nähti viimati kahe nädala eest.
Kuningas Mern oli kogunud kokku poole rohkem mehi kui kuningas Loren ja nõudis seega maleva tuumiku juhtimise au endale. Tema poja ja aujärjepärija Edmundi juhtimise alla usaldati eelvägi. Kuningas Loren ja tema rüütlid moodustasid parema tiiva, isand Oakheart vasaku. Targaryenide liini kaitsvate looduslike tõkete puudumine tähendas, et kaks kuningat kavatsesid Aegoni mõlemalt tiivalt ümber piirata ja teda selja tagant rünnata sellal, kui nende raudne rusikas, vägev turvises rüütlite ja suurisandate kiil, läbi Aegoni väe keskosa tungib.
Aegon Targaryen moodustas turritavate odade ja piikidega relvastatud meestest poolkaare, vibu- ja ammukütid kohe nende seljataga ning kergeratsavägi mõlemal tiival. Ta usaldas oma väe Jon Mootoni, Neitsiallika isanda ja ühe esimesena talle truudust vandunud vaenlase juhtimise alla. Kuningas ise kavatses oma kuningannade kõrval taevast tapelda. Ka Aegon oli täheldanud vihma puudumist; vaenuleere ümbritsev rohi ja nisu oli kõrge ja saagikoristusküps … ning äärmiselt kuiv.
Targaryenid ootasid, kuni kaks kuningat lasid pasunatel kõlada ning hakkasid lippudemere all edenema. Aegoni väetuumiku vastu juhtis kuldsel täkul rünnakut kuningas Mern ise, kõrval tema poeg Gawen lipuga, millel kujutati suurt rohelist kätt valgel väljal. Möirates ja röökides ning sarvehelide ja trummipõrina utsitusel tormasid Gardenerid ja Lannisterid läbi noolteraju vaenlasele kallale, purustades Targaryenide odameeste rivi ja pühkides selle teelt. Aga selleks ajaks olid Aegon ja tema õed juba õhus.
Aegon lendas Balerioni seljas vaenuleeri rivide kohal läbi odade- ja kivide- ja noolteraju, sööstes korduvalt alla, et vastased leekidesse matta. Rhaenys ja Visenya süütasid tulekahjud vaenlasest vastutuult ja nende taga. Kuiv rohi ja nisuväljad süttisid kohe. Tuul õhutas leeke ja puhus kahe kuninga läheneva lahingurivi näkku suitsu. Tulelõõma lõhn tekitas nende ratsudes kabuhirmu ja kui suits tihenes, pimestati nii hobused kui ka ratsanikud. Tulemüüridest ümbritsetud, hakkas nende lahingurivi murduma. Isand Mootoni mehed, turvaliselt tulemöllust väljas ja ülestuult, ootasid vibud ja odad peos ning said tulepõrgust vaaruvatest põlenud ja põlevatest meestest hõlpsalt jagu.
Hiljem anti lahingule nimeks Tuletander.
Leekides hukkus rohkem kui neli tuhat meest. Veel tuhat jättis elu mõõkade ja odade ja noolte käes. Kümned tuhanded said põletushaavu, mõned nii hulle, et kandsid arme elu lõpuni. Surnute seas oli koos oma poegade, pojapoegade, vendade, nõbude ja muude hõimlastega ka kuningas Mern IX. Üks vennapoeg vaakus kolm päeva hinge. Kui ta põletushaavadesse suri, heitis koos temaga hinge ka Gardenerite Koda. Kalju kuningas Loren, märgates, et lahing on kaotatud, jäi läbi leekide- ja suitsumüüri ratsutades ellu.
Targaryenid kaotasid vähem kui sada meest. Kuninganna Visenya sai noole õlga, kuid taastus sellest peagi. Kuni lohed end surnutest täis õgisid, käskis Aegon tapetute mõõgad kokku koguda ja allajõge saata.
Loren Lannister tabati järgmisel päeval. Kalju kuningas asetas oma mõõga ja krooni Aegoni jalge ette, nõtkutas põlve ja vandus truudust. Aegon, pidades lubadusest kinni, aitas lüüa saanud vaenlase jalule ja tagastas talle tema maad ja isandaseisuse, nimetades ta Casterly Kalju isandaks ja Lääne valdjaks. Isand Loreni läänimehed järgisid eeskuju, niisamuti paljud Avarmaa isandad, need, kes olid lohetulest pääsenud.
Lääne vallutamine polnud sellega aga veel läbi, mistõttu lahkus kuningas Aegon oma õdede juurest ja marssis viivitamatult Mägiaia peale, lootuses tagada selle alistumine enne, kui mõni muu nõudleja selle enda kätte haarab. Lossi leidis ta olevat selle kojaülema, Harlan Tyrelli valduses, kelle esiisad olid teeninud Gardenere juba sajandeid. Tyrell andis lossi võtmed üle lahinguta ja vandus vallutajast kuningale truudust. Tasuks kinkis Aegon talle Mägiaia ja kõik selle valdused, nimetas ta Lõuna valdjaks ja Eksijõe asehalduriks ning määras ta Gardenerite Koja kõigi endiste läänimeeste valitsejaks.
Kuningas Aegonil oli plaanis marssi lõunasse jätkata ja kindlustada Muinaslinna, Lehissaare ja Dorne’i alistumine, kuid Mägiaias olles jõudsid tema kõrvu uudised uuest proovikivist. Põhja kuningas Torrhen Stark oli ületanud Kaela ja jõudnud kolmekümne tuhande metsiku põhjalase eesotsas jõgedevahesse. Aegon asus talle vastu hakkamiseks viivitamatult teele, kihutades oma leeri eesotsas Balerioni, Musta Hirmu tiivul. Ta saatis sõna ka oma kahele kuningannale ning kõigile isandatele ja rüütlitele, kes olid pärast Harrenhali ja Tuletandrit tema ees põlve nõtkutanud.
Kui Torrhen Stark Kolmjõe kallastele jõudis, leidis ta enda väest poole suurema maleva jõe lõunakaldal juba ootamas. Jõeisandad, läänlased, tormimaalased, Avarmaa sõdurid … saabunud olid kõik. Ning nende laagri kohal taevas üha suuremaid ringe tehes luusisid Balerion, Meraxes ja Vhagar.
Torrheni luurajad olid näinud Harrenhali varemeid, kus rusude all hõõgus ikka veel tuli. Põhja kuninga kõrvu olid jõudnud ka lood Tuletandrist. Ta teadis, et kui ta üritab jõge ületada, võib sama saatus ka teda tabada. Mõned tema läänimehed utsitasid teda kõigest hoolimata ründama, kinnitades, et põhjalaste vaprus toob neile võidu. Teised õhutasid teda taanduma Cailini kantsi ja seista vaenuvägedele vastu põhjamaade pinnal. Kuninga sohivend Brandon Snow pakkus, et ületab Kolmjõe pimeduse katte all üksinda ja tapab lohed, kuni need magavad.
Kuningas Torrhen lubas Brandon Snow’l Kolmjõe ületada. Aga ta tegi seda kolme meistriga ja mitte selleks, et tappa, vaid läbirääkimisi pidada. Sõnumeid saadeti edasi ja tagasi terve öö. Järgmisel hommikul ületas Kolmjõe kuningas Torrhen isiklikult. Seal, Kolmjõe lõunakaldal, laskus ta põlvili, asetas Talvekuningate muistse krooni Aegoni jalge ette ja vandus talle truudust. Ta tõusis Talitundru isanda ja Põhja valdjana, mitte enam kuningana. Sellest päevas peale mäletatakse Torrhen Starki kui kuningat, kes põlvitas … kuid Kolmjõe äärde ei jätnud oma põlenud surnukeha ükski põhjalane ja mõõgad, mis Aegon isand Starkilt ja tema läänimeestelt kokku kogus, ei olnud väändunud ega sulanud.
Nüüd läksid Aegon Targaryeni ja tema kuningannade teed lahku. Aegon pöördus taas lõunasse ja marssis Muinaslinna peale, kuni tema kaks õde istusid lohede selga ja Visenya suundus Arryni Oru ning Rhaenys Päikeseoda ja Dorne’i kõrbete poole.
Sharra Arryn oli Kajakalinna kaitset tugevdanud, viinud Verisesse Väravasse tugeva väe ning kolmekordistanud Kivi, Lume ja Taeva, teed Kotkapesa kaitsevate eelkantside väeüksuseid. See kõik oli kasutu Visenya Targaryeni vastu, kes lendas Vhagari nahksetel tiibadel nendest kõigist üle ja maandus Kotkapesa sisehoovis. Kui Oru asevalitseja tosina valvuri saatel talle vastu tormas, leidis ta Visenya koos Ronnel Arryniga tema põlvedel imestunult lohet jõllitamas. „Ema, kas ma võin koos emandaga lendama minna?” päris poisskuningas. Kuuldavale ei toodud ühtki ähvardust ega vahetatud ühtki vihast sõna. Selle asemel naeratasid kaks kuningannat teineteisele ja vahetasid viisakusi. Seejärel laskis emand Sharra tuua kolm krooni (asevalitseja peaehte, oma poja väikese krooni ning Mägede ja Oru pistrikukrooni, mida Arryni kuningad olid kandnud juba tuhat aastat) ja loovutas need koos väeüksuse mõõkadega kuninganna Visenyale. Räägitakse, et seejärel lendas väike kuningas kolm tiiru ümber Hiiglase Piigi tipu ja avastas maandudes, et temast on saanud väike isand. Nii tõi Visenya Targaryen Arryni Oru oma venna kuningriigi rüppe.
Rhaenys Targaryenil nii hõlpsalt ei läinud. Printsi kuru, läbipääsu Punastest Mägedest kaitses Dorne’i odameeste malev, aga Rhaenys ei rünnanud neid. Ta lendas üle kuru, üle punaste ja valgete liivade ning laskus Vaithi juures, et nõuda selle alistumist, leides kantsi eest tühja ja hüljatuna. Selle müüride ees olevasse linna olid jäänud vaid naised ja lapsed ja vanamehed. Kui neilt küsiti, kuhu on nende isandad läinud, vastasid nad vaid: „Ära.” Rhaenys järgis jõge allavoolu Jumalaarmu, Allyrionide Koja päruslossi juurde, kuid leidis ka selle hüljatuna. Ta lendas edasi. Seal, kus Rohevere
