Ta peab valitsema õppima ja mind pole siin teda õpetamas. Võta ta oma nõupidamiste juurde. Ta peab olema valmis, kui tema aeg kätte jõuab.”
„Andku jumalad, et alles paljude aastate pärast,” pomises meister Luwin.
„Meister Luwin, ma usaldan sind nagu oma sugulast. Ole mu naisele toeks kõigis asjades, nii väikestes kui suurtes. Õpeta minu pojale seda, mida tal teada tuleb. Talv on tulekul.”
Meister Luwin noogutas tõsiselt. Järgnes vaikus, kuni Catelyn julgust kogus ja esitas küsimuse, mille vastust ta kõige rohkem kartis. „Mis saab teistest lastest?”
Ned tõusis ja embas teda ja vaatas talle lähedalt silma. „Rickon on väga noor,” lausus ta leebelt. „Ta peaks jääma siia, sinu ja Robbi juurde. Teised võtaksin ma endaga kaasa.”
„Ma ei elaks seda üle,” sõnas Catelyn värisedes.
„Sa pead,” ütles mees. „Nüüd on selge, et Sansa peab Joffreyga paari minema – me ei tohi anda neile vähimatki põhjust meie truuduses kahelda. Ja Aryal ongi juba ülim aeg lõunamaa õukonnakombeid õppida. Paari aasta pärast jõuab ka tema meheleminekuikka.”
Sansa lööb lõunas särama, mõtles Catelyn endamisi, ja jumalad teavad, et Arya kombed vajavad lihvimist. Vastumeelselt jättis ta nendega oma südames hüvasti. Kuid mitte Braniga. Mitte mingil juhul. „Jah,” ütles ta, „aga armastuse nimel, mida sa minu vastu tunned, palun sind, Ned – las Bran jääb siia Talitundrusse. Ta on alles seitsmeaastane.”
„Mina olin kaheksane, kui mu isa mu Kotkapesasse kasvandikuks saatis,” sõnas Ned. „Ser Rodrik on mulle rääkinud, et Robb ja prints Joffrey ei saa omavahel läbi. See pole sugugi hea. Bran võib aidata seda lõhet ületada. Ta on armas poiss, lõbus ja meeldib kõigile. Las ta kasvab üles koos noorte printsidega, las ta saab nendega sõbraks, nii nagu Robertist sai minu sõber. Meie koda võib ennast siis kindlamalt tunda.”
Tal oli õigus; Catelyn mõistis seda. Kuid see ei leevendanud tema valu. Niisiis jääb ta ilma kõigist neljast: Nedist ja mõlemast tüdrukust ja oma armsast kallist Branist. Talle jäävad ainult Robb ja väike Rickon. Ta tundis ennast juba praegu üksildasena. Talitundur oli väga suur. „Ära teda siis müüride ligi lase,” sõnas ta vapralt. „Sa ju tead, kuidas Bran ronida armastab.”
Ned suudles tal pisarad silmist, enne kui need langeda jõudsid. „Tänan sind, mu emand,” sosistas ta. „Ma mõistan, kui raske sul on.”
„Mis saab Jon Snow’st, mu isand?” küsis meister Luwin.
Catelyn tõmbus seda nime kuuldes pingule. Ned tundis tema viha ja lasi ta oma embusest lahti.
Paljud mehed olid sohilaste isad. Catelyn oli selle teadmisega üles kasvanud. Ta ei olnud üllatunud, kui sai nende abielu esimesel aastal teada, et Ned oli sigitanud lapse mingile tüdrukule, kellega ta sõjakäigul kokku trehvas. Lõppude lõpuks olid tal mehe vajadused ja nad olid selle aasta üksteisest lahus olnud – Ned lõunas sõjas, tema aga Vetevool, oma isa turvalises lossis. Tema mõtted olid rohkem hõivatud Robbiga, kes oli siis alles rinnalaps, kui oma mehega, keda ta õieti ei tundnudki. Tal polnud midagi selle vastu, kui mees lahingute vahepeal kusagilt lohutust leidis, ja pidas õigeks, et Ned hoolitseb lapse hea käekäigu eest, kui tema seemnest ihuvili saama peaks.
Ned tegi veel rohkemgi. Starkid polnud samasugused kui teised mehed. Ned tõi oma värdja koju kaasa ja nimetas teda kogu põhja kuuldes „pojaks”. Kui sõjad viimaks läbi said ja Catelyn Talitundrusse ratsutas, olid Jon ja tema amm seal juba ees ootamas.
See oli sügav haav. Ned ei rääkinud poisi emast kunagi sõnagi, kuid lossis ei jää miski saladuseks ja Catelyn kuulis, kuidas tema teenijapiigad rääkisid edasi jutte, mida nad olid tema mehe sõjameeste suust kuulnud. Nad sosistasid ser Arthur Dayne’ist, Hommikumõõgast, kes oli Aeryse Valvkonna seitsmest rüütlist kõige kardetavam, ja sellest, kuidas nende noor isand oli ta kahevõitluses tapnud. Ja nad rääkisid, kuidas Ned viis pärast seda ser Arthuri mõõga tema kaunile noorele õele, kes ootas oma venda Tähesaju nime kandvas lossis Suvemere kaldal. Emand Ashara Dayne, sire ja kaunis, lummavate sirelikarva silmadega. Catelyn oli tervelt kaks nädalat julgust kogunud, kuid päris lõpuks ühel ööl voodis oma mehelt tõtt, küsis talt seda otse.
See oli ainuke kord kõigi nende kooselatud aastate jooksul, kui Ned talle hirmu peale ajas. „Ära küsi mult kunagi Joni kohta,” ütles ta jääkülmalt. „Temas voolab minu veri ja rohkem pole sul tarvis teada. Ja nüüd tahan ma teada, kust sa seda nime kuulsid, mu emand.” Catelyn oli tõotanud mehele alluda; ta ütles seda talle ja sellest päevast peale sosinad lakkasid ja Ashara Dayne’i nime ei mainitud Talitundrus enam kunagi.
Olgu Joni ema kes tahes, oli Ned teda ilmselt meeletult armastanud, sest mitte miski, mida Catelyn ütles, ei sundinud teda poissi minema saatma. See oli ainuke asi, mida Catelyn talle kunagi ei andestanud. Ta oli hakanud oma meest kogu südamest armastama, kuid ei olnud kunagi suutnud armastada Joni. Nedi pärast oleks ta võinud kümnele sohilapsele läbi sõrmede vaadata – kui need ainult ta silma alt ära oleks. Jon ei olnud kunagi silma alt ära ja suuremaks kasvades sarnanes ta Nediga rohkem, kui ükski seaduslikest lastest, keda Catelyn talle sünnitas. See tegi asja miskipärast veel hullemaks. „Jon peab lahkuma,” ütles ta nüüd.
„Nad on Robbiga lähedased,” sõnas Ned. „Ma mõtlesin, et…”
„Ta ei või siia jääda,” katkestas Catelyn teda. „Ta on sinu poeg, mitte minu. Ma ei võta teda enda hoolde.” Ta teadis, et need on kalgid sõnad, kuid selline oli tõde. Kui Ned poisi siia Talitundrusse jätaks, ei tooks see talle midagi head.
Pilgus, mille Ned talle heitis, peegeldus ängistus. „Sa tead, et ma ei saa teda lõunasse kaasa võtta. Õukonnas pole tema jaoks kohta. Sohiku nimega poiss… sa ju tead, mida tema kohta ütlema hakatakse. Teda ei võeta omaks.”
Catelyn nägi mehe silmis tumma palvet, kuid tegi oma südame kõvaks. „Räägitakse, et sinu sõber Robert on ka ise kümneid sohilapsi sigitanud.”
„Ja ühtegi neist pole õukonnas nähtud!” ägestus Ned. „See Lannisteriluhva on selle eest hoolt kandnud. Kuidas sa võid nii pagana julm olla, Catelyn? Ta on alles poisike. Ta…”
Ned oli raevu sattumas. Ta oleks ehk veel rohkem ja rängemini öelnud, kuid meister Luwin segas vahele. „Silmapiiril on veel üks lahendus,” lausus ta vaiksel häälel. „Teie vend Benjen käis paar päeva tagasi Joni asjus minuga rääkimas. Nagu ma aru saan, tahab poiss musta vennaskonda astuda.”
Nedi ilme oli jahmunud. „Ta soovis Öisesse Vahtkonda minna?”
Catelyn ei öelnud midagi. Las Ned mõtleb selle asja ise läbi; tema sõna ei mõjuks praegu hästi. Ometi oleks ta sel hetkel meistrit rõõmuga suudelnud. See oli oivaline lahendus. Benjen Stark oli vandevend. Jonist saaks tema poeg; laps, kes tal muidu olemata jääks. Ja kunagi hiljem annab ka poiss ise vande. Ta ei sigita ühtegi poega, kes võiksid kunagi hakata Catelyni enda lastelastega Talitundru pärast võistlema.
„Müüril teenimine on suur au, mu isand,” ütles meister Luwin.
„Ja isegi sohik võib Öises Vahtkonnas kõrgele tõusta,” sõnas Ned mõtisklevalt. Tema hääl oli siiski murelik. „Jon on väga noor. Kui ta sooviks seda täismehena, oleks lugu teine, kuid neljateistkümneaastane poiss…”
„Ränk ohver,” nõustus meister Luwin. „Kuid praegu on ka rängad ajad, mu isand. Tema tee ei ole rängem kui teil või
