et Anastaja palgamõrtsukad on neil kannul, ehkki Dany polnud ühtegi näinud.
Alguses võtsid magistrid ja arhonid ja kaupmeesvürstid viimaseid Targaryene oma kodudes ja lauas meelsasti vastu, ent kui aastad läksid ja Anastaja endiselt Raudtroonil istus, sulgusid nende ees uksed ja nende elu läks kitsamaks. Juba aastaid tagasi olid nad sunnitud maha müüma oma viimased vääriasjad ja nüüdseks oli ka see raha, mis nad Ema krooni eest said, viimseni otsas. Pentose puisteedel ja joomaurgastes hüüti tema venda „kerjuskuningaks”. Dany ei tahtnud teada, kuidas nad teda ennast hüüdsid.
„Ükskord saame me selle kõik jälle tagasi, armas õde,” lubas Viserys talle. Tema käed värisesid mõnikord, kui ta sellest rääkis. „Kalliskivid ja siidrüüd, Lohekivi ja Kuningalinna, Raudtrooni ja Seitse Kuningriiki, saame tagasi kõik, mis nad meilt ära võtsid.” Viserys elas selle päeva nimel. Daenerys tahtis ainult tagasi suurt punase uksega maja, sidrunipuud oma akna taga, oma olematut lapsepõlve.
Uksele koputati vaikselt. „Sisse,” ütles Dany, akna juurest tagasi pöördudes. Illyrio teenrid tulid tuppa, kummardasid ja asusid oma toimetuste juurde. Nad olid orjad, kingitus ühelt magistri paljudest dothraki sõpradest. Pentose vabalinnas ei tuntud orjapidamist. Ometi leidus seal orje. Vana naine, kes oli väike ja hall kui hiir, ei rääkinud kunagi sõnagi, kuid tüdruk tegi tema vaikimise tasa. Ta oli Illyrio lemmik, heledajuukseline sinisilmne kuueteistkümneaastane piiga, kes töö juures lakkamatult lobises.
Nad täitsid tema vanni kuuma veega, mis köögist üles toodi, ja lõhnastasid seda aromaatsete õlidega. Tüdruk tõmbas Danyl koreda pluusi üle pea ja aitas ta vanni. Vesi oli tulikuum, kuid Daenerys ei võpatanud ega karjatanud. Ta armastas kuumust. See tekitas temas puhta tunde. Pealegi oli vend talle tihti öelnud, et ühe Targaryeni jaoks ei ole miski liiga kuum. „Meie oleme lohede soost,” ütles ta ikka. „Tuli voolab meil soontes.”
Ühtesoodu vaikiv vanaeit pesi ta pikki helehõbedasi juukseid ja kammis pusad õrnalt välja. Tüdruk küüris ta selga ja jalgu ja jutustas muudkui, kuidas tal küll veab. „Drogo on nii rikas, et isegi tema orjad kannavad kullast kaelavõrusid. Tema khalasaris ratsutab sada tuhat meest ja tema palees Vaes Dothrakis on kakssada tuba ja puhtast hõbedast uksed.” Ja nii muudkui edasi, veel ja veel, kui nägus mees on khaal, nii pikk ja äge, lahingus kartmatu, parim ratsamees läbi aegade, ületamatu vibulaskja. Daenerys ei öelnud midagi. Ta oli alati arvanud, et abiellub Viserysega, kui täisikka jõuab. Sajandeid olid Targaryenide vennad õdedega abiellunud, alates sellest, kui Aegon Vallutaja oma õdedega paari heitis. Sugupuu tuleb puhtana hoida, oli Viserys talle tuhat korda öelnud; nende soontes voolas kuninglik veri, muistse Valüüria kuldne veri, lohe veri. Lohed ei paaritunud pudulojustega ja Targaryenid ei seganud oma verd lihtinimeste verega. Ometi sepitses Viserys nüüd, kuidas teda ühele võõrale, ühele barbarile maha müüa.
Kui Dany puhtaks sai, aitasid orjad ta veest välja ja kuivatasid teda käterätikutega. Tüdruk suges ta juukseid, kuni need läikisid nagu sulahõbe, vanaeit aga võidis teda Dothraki tasandike vürtsililleparfüümiga; üks tups kummalegi randmele, kõrvade taha, rinnanibudele ja kõige lõpuks jahe tups alla jalgade vahele häbememokkadele. Tüdruk tõmbas talle jalga kullatud sandaalid, vanaeit aga sättis tema juustele tiaara ja libistas tema randmete ümber ametüstidega kaetud kuldvõrud. Kõige viimasena tuli kaelavõru, raske kuldkee, mida ilustasid muistsed valüüria piltkujutised.
„Nüüd näed sa välja täiesti nagu printsess,” sõnas tüdruk ahhetades, kui nad olid lõpetanud. Dany silmitses ennast hõbetatud peeglist, mille Illyrio oli hoolitsevalt muretsenud. Printsess, mõtles ta, kuid talle meenusid tüdruku sõnad selle kohta, et khaal Drogo on nii rikas, et isegi tema orjad kannavad kuldseid kaelavõrusid. Teda raputas äkiline külmavärin ja tema paljad käsivarred läksid kananahale.
Tema vend ootas teda vestibüüli jaheduses basseini serval istudes, käsi vett kammimas. Ta tõusis Danyt nähes ja silmitses teda hindavalt. „Seisa paigal,” käskis ta. „Pööra ümber. Jah. Hea. Sa näed välja…”
„Kuninglik,” lausus magister Illyrio, ühest võlvialusest sisse astudes. Nii koguka mehe kohta liikus ta üllatava kergusega. Leegikarva siidist avarate rõivaste all võbisesid rasvarullid, kui ta astus. Igas sõrmes sätendasid tal kalliskivid ja tema ihuteener oli tema kollast harkhabet õlitanud, kuni see kiiskas nagu ehtne kuld. „Õnnistagu Valguse Isand sind sellel ülimalt õnnelikul päeval, printsess Daenerys,” ütles magister tal käest kinni võttes. Ta langetas pea ja tema kullakarva habeme tagant vilksatasid korraks kollased puseriti hambad. „Ta on lausa ilmutus, Teie Majesteet, lausa ilmutus,” sõnas ta Dany vennale. „Drogo on kindlasti vaimustuses.”
„Ta on liiga kõhn,” ütles Viserys. Tema juuksed, sama hõbeblondid nagu tema õel, olid tihedalt üle pea kammitud ja loheluust pandlaga kinnitatud. Tema teravaid kuivetuid näojooni rõhutas range pilk. Ta asetas käe mõõgale, mille Illyrio oli talle laenanud, ja küsis: „Oled sa kindel, et khaal Drogole meeldivad nii noored naised?”
„Tal on esimene veri juba tulnud. Ta on khaali jaoks piisavalt vana,” vastas Illyrio talle juba mitmendat korda. „Vaadake teda. Need hõbekuldsed juuksed, need purpurkarva silmad… temas voolab muistse Valüüria veri, kahtlemata, kahtlemata… ja ta on kõrgestisündinu, vana kuninga tütar, uue kuninga õde – pole võimalik, et ta meie Drogot ära ei lummaks.” Kui Illyrio käe ära võttis, avastas Daenerys, et ta väriseb.
„Eks näis,” sõnas tema vend kahtlevalt. „Metslastel on veider maitse. Poisid, hobused, lambad…”
„Khaal Drogo kuuldes oleks seda targem mitte mainida,” ütles Illyrio.
Dany venna sirelikarva silmades sähvatas viha. „Kas sa pead mind rumalaks?”
Magister kummardas kergelt. „Ma pean teid kuningaks. Kuningatel puudub lihtrahvale omane ettevaatus. Ma vabandan, kui ma teid solvasin.” Ta pöördus ja plaksutas kandjatele märguandeks käsi.
Pentose tänavad olid kottpimedad, kui nad Illyrio peenelt nikerdatud kandetoolis teele asusid. Kaks teenrit läksid ette, et nende teed valgustada, käes helesinise klaasiga kaetud õlilambid, kuna tosin tugevat meest tugipuud õlgadele tõstsid. Sees, eesriiete taga, oli soe ja kitsas. Dany tundis läbi Illyrio tugeva parfüümi mehe kahvatu ihu lehka.
Viserys, kes tema kõrval patjadel lamaskles, ei pannud seda tähelegi. Tema mõte uitas kaugel kitsa mere taga. „Meil pole kogu tema khalasari tarviski,” ütles Viserys. Tema sõrmed näppisid laenatud mõõga pidet, ehkki Dany teadis, et ta polnud mõõka kunagi päriselt kasutanud. „Kümnest tuhandest piisab täiesti. Kümne tuhande Dothraki kriiskajaga pühiksin ma kõik Seitse Kuningriiki puhtaks. Maa tõuseb oma seadusliku kuninga toetuseks. Tyrellid, Redwyne’id, Darryd, Greyjoyd – nad armastavad Anastajat sama vähe kui mina. Dornlased põlevad kättemaksuihast Elia ja tema laste eest. Ja lihtrahvas toetab meid. Nad hõiskavad oma kuninga poole.” Ta heitis Illyriole äreva pilgu. „Nad teevad ju seda, eks ole?”
„Nad on teie rahvas ja nad armastavad teid väga,” sõnas magister Illyrio sõbralikult. „Linnustes üle kogu riigi tõstavad mehed salaja tooste teie terviseks, naised aga õmblevad lohedega lippe ja peidavad need ära selle päeva puhuks, kuni te üle mere tagasi jõuate.” Ta kehitas raskelt õlgu. „Vähemalt nii räägivad mulle mu salakuulajad.”
Danyl polnud salakuulajaid ja ta ei võinud kuidagi teada, mida keegi teisel pool kitsast merd tegi või rääkis, kuid ta ei usaldanud Illyrio kauneid sõnu – nagu ta ei usaldanud midagi Illyrio juures. Tema vend seevastu noogutas õhinal. „Ma tapan Anastaja oma käega,” lubas ta, kuigi polnud elus veel kedagi tapnud, „nagu tema tappis mu venna Rhaegari. Ja ka Lannisteri, Kuningatapja, selle eest, mis ta mu isale tegi.”
„See
