mis ühendas relvakoda Suurtorniga, oli üks aken, kust paistis kätte terve hoov. Sinna nad nüüd suundusidki.
Kui õhetav ja hingeldav Arya kohale jõudis, leidis ta eest Joni, kes istus aknalaual, üks jalg laisalt lõua alla konksus. Ta jälgis toimuvat nii süvenenult, et ei paistnud Arya tulekut märkavatki, kuni tema valge hunt neile vastu tulema hakkas. Nymeria hiilis ettevaatlikul sammul edasi. Viirastus, kes oli oma pesakonnakaaslastest juba suurem, nuusutas teda, näksas õrnalt kõrvast ja heitis uuesti maha.
Jon heitis Aryale imestunud pilgu. „Kas sa ei peaks praegu hoopis tikkima, õeraas?”
Arya tegi talle lõusta. „Ma tahtsin nende võitlust vaadata.”
Jon naeratas. „Tule siis siia.”
Arya ronis üles aknalauale ja istus venna kõrvale, saateks alt hoovist kostev matsatuste ja ümatuste koor.
Tema pettumuseks harjutasid seal nooremad poisid. Bran oli nii paksult polsterdatud, et nägi välja, nagu oleks ta endale sulgmadratsi ümber tõmmanud, ja prints Tommen, kes oli juba isegi töntsakas, tundus lausa ümmargune. Nad ähkisid ja puhkisid ja klohmisid teineteist polsterdatud puumõõkadega ja neid jälgis valvsalt vana võitluseõpetaja ser Rodrik Cassel, suur tüse lähkritaoline mees, kellel oli uhke valge põskhabe. Kümmekond pealtvaatajat, mehed ja poisid, ergutasid neid hüüetega. Robbi hääl kõlas nende seas kõige valjemini. Arya märkas tema kõrval põlglikult vingus näoga Theon Greyjoyd, kelle musta vammust ehtis tema koja kuldne hiidkaheksajalg. Mõlemad võitlejad tuikusid jalgel. Arya järeldas, et nad on juba tükk aega asja kallal olnud.
„See on hulka väsitavam kui õmblemine,” tähendas Jon.
„See on hulka lahedam kui õmblemine,” viskas Arya vastu. Jon muheles, sirutas käe välja ja sasis õe juukseid. Arya punastas. Nad olid alati lähedased olnud. Jon oli nende isa nägu, nagu ka Arya. Nemad olid selles suhtes ainukesed. Robbil ja Sansal ja Branil ja isegi väikesel Rickonil oli kõigil Tullyde välimus, sundimatu naeratus ja leegikarva juuksed. Väiksemana oli Arya peljanud, et see tähendab, et ka tema on sohilaps. Ta oli oma kartust just Jonile kurtma läinud ja just Jon oli teda rahustanud.
„Miks sina all hoovis pole?” küsis Arya.
Jon naeratas poole suuga. „Sohikutel pole luba noortele printsidele haiget teha,” sõnas ta. „Kõik sinikad, mis nad harjutusõues saavad, peavad pärinema puhtavereliste mõõkadest.”
„Ah!” Aryal oli piinlik. Ta oleks pidanud ise selle peale tulema. Juba teist korda sel päeval mõtles ta, et elu pole õiglane.
Ta vaatas, kuidas tema väikevend Tommenit lahmis. „Ma saaksin sama hästi hakkama kui Bran,” ütles ta. „Ta on alles seitsmene. Mina olen üheksane.”
Jon mõõtis teda pilguga, mis väljendas kogu tema neljateistkümneaastast elutarkust. „Sa oled liiga kõhn,” ütles ta. Ta võttis Arya käe, et tema musklit katsuda, ohkas siis ja vangutas pead. „Ma kahtlen, kas sa jaksaksid pooleteisekäemõõka tõstagi, õeraas, rääkimata sellega löömisest.”
Arya tõmbas käe nõksti tagasi ja jäi vennale otsa põrnitsema. Jon sasis tal uuesti juukseid. Nad vaatasid, kuidas Bran ja Tommen vastamisi tiirlesid.
„Kas näed prints Joffreyd?” küsis Jon.
Arya ei olnud teda algul märganud, kuid nägi nüüd uuesti vaadates printsi hoovi tagaotsas, kõrge kivimüüri varjus. Teda ümbritsesid mehed, kes olid Aryale võõrad, noored kilbikandjad Lannisteride ja Baratheonide teenrimundrites, kõik võõrad. Nende hulgas oli ka paar vanemat meest; rüütlid, oletas Arya.
„Vaata vappe tema ülekuuel,” soovitas Jon.
Arya vaatas. Printsi polsterdatud ülekuuele oli tikitud ehiskilp. Tikand oli vaieldamatult oivaline. Vapp oli keskelt kaheks jagatud: ühel pool oli kuningasoo kroonitud hirv, teisel pool Lannisteride lõvi.
„Lannisterid on uhked,” nentis Jon. „Kuninglikust vapist peaks nagu piisama, aga ei. Ta seab oma ema valitsejasoo kuninga omaga ühele pulgale.”
„Naine on ju ka tähtis!” väitis Arya vastu.
Jon turtsatas. „Ehk peaksid sina sedasama tegema, õeraas. Tullyd ja Starkid oma vapil ühte laulatama.”
„Hunt, kellel on kala suus?” See mõte ajas Arya naerma. „See näeks tobe välja. Ja pealegi, milleks tüdrukule oma vapp, kui ta ei oska võidelda?”
Jon kehitas õlgu. „Tüdrukutele antakse vapid, aga neil pole mõõku. Sohipoistele antakse mõõgad, aga neil pole vappe. Mina pole neid reegleid välja mõelnud, õeraas.”
Alt hoovist kostis hüüe. Prints Tommen püherdas tolmu sees maas, püüdes tagajärjetult jalule tõusta. Oma paksu polsterdusega meenutas ta selili kukkunud kilpkonna. Bran seisis tema kohal, puust mõõk üleval, valmis vastasele uuesti äigama, kui too jalule tõuseb. Mehed hakkasid naerma.
„Küllalt!” hõikas ser Rodrik. Ta ulatas printsile käe ja tõmbas poisi püsti. „Hästi võideldud. Lew, Donnis, aidake neil turvised seljast.” Ta tõstis pilgu. „Prints Joffrey, Robb, kas teete veel ühe ringi?”
Eelmisest jõukatsumisest juba higine Robb astus innukalt ette. „Heameelega.”
Joffrey astus Rodriku kutse peale päikese kätte. Tema juuksed särasid nagu kuldlõng. Tema ilme oli tüdinud. „See on lastemäng, ser Rodrik.”
Theon Greyjoy pahvatas äkitselt naerma. „Te oletegi ju lapsed,” sõnas ta pilkavalt.
„Robb võib-olla on,” ütles Joffrey. „Mina olen prints. Ja mul hakkab Starkide mängumõõgaga lahmimisest villand saama.”
„Sa said rohkem hoope, kui ise andsid, Joff,” ütles Robb. „Kas sa kardad?”
Prints Joffrey vaatas talle otsa. „Lausa jubedalt,” ütles ta. „Sa oled ju minust palju vanem.” Mõned Lannisteride meestest naersid.
Jon silmitses seda stseeni, kulm kortsus. „Joffrey on üks tõeline väike kusik,” ütles ta Aryale.
Ser Rodrik sikutas mõtlikult oma valget põskhabet. „Milline on sinu ettepanek?” küsis ta printsilt.
„Päris mõõgad.”
„Nõus,” viskas Robb vastu. „Küll sa veel kahetsed!”
Võitluseõpetaja pani käe vaigistavalt Robbi õlale. „Päris mõõgad on liiga ohtlikud. Ma luban teil võidelda nüriks tehtud turniirimõõkadega.”
Joffrey ei öelnud midagi, kuid üks Aryale võõras mees, pikk rüütel, kellel olid mustad juuksed ja näol põletusarmid, astus printsi ette. „See on teie prints. Kes olete teie talle ütlema, et ta ei tohi terava mõõgaga võidelda, ser?”
„Talitundru võitluseõpetaja, Clegane, ja oleks hea, kui te seda ei unustaks.”
„Kas te õpetate siin naisi?” päris põlenud näoga mees. Ta oli lihaseline nagu härg.
„Mina õpetan rüütleid,” lausus ser Rodrik rõhutatult. „Nad saavad teravad mõõgad siis, kui nad selleks valmis on. Kui nad täisikka jõuavad.”
Põlenud
