mereväe ülemaks. Triston Massey, Kivitantsu isand nimetati seaduseloojaks, Crispian Celtigar riigi varahoidjaks. Ning Orys Baratheoni kuulutas ta enda „kilbiks, kindluseks ja tugevaks paremaks käeks”. Seega tunnistavad meistrid teda kui esimest Kuninga Kätt.
Westerose isandad olid vapikujundeid kasutanud juba iidsetest aegadest saati, kuid vana Valüüria loheisandad mitte. Kui Aegoni rüütlid tema suure siidist lahinguplagu, millel oli kujutatud mustal taustal tuld purskav kolmepäine punane lohe, valla päästsid, tunnistasid isandad seda märgina, et viimaks on ta tõesti üks neist, väärikas Westerose suurkuningas. Kui kuninganna Visenya rubiinidega kaunistatud valüüria terasest võru oma vennale pähe asetas ja kuninganna Rhaenys hüüdis: „Aegon, Esimene Omanimeline, kogu Westerose Kuningas ja Rahva Kaitsja,” lohed möirgasid ning isandate ja rüütlite suudelt vallandusid rõõmuhõisked … kuid kõige valjemini hõiskas lihtrahvas – kalurid ja sulased ja perenaised.
Seitse kuningat, kellelt Aegon krooni kavatses võtta, aga ei hõisanud. Harrenhalis ja Tormiotsal olid Harren Must ja Argilac Upsakas oma läänimehed kokku kutsunud. Läänes ratsutas Avarmaa kuningas Mern mööda mereteed põhja Casterly Kaljule, et kohtuda seal Lannisteride Koja kuningas Loreniga. Dorne’i printsess saatis Lohekivile kaarna ning pakkus Aegonile liitu Tormikuningas Argilaci vastu … kuid seda võrdse ja liitlasena, mitte alamana. Veel üks liidupakkumine saabus Kotkapesa poisskuningalt, Ronnel Arrynilt, kelle ema küsis Oru toetuse eest Musta Harreni vastu kõiki Kolmjõe Rohelisest harust itta jäävaid maid. Isegi põhjas venis kuningas Torrhen Starki nõupidamine läänimeeste ja nõunikega poolde öösse, kus arutati selle üle, mida selle vallutajahakatisega peale hakata. Terve riik ootas hinge kinni pidades Aegoni järgmist sammu.
Kõigest mõne päeva jooksul pärast kroonimist oli Aegoni vägi taas teel. Suurem osa tema malevast ületas Musta Kärejõe ja suundus Orys Baratheoni juhtimise all lõunasse Tormiotsa peale. Temaga oli kaasas kuldsete silmade ja hõbedaste soomustega Meraxese seljas ratsutav kuninganna Rhaenys. Targaryenide laevastik Daemon Velaryoni juhtimise all lahkus Mustvee lahelt ja pöördus põhja, Kajakalinna ja Oru peale. Nendega olid ka kuninganna Visenya ja Vhagar. Kuningas ise marssis loodesse, Jumalasilma ja Harrenhali, jumitu kantsi ja kuningas Harren Musta uhkuse ning kinnismõtte peale.
Kõik Targaryenide kolm äkkrünnakut kohtasid ägedat vastupanu. Tormiotsa läänimehed, isandad Errol, Fell ja Buckler üllatasid Orys Baratheoni eelväge, kui see Loogajõge ületas, tappes enne tagasi metsa kadumist rohkem kui tuhat meest. Arrynite kiiruga kokku klopsitud merevägi, mida täiendas tosin braavoslaste sõjalaeva, põrkus Targaryenide laevastikuga ja hävitas selle Kajakalinna lähistel. Surnute seas oli ka Aegoni admiral, Daemon Velaryon. Aegonit ennast rünnati Jumalasilma lõunakaldal ja mitte üks, vaid kaks korda. Kõrkjate Lahingu võitsid Targaryenid, aga Halavate Pajude Lahingus kandsid nad suuri kaotusi, kui kuningas Harreni kaks poega mähitud aerudega pikkpaatidel järve ületasid ja neile selja tagant kallale tungisid.
Siiski ei saanud Aegoni vaenlased tema lohede vastu. Oru mehed lasid kolmandiku Targaryenide laevastikust põhja ja hõivasid pea sama palju, aga kui kuninganna Visenya neile taevast kaela langes, süttisid nende endi laevad põlema. Isandad Errol, Fell ja Buckler varjusid tuttavates laantes, kuni kuninganna Rhaenys Meraxese valla päästis ning tulemüür läbi metsa tungis ja puud tõrvikuteks muutus. Ning üle järve Harrenhali naasvad Halavate Pajude võitjad ei olnud valmis aovalguses ründavaks Balerioniks. Harreni pikkpaadid põlesid. Harreni pojad niisamuti.
Aegoni vaenlaseid piirasid ka teised vingamehed. Kuni Argilac Upsakas Tormiotsale mõõku kogus, maabusid Raevuneemele nende puudumisest kasu lõikama piraadid Jalgkividelt ning Punastest Mägedest kobrutasid alla ja üle rajamaade dornlastest retklejad. Orus pidi noor kuningas Ronnel tegelema mässuga Kolmel Õel, kui sõsarlased hülgasid liidu Kotkapesaga ja kuulutasid oma kuningannaks emand Marla Sunderlandi.
Võrreldes Harren Mustale osaks langenuga valmistasid need vaid veidi meelehärmi. Ehkki Hoare’ide Koda oli valitsenud jõgedevahel juba kolm sajandit, ei tundnud Kolmjõe rahvas raudsaarlastest ülemvalitsejate vastu mingit poolehoidu. Harren Must oli vägevat Harrenhali kantsi ehitades tuhandeid surma saatnud, jõgedevahe materjalide hankimiseks rüüstanud ning oma kullahimus laostanud nii isandaid kui ka lihtrahvast. Nüüd hakkas jõgedevahe Vetevoo isanda Edmyn Tully juhtimisel mässama. Kui Tully Harrenhali kaitsele kutsuti, vandus ta truudust hoopis Targaryenide Kojale, heiskas oma lossis lohelipu ja liitis oma rüütlid ja amburid Aegoni malevaga. Tema trotslikkus julgustas ka teisi jõeisandaid. Üksteise järel hülgasid Kolmjõe isandad Harreni ja vandusid truudust Aegon Lohele. Blackwoodid, Mallisterid, Vance’id, Brackenid, Piperid, Freyd, Strongid kutsusid kõik oma läänimehed relvile ja Harrenhali ründama.
Äkitselt ülekaaluka vastasega silmitsi, varjus kuningas Harren Must oma eeldatavasti vallutamatusse kantsi. Suurima iial Westeroses ehitatud kantsina uhkeldas Harrenhal viie määratu torni, põhjatu mageveeallika, hiiglaslike maa-aluste ja moonaga täidetud varakambrite ning massiivsete mustast kivist müüridega, mis olid kõrgemad kui ükski redel ja liiga paksud, et lõhkuda ühegi müürilõhkujaga või purustada katapuldiga. Harren sulges oma väravad ning asus allesjäänud poegade ja toetajatega piiramisele vastu seisma.
Lohekivi Aegonil olid aga teised plaanid. Kui ta oli oma väe Edmyn Tully ja teiste jõeisandatega liitnud ja kantsi ümber piiranud, saatis ta rahulippu kandva meistri väravate ette läbirääkimisi pidama. Harren väljus temaga kohtuma: vana ja hallipäisena näis ta oma mustas turvises ikka veel raevukas. Iga kuninga kaaskonda kuulusid lipukandjad ja meistrid, mistõttu mäletatakse vahetatud sõnu tänapäevalgi.
„Alistuge kohe,” alustas Aegon, „ning te jääte Raudsaarte isandaks. Alistuge kohe ja pärast teid valitsevad teie pojad. Mul on teie müüride taga kaheksa tuhat meest.”
„Mis asub teispool minu müüre, ei tee mulle mingit muret,” vastas Harren. „Need müürid on murdumatud ja paksud.”
„Aga mitte nii kõrged, et lohed eemal hoida. Lohed lendavad.”
„Ehitasin oma müürid kividest,” kostis Harren. „Kivi ei põle.”
Sellele vastas Aegon: „Päikese loojudes loojub ka teie sugupuu.”
Räägitakse, et Harren sülitas sellele ning naasis oma lossi. Müüridevahele jõudnuna saatis ta odade ja vibude ja ambudega relvastatud mehed müüririnnatistele, lubades maid ja rikkuseid nendele, kes suudavad tappa lohe. „Oleks mul ka tütar, võiks lohetapja ka tema endale naiseks nõuda,” kuulutas Harren Must. „Selle asemel annan ma talle ühe Tully tütardest või kõik kolm, kui ta seda soovib. Või valigu endale üks Blackwoodide plikadest või Strongide omadest või ükskõik millise Kolmjõe reeturi, selle kollase pori isandate tütardest.” Siis suundus kojavalvuritest ümbritsetud Harren Must oma torni allesjäänud poegadega õhtustama.
Päikesevalguse hääbudes põrnitsesid Musta Harreni mehed kramplikult odadest ja ambudest hoides saabuvasse pimedusse. Kui ühtki lohet näha ei olnud, arvasid paljud, et Aegoni ähvardused olid vaid tuul. Kuid Aegon Targaryen lendas Balerioniga kõrgele taevasse, läbi pilvede üha kõrgemale, kuni lohe oli kui kärbes kuu taustal. Alles siis hakkas ta müüride vahele laskuma. Pigimustade tiibadega Balerion sööstis läbi öö ja kui Harrenhali vägevad tornid tema all nähtavale ilmusid, möirgas lohe raevukalt ja ujutas need punaselt viirutatud musta leegiga üle.
Kivi ei põle, oli Harren hoobelnud, kuid tema kants ei olnud ehitatud ainult kividest. Puit ja vill, kiud ja kõrkjad, leib ja soolaliha ja vili võtsid kõik tuld. Niisamuti polnud kivist Harreni raudsaarlased. Suitsevate, kisendavate ja leekidesse mattunutena punusid nad mööda hoovi ringi ja kukkusid müüririnnatistelt, et surra maapinnal. Ja isegi kivi mõraneb ja sulab, kui leek on piisavalt tuline. Väljaspool müüre olevad jõeisandad teadsid hiljem rääkida, et Harrenhali tornid hõõgusid öös punaselt justkui viis
