aastat hiljem Suveväljade lahingus Avarmaa kuninga Garse VII Gardeneri. Kuid Argilac oli jäänud vanaks, tema kuulsad pikad mustad juuksed olid läinud halliks ning käteramm kuhtunud.
Kärejõest põhjas valitses veriselt jõgedevahet Hoare’i Koja Harren Must, Saarte ja Jõgede kuningas. Harreni raudsaarlasest esivanem, Harwyn Karmkäsi vallutas Kolmjõe Argilaci esivanemalt, Arrecilt, kelle enda esivanemad olid sajandite eest alistanud viimase jõgede kuninga. Harreni isa laiendas oma valdusi itta Viduoru ja Rosbyni. Harren ise pühendas suurema osa oma pikast valitsusajast, ligi nelikümmend aastat, Jumalasilma kõrvale jumitu lossi ehitamiseks ja kui Harrenhal oli peaaegu valmimas, oleksid raudsaarlased peagi olnud vabad võtma ette uusi vallutusretki.
Ühtki Westerose kuningat ei kardetud rohkem kui Harren Musta, kelle jõhkrus oli tuntud kõikjal Seitsmes Kuningriigis. Ükski Westerose kuningatest ei tajunud suuremat ohtu kui Argilac Tormikuningas, viimane Durrandon ja vananev sõdalane, kelle ainsaks pärijaks oli neitsist tütar. Seega pöördus kuningas Argilac Lohekivi Targaryenide poole ja pakkus oma tütart isand Aegonile naiseks, kaasavaraks kõik Kolmjõel Jumalasilmast itta Musta Kärejõeni ulatuvad valdused.
Aegon Targaryen põlgas Tormikuninga pakkumise ära. Tal oli juba kaks naist, osutas ta, ega vajanud kolmandat. Ning kaasavaraks pakutud valdused olid juba rohkem kui põlvkonna vältel Harrenhalile kuulunud. Argilacil ei olnud õigusi nendele valdustele. Ilmselgelt soovis vananev Tormikuningas Targaryenid puhvrina oma maade ja Harren Musta maade vahele Kärejõele asutada.
Lohekivi isand tegi vastupakkumise. Ta võtab kaasavarana pakutud maad vastu juhul, kui Argilac loobub ka Massey säärest ning metsadest ja tasandikest Kärejõest lõunas kuni Loogajõeni ja Eksijõe ülemjooksuni. Sobimus kinnitatakse Argilaci tütre ja Orys Baratheoni, isand Aegoni lapsepõlvesõbra ja killamehe vahelise abieluliiduga.
Argilac Upsakas keeldus nendest tingimustest raevukalt. Levitati jutte, et Orys Baratheon oli isand Aegoni alamast seisusest poolvend ning Tormikuningas ei soovinud oma tütart häbistada tema kätt sohikule pakkudes. Juba ainuüksi selline pakkumine ajas ta raevu. Argilac lasi Aegoni saadikul käed otsast raiuda ja tagastas need laekas. „Need on ainsad käed, mida ma su sohikule pakun,” kirjutas ta.
Aegon ei vastanud kirjale. Selle asemel kutsus ta oma sõbrad, läänimehed ja peamised liitlased Lohekivile enda juurde. Neid ei olnud palju. Targaryenide Kojale olid truudust vandunud Triivmargi Velaryonid, niisamuti Küünissaare Celtigarid. Massey säärelt saabus Teravneeme Bar Emmon ning Kivitantsu isand Massey, kes mõlemad olid vandunud truudust Tormiotsale, aga olid Lohekiviga lähemalt seotud. Isand Aegon ja tema õed pidasid nendega nõu ning ta külastas ka lossi seitsmekoda, et palvetada Westerose Seitsme ees, ehkki teda ei olnud varem kunagi vagaks meheks peetud.
Seitsmendal päeval tõusis Lohekivi tornidest lendu kaarnate parv, et edastada isand Aegoni sõnad Westerose Seitsmesse Kuningriiki. Nad viisid sõna seitsmele kuningale, Muinaslinna Tsitadelli, nii vägevatele kui ka alamatele isandatele. Nad kõik kandsid ühte ja sama sõnumit: alates sellest päevast valitseb Westerost vaid üks kuningas. Nood, kes Targaryenide Koja Aegoni ees põlvi nõtkutavad, säilitavad oma valdused ja tiitlid. Nood, kes tema vastu relvile tõusevad, alistatakse, alandatakse ja hävitatakse.
Kirjeldused lahknevad selles osas, kui palju relvakandjaid koos Aegoni ja tema õdedega Lohekivilt teele asus. Mõned väidavad nende arvuks kolm tuhat; teised loendavad neid kõigest sadades. See Targaryenide tagasihoidlik vägi maabus Musta Kärejõe suudme põhjakaldal, kus väikese kaluriküla kohal kõrgus kolm metsast küngast.
Saja Kuningriigi päevil olid jõe suudme oma valduseks kuulutanud paljud tähtsusetud kuningad, nende seas Viduoru Darklyni kuningad, Kivitantsu Masseyd ning vanad jõgede kuningad, olgu nendeks Muddid, Fisherid, Brackenid, Blackwoodid või Hookid. Eri aegadel olid kolme küngast krooninud tornid ja kantsid ainult selleks, et need ühes või teises sõjas hävitataks. Nüüd tervitasid Targaryene vaid murtud rahnud ja umbekasvanud varemed. Ehkki jõe suudme olid enda omaks kuulutanud nii Tormiotsa kui ka Harrenhal, oli see kaitsmata ning lähimad lossid kuulusid jõu ja sõjalise võimekuseta pisiisandatele, pealegi isandatele, kel polnud mingit põhjust armastada nime järgi nende ülemvalitsejat, Harren Musta.
Aegon Targaryen püstitas kolmest künkast kõrgeimale kärmelt palkja muldtara ning saatis oma õed lähimaid losse allutama. Rosby alistus Rhaenysele ja kuldsilmsele Meraxesele lahingut andmata. Stokeworthis vallandasid paar amburit nooled Visenya poole, kuni Vhagari leegid lossikantsi katused lõõmama panid. Siis alistusid ka nemad.
Vallutajad panid esimest korda tõsisemalt proovile väed ühendanud Viduoru isand Darklyn ja Neitsiallika isand Mooton, kes marssisid kolme tuhande mehe eesotsas lõunasse sissetungijaid tagasi merre paiskama. Aegon saatis Orys Baratheoni neid keset teekonda ründama, kuni ta ise Musta Hirmuga neile taevast kaela langes. Järgnevas ühepoolses tapluses hukkusid mõlemad isandad; seejärel pidid Darklyni poeg ja Mootoni vend loobuma oma kantsidest, ning vandusid oma mõõgad Targaryenide Koja teenistusse. Tol ajal oli Viduoru westeroslaste peamine sadam kitsa mere ääres ning oli seda läbiva kauba tõttu lodevaks ning jõukaks kasvanud. Visenya Targaryen ei lubanud linna rüüstata, aga ta ei kõhelnud nõutamast selle rikkusi, paisutades nii Vallutajate varakirste märkimisväärselt.
Nüüd on ehk õige hetk kõneleda Aegon Targaryeni ja tema õdede ning kuningannade isiksustest.
Visenya, õest ja vennast vanem, oli Aegoni endaga võrdväärne sõdalane ja tundis end mugavalt nii rõngashames kui ka siidis. Ta kandis valüüria terasest pooleteisekäemõõka Tume Õde ja oli lapsepõlvest saati venna kõrval väljaõpet saanuna selle käsitsemises osav. Ehkki tal olid valüürlaste hõbevalged kiharad ja sirelikarva silmad, oli tema ilu karm ja askeetlik. Isegi nood, kes teda kõige enam armastasid, pidasid Visenyat vankumatuks, tõsiseks ja halastamatuks; räägiti ka, et ta oli saanud koolitust mürkide vallas ning harrastas musta maagiat.
Rhaenys, kolmest Targaryenist noorim, oli kõike, mida tema õde mitte: lustakas, uudishimulik, talitsematu ja heitliku meelega. Rhaenys polnud päris sõdalane ja armastas muusikat, tantsimist ja poeesiat ning pidas üleval mitut lauljat, pajatsit ja nukunäitlejat. Ja ikkagi väidetakse, et Rhaenys veetis lohe seljas rohkem aega kui tema vend ja õde kokku, sest üle kõige meeldis talle lennata. Kord kuuldi teda lausumas, et kavatseb enne surma Meraxese seljas üle Loojangumere lennata ja heita pilgu selle läänekallastele. Kui Visenya truuduses vennale ja abikaasale ei kahelnud keegi, ümbritses Rhaenys end nägusate noormeestega ja (sosistati, et) lahutas mõne meelt ka oma magamiskambris öödel, mil Aegon tema vanema õega oli. Kõigist nendest kuulujuttudest hoolimata pidid kõik õukonna liikmed tunnistama, et kuningas veetis iga Visenyaga veedetud öö kohta kümme ööd Rhaenysega.
Veidral kombel oli Aegon Targaryen oma kaasaegsetele sama suur mõistatus kui meilegi. Kandes valüüria terasest Mustleeki, peeti teda oma ajastu üheks osavamaks sõdalaseks, aga ta ei nautinud mõõgavõitlust ega võtnud osa ühestki piigivõitlusest ega segataplusest. Tema ratsuks oli Balerion, Must Hirm, aga ta lendas tema seljas vaid lahingusse või kiirelt üle maa ja mere jõudmiseks. Tema aukartustäratav isiksus tõmbas mehi tema lippude alla, kuid tal polnud ühtki lähedast sõpra peale Orys Baratheoni, tema lapsepõlvekaaslase. Naised heitsid talle pilke, aga Aegon jäi truuks oma õdedele. Kuningana usaldas ta oma väikest nõukogu ja õdesid, jättes suurema osa riigi igapäevasest valitsemisest nende õlule … aga ei kõhelnud haaramast ohje, kui selleks vajadus tekkis. Ehkki ta suhtus mässajatesse ja reeturitesse karmikäeliselt, võttis ta tema ees põlvi nõtkutanud endised vaenlased vastu avasüli.
Esimest korda täheldati seda Aegoni Kantsis, tahumata palk- ja muldlinnuses, mille ta oli lasknud püstitada künkale, mis sai edaspidi tuntuks kui Aegoni Suurküngas. Vallutanud tosin kantsi ja kindlustanud
