja nii head, et juba lõhna hingates jääd purju. Kõik on paksud ja purjus ja rikkad.” Kuningas naeris ja laksas endale vastu vägevat kõhtu. „Ja tüdrukud, Ned!” hüüatas ta, silmad sädelemas. „Tõsijutt, naised kaotavad selle palavusega vähimagi tagasihoidlikkuse. Nad ujuvad alasti jões, otse lossi külje all. Isegi tänavatel on villaste või karusnahksete riiete jaoks liiga kuramuse palav ja nad käivad ringi sihukestes lühikestes kleitides – siidist, kui neil hõbedat jätkub, ja puuvillast, kui ei, aga vahet pole – kui nad higistama hakkavad ja riie vastu ihu kleepub, siis on nad sama hästi kui alasti.” Kuningas naeris rõõmsalt.
Robert Baratheon oli alati olnud suure himuga mees, kes teadis, kuidas elu nautida. Eddard Starki kohta poleks keegi seda kuidagi öelda saanud. Ometi täheldas Ned tahtmatult, et kuningas on pidanud oma naudingute eest lõivu maksma. Selleks ajaks, kui nad trepist alla jõudsid, hingeldas Robert raskelt ja kui nad krüpti pimedusse astusid, punetas tema nägu laternavalgel.
„Majesteet,” sõnas Ned aupaklikult. Ta tegi laternaga laia poolkaare. Varjud liikusid ja vankusid. Hubisev tuli langes põrandakividele ja riivas pikka rodu graniitsambaid, mis kahekaupa pimedusse kulgesid. Sammaste vahel, seinte ääres, istusid surnud oma kivist troonidel, seljad vastu sarku, milles peitusid nende maised jäänused. „Ta on päris lõpus, Isa ja Brandoni juures.”
Ta hakkas sammaste vahel ees minema ja Robert järgnes talle vaikides, maa-alusest jahedusest värisedes. Siin all oli alati külm. Nende sammud kõmasid põrandakividel ja kajasid ülal võlvilt vastu, kui nad Starkide valitsejasoo surnute vahel kõndisid. Nende kujud olid raiutud nende haudu sulgevatele kividele. Nad istusid pikas reas, pimedad silmad igavesse pimedusse vahtimas, ja nende jalgade ümber olid kerra tõmbunud suured kivist ürghundid. Hüplevad varjud tekitasid tunde, nagu liigutaksid kivikujud end, kui elavad nendest möödusid.
Iidse kombe kohaselt oli iga omaaegse Talitundru isanda põlvedele asetatud rauast
