lelusid. Arvestades, mida kõike meister oma käistesse peidetuna hoidis, oli Catelyn imestunud, et ta üldse jaksas käsi tõsta.
Meister ootas, kuni uks tema taga sulgus, enne kui rääkima hakkas. „Mu isand,” ütles ta Nedile, „vabandust, et ma teie rahu häirisin. Mulle jäeti üks sõnum.”
Nedi ilme oli ärritatud. „Jäeti? Kes jättis? Kas siin käis ratsakuller? Keegi pole mulle midagi öelnud.”
„Kullerit polnud, mu isand. Ainult nikerdatud puulaegas, mis oli minu observatooriumi lauale jäetud, kuni ma tukastasin. Minu teenrid ei näinud kedagi, kuid ilmselt tõi selle keegi kuninga kaaskonnast. Lõunast pole meile ühtegi teist külalist tulnud.”
„Te ütlete, et puust laegas?” küsis Catelyn.
„Selle sees oli kena uus lääts observatooriumi jaoks, välimuse põhjal otsustades Myrist. Myri läätsemeistritele pole võrdset.”
Ned kortsutas kulmu. Catelyn teadis, et ta oli sellistel puhkudel üpris kärsitu. „Lääts,” sõnas ta. „Mis see minusse puutub?”
„Mina küsisin endalt sedasama,” sõnas meister Luwin. „Ilmselt tuli selle tagant otsida mingit varjatud sõnumit.”
Catelyn võpatas raskete karusnahkade all. „Lääts on abinõu, mis aitab meil näha.”
„Nii see on.” Meister sõrmitses oma ordu kaelakeed; rasket ketti, mida ta oma rüü all tihedalt kaela ümber kandis, iga lüli erinevast metallist sepistatud.
Catelyn tundis, kuidas temas tärkab taas hirm. „Mida me siis peaksime kellegi arvates selgemini nägema?”
„Sedasama küsisin ma ka endalt.” Meister Luwin tõmbas varrukast tihedalt rulli keeratud paberi. „Ma leidsin päris sõnumi valepõhja sisse peidetuna, kui ma laeka, mille sees lääts oli, koost lahti võtsin, kuid see pole minu silmade jaoks.”
Ned sirutas käe välja. „Anna see siis mulle.”
Luwin jäi liikumatuks. „Vabandust, mu isand. See sõnum pole ka teie jaoks. Sellele on kirjutatud, et see on mõeldud ainuüksi emand Catelynile. Tohin ma ligineda?”
Catelyn noogutas, julgemata midagi öelda. Meister asetas paberi voodi kõrvale lauale. See oli väikese sinise vahapitseriga suletud. Luwin kummardas ja asutas ennast minekule.
„Jää siia,” käskis Ned. Tema hääl oli sünge. Ta vaatas Catelynile otsa. „Milles asi? Mu emand, sa värised.”
„Ma kardan,” tunnistas Catelyn. Ta sirutas käe välja ja võttis kirja värisevate sõrmede vahele. Karusnahad libisesid alla, paljastades tema alastuse, kuid ta ei hoolinud sellest. Sinises vahas oli Arrynite koja kuu ja pistrikuga pitser. „See on Lysalt.” Catelyn vaatas oma mehele otsa. „See pole mingi rõõmusõnum,” ütles ta mehele. „See kiri toob kurbust, Ned. Ma tunnen seda.”
Ned kortsutas kulmu, nägu süngeks tõmbumas. „Tee see lahti.”
Catelyn murdis pitseri lahti.
Tema silmad libisesid üle sõnade. Algul ei saanud ta neist üldse aru. Siis meenus talle midagi. „Lysa ei jätnud midagi juhuse hooleks. Lapsepõlves oli meil temaga oma salakeel.”
„Oskad sa seda lugeda?”
„Jah,” ütles Catelyn.
„Siis räägi meile.”
„Võib-olla peaksin ma lahkuma,” sõnas meister Luwin.
„Ei,” ütles Catelyn. „Me vajame teie nõu.” Ta lükkas karusnahad kõrvale ja tõusis voodist. Öine õhk tema paljal nahal tundus külm nagu haud, kui ta paljajalu üle kambri läks.
Meister Luwin pööras pilgu kõrvale. Isegi Nedil oli jahmunud ilme. „Mida sa teed?” küsis ta.
„Kaminasse tule,” vastas Catelyn. Ta leidis hommikumantli ja tõmbas selle selga ning põlvitas siis külma kolde juurde.
„Meister Luwin…” alustas Ned.
„Meister Luwin on kõik mu sünnitused vastu võtnud,” ütles Catelyn. „Praegu pole aeg valehäbi tunda.” Ta pistis paberi tulehakatuse vahele ja kuhjas selle peale raskemaid halge.
Ned läks üle toa, võttis naisel käest ja tõmbas ta jalule. Ta hoidis naist enda vastas, nende nägusid lahutamas vaid mõni toll. „Räägi, emand! Mis seal kirjas oli?”
Catelyn tõmbus tema käte vahel jäigaks. „Hoiatus,” sõnas ta vaikselt. „Kui meil jätkub taipu seda kuulda võtta.”
Mehe pilk uuris ta nägu. „Räägi edasi.”
„Lysa ütleb, et Jon Arryn mõrvati.”
Mehe sõrmed klammerdusid tema käsivarre külge. „Kes ta tappis?”
„Lannisterid,” vastas Catelyn. „Kuninganna.”
Ned lasi ta käest lahti. Catelyni nahale jäid sügavad punased vorbid. „Jumalad,” sosistas mees. Tema hääl oli kähe. „Lein on su õelt mõistuse röövinud. Ta ei tea, mida ta räägib.”
„Teab küll,” ütles Catelyn. „Lysa on küll heitliku loomuga, kuid see sõnum oli hoolikalt läbi mõeldud ja osavalt peidetud. Ta teadis, et see kiri toob talle surma, kui see valedesse kätesse satub. Tühipalja kahtluse pärast poleks ta nii palju kaalule pannud.” Catelyn vaatas oma mehele otsa. „Nüüd pole meil tõesti enam valikut. Sa pead Roberti Käeks hakkama. Sa pead koos temaga lõunasse minema ja tõe välja selgitama.”
Ta nägi kohe, et Ned oli jõudnud hoopis teistsugusele järeldusele. „Minu jaoks on tõde ainult siin. Lõuna on ussipesa, millest mul on targem eemale hoida.”
Luwin näppis oma kaelakeed, mis oli tema pehme kurgualuse marraskile hõõrunud. „Kuninga Käel on palju võimu, mu isand. Võimu, mille abil tõde isand Arryni surma kohta välja selgitada ja tema tapjad kuninga kohtu ette toimetada. Võimu, et kaitsta emand Arrynit ja tema poega, kui halvimad kartused tõeks osutuvad.”
Nedi pilk rändas magamistoas abitult ringi. Catelynit haaras sügav kaastunne, kuid ta mõistis, et ei tohi meest praegu oma embusse võtta. Enne tuli see lahing võita – tema laste nimel. „Sa ütled, et armastad Robertit nagu venda. Kas sa jätaksid oma venna Lannisteride piiramisrõngasse?”
„Ebalased teid mõlemaid võtku,” pomises Ned mornilt. Ta pöördus kõrvale ja läks akna juurde. Catelyn vaikis, meister samuti. Nad ootasid sõnatult, kuni Eddard Stark oma armastatud koduga tummalt hüvasti jättis. Kui ta lõpuks akna juurest ära tuli, oli tema hääl väsinud ja tulvil nukrust ning tema silmanurgad läikisid pisut niiskelt. „Minu isa läks omal ajal kuninga kutsel lõunasse. Ta ei tulnudki sealt enam tagasi.”
„Siis oli teine aeg,” sõnas meister Luwin. „Ja teine kuningas.”
„Jah,” ütles Ned tuhmilt. Ta istus kolde ette toolile. „Catelyn, sina jääd siia Talitundrusse.”
Mehe sõnad riivasid naise südant nagu jäine tuulepuhang. „Ei,” ütles ta, äkilist hirmu tundes. Kas see oli
