ja kuningas oli selle nurjatu maagia ees abitu.
Suurmeister Clegg, kes saabus Kuningalinna aastaid hiljem, järeldas, et Dorne’il polnud enam jõudu sõda jätkata. Clegg pakkus, et meeleheitest ajendatuna võis prints Nymor ähvardada, et kui tema pakutud rahust keeldutakse, palkab ta Braavose Näota Mehed tapma kuningas Aegoni poega ja aujärjepärijat, kuninganna Rhaenyse last Aenyst, kes oli sel ajal kõigest kuueaastane. See võis nii olla … kuid tõde ei saa keegi teada.
Nii lõppes Esimene Dorne’i Sõda (4–13 PV).
Dorne’i Kollane Kärnkonn oli saanud hakkama sellega, mis Harren Mustal, Kahel Kuningal ja Torrhen Starkil luhta läks; ta võitis Aegon Targaryeni ja tema lohesid. Aga Punastest Mägedest põhjapool sai tema taktika ainult põlguse osaliseks. „Dornlaste vaprus” sai Aegoni kuningriigi isandate ja rüütlite seas araverelisuse võrdkujuks. „Ohustatud kärnkonn poeb peitu,” kirjutas üks kirjatark. Teine ütles: „Meria võitles nagu naine, valede ja reeturlikkuse ja nõidusega.” Dornlaste „võitu” (kui seda saab võiduks nimetada) nähti kui autut ja sõja üle elanud, langenute pojad ja vennad, vandusid tol päeval üksteisele, et kord tuleb tasumise tund.
Nende kättemaks peab ootama tulevasi põlvkondi ja noorema ning verejanulisema kuninga trooniletõusu. Ehkki ta istub Raudtroonil veel kakskümmend ja neli aastat, oli konflikt Dorne’iga Aegon Vallutaja viimane sõda.
Lohel oli kolm pead
Kuningas Aegon I valitsusaeg
Aegon I Targaryen oli nimekas sõdalane, vägevaim vallutaja Westerose ajaloos, siiski usuvad paljud, et tema kõige olulisemad saavutused leidsid aset rahuajal. Raudtroon sepistati tule ja terase ja hirmuga, kuid kui troon oli jahtunud, sai sellest õigluse paleus terve Westerose jaoks.
Seitsme Kuningriigi lepitamine Targaryenide valitsusega oli kuningas Aegon I poliitika peamisi eesmärke. Selle nimel pingutas ta, et kaasata õukonda ja nõukogudesse mehi (ja ka mõned naised) riigi igast nurgast. Endisi vaenlasi julgustati saatma oma lapsi õukonda (peamiselt nooremaid poegi ja tütreid, sest enamik vägevaid isandaid soovis aujärjepärijad enese läheduses hoida), kus poisid teenisid paažide, veinikallajate ja kannupoistena, tüdrukud seevastu Aegoni kuningannade ümmardajate ja seltsidaamidena. Kuningalinnas olid nad vahetult ka Aegoni õigluse tunnistajateks ning neid utsitati mõtlema endist kui ühe suure riigi ustavatest alamatest, mitte kui läänlastest, tormimaalastest või põhjalastest.
Targaryenid vahendasid ka riigi eri nurkade üllaste kodade vahelisi abielusid lootuses, et säärased liidud aitavad vallutatud maad ühendada ja seitse kuningriiki üheks sepistada. Kosjasobitamisest leidsid erilist naudingut Aegoni kuningannad Visenya ja Rhaenys. Nende pingutuste viljana nais noor Kotkapesa isand Ronnel Arryn Talitundru Torrhen Starki tütre, Loren Lannisteri vanim poeg, Casterly Kalju aujärjepärija aga Redwyne’i tütre Lehissaarelt. Kui Tarthi Ehatähele sündisid kolmikud tütred, korraldas kuninganna Rhaenys nende kihlamise Corbrayde Koja, Hightowerite Koja ja Harlaw’de Kojaga. Kuninganna Visenya vahendas topeltabielu sajandeid vaenujalal olevate iidsete Blackwoodide ja Brackenite Kodade vahel, pannes mõlema koja pojad paari teise koja tütardega ja sõlmides nii nendevahelise rahu. Ja kui Rhaenyse teenistuses olev Rowani tütar leidis, et on ühest köögiteenijast käima peale jäänud, leidis kuninganna talle Valgest Sadamast rüütli, kellega naituda, ja teise Lannisportist, kes oli nõus sohiku endale kasulapseks võtma.
Ehkki keegi ei kahelnud, et riigi valitsemises jäi viimane sõna Aegon Targaryenile, jäid tema õed Visenya ja Rhaenys kuninga võimupartneriteks kogu valitsusaja jooksul. Kui ehk Hea Kuninganna Alysanne, kuningas Jaehaerys I abikaasa välja arvata, pole ajaloos ükski Seitsme Kuningriigi kuninganna nii palju poliitilist mõju omanud kui Lohe õed. Kuningal oli tavaks üks oma kuningannadest endaga alati ringkäigule kaasa võtta, sellal kui teine jäi Lohekivile või Kuningalinna, sagedasti Raudtroonile kuninga nimel valitsema.
Kuigi Aegon oli nimetanud Kuningalinna oma kuninglikuks aujärjeks ja paigutanud Raudtrooni Aegoni Kantsi suitsusesse kodasaali, veetis ta seal kõige rohkem veerandi ajast. Sama palju päevi ja öid veedeti Lohekivil, tema esiisade saarkantsis. Lohemäe jalamil olevas kantsis oli kümme korda rohkem ruumi kui Aegoni Kantsis, see oli palju mugavam, ohutum ja pikema ajalooga. Kord kuuldi Vallutajat ütlemas, et talle meeldis isegi Lohekivi lõhn, kus soolane õhk lehkas alati suitsu ja väävli järele. Aegon veetis ligi poole oma ajast kahel aujärjel, jagades aega nende vahel.
Ülejäänud aja pühendas ta lõpututele kuninglikele ringkäikudele, viies oma õukonna ühest lossist teise, olles kordamööda külaliseks kõikidele oma suurisandatele. Kajakalinnal ja Kotkapesal, Harrenhalil, Vetevool, Lannisportil ja Casterly Kaljul, Huigelossil, Vanatammel, Mägiaial, Muinaslinnal, Lehissaarel, Sarvekünkal, Saarekoolmel, Tormiotsal ja Õhtuhaku lossil oli au kostitada Tema Hiilgust mitmel korral, aga Aegon võis ja ilmuski kõikjale, vahel isegi kuni tuhande rüütli ja isanda ning emandaga tema sabas. Kolm korda reisis ta Raudsaartele (kaks korda Pyke’ile ja kord Suur-Wykile), veetis aastal 19 PV kaks nädalat Sõsarlinnas ja külastas kuus korda Põhja, korraldas kolm korda vastuvõtte Valges Sadamas, kaks korda Kääbaskandis ja viimase kuningliku külaskäigu raames aastal 33 PV korra ka Talitundrus.
„Mässe on parem ennetada kui maha suruda,” lausus Aegon oma kuulsad sõnad, kui temalt ringkäikude põhjuse kohta uuriti. Pilk vägevale kuningale Balerioni, Musta Hirmu seljas, kaaskondlasteks sajad siidis ja terases sädelevad rüütlid, aitas rahututesse isandatesse lojaalsust süstida. Ka lihtrahvas peab aeg-ajalt kuningaid ja kuningannasid nägema, lisas kuningas, ja teadmist, et neil on võimalus talle oma katsumusi ja muresid kurta.
Seda nad ka tegid. Suur osa igast kuninglikust ringkäigust kulutati pidusöökidele ja ballidele ja küttimisele ja pistrikujahtidele, kui iga isand teisi külluse ja külalislahkusega üle püüdis trumbata, aga Aegon korraldas kõikjal ka vastuvõtte, olgu see siis mõne vägeva isanda poodiumilt või taluniku põllul olevalt sammaldunud kivilt. Temaga olid kaasas kuus meistrit, et tutvustada talle kohalikke seaduseid, kombeid ja ajalugu ning panna kirja Tema Hiilguse sätestatud määrused ja otsused. Isand peab tundma maad, mida ta valitseb, rääkis Vallutaja hiljem oma pojale Aenysele ning ringreiside käigus õppis Aegon Seitsme Kuningriigi ja selle elanike kohta palju ja enamgi veel.
Igal vallutatud kuningriigil olid omad seadused ja kombed. Nendesse kuningas Aegon ei sekkunud. Ta lubas isandatel jätkata valitsemist nii nagu varemgi, säilitades endise võimu ja eesõigused. Pärimis- ja pärilusõiguseid ei muudetud, olemasolevad läänikoetised kinnitati ning nii suur- kui ka väikeisandad säilitasid omal maal võimu vangikongide ja võlla ning esimese öö õiguse üle, kui see oli varasemalt kombeks olnud.
Aegoni peamine mure oli rahu. Vallutuse-eelsel ajal olid sõjad Westerose riikide vahel tavalised. Ei möödunud aastatki, kui keegi kellegagi kusagil sõjas polnud. Isegi rahujalal olevate kuningriikide naaberisandad lahendasid erimeelsusi mõõga abil. Aegoni tõus troonile tegi sellele kõigele suuremalt jaolt lõpu. Väikeisandad ja maaga rüütlid pidid nüüd vaidlused oma lääniisandate lahendada viima ja langetatud otsuste järgi käituma. Riigi vägevate kodade vahelised vaidlused lahendas nüüd kroon. „Riigi esimeseks seaduseks on kuninga rahu,” kuulutas kuningas Aegon, „ja kõik isandad, kes minu loata sõtta astuvad, nimetatakse mässajaks ja Raudtrooni vaenlaseks.”
Kui varasemalt võis iga sadam ja väikeisand elanikelt, lihtrahvalt ja kaupmeestelt omaenese suva järgi makse sisse nõuda, siis nüüd väljastas kuningas Aegon määrused, mis reguleerisid terves riigis kehtivad tollija muud maksed. Lisaks sätestas ta, et Usu pühamehed ja -naised ning nende maad ja valdused on maksudest vabastatud ning andis Usule õiguse mõista kohut ametiõiguseid kuritarvitanud seitsmike, vannutatud vendade ja pühaõdede üle ning neile karistusi
