veerel oleval künkal ja nende ümber. Kõrgeim küngastest sai tuntuks kui Aegoni Suurküngas ning peagi kutsuti väiksemaid Visenya ja Rhaenyse Künkaks, nende varasemad nimed unustusehõlma vajunud. Rohmakas muld- ja palklinnus, mille Aegon nii kiirelt oli püstitanud, ei olnud kuninga ja tema õukonna majutamiseks piisavalt suur ega uhke ja oli hakanud laienema juba enne Vallutuse lõppu. Ehitati uus ainult palkidest koosnev ja viiekümne jala kõrgune kants, haigutava kodasaaliga selle all, ning kividest ja kiviplaatidest katusega köök välismüüri ääres, et vältida võimalikke tulekahjusid. Kerkisid tallid ja seejärel viljaait. Püstitati vanast kaks korda kõrgem vahitorn. Peagi ähvardas Aegoni Kants oma müüride vahelt välja purskuda, mistõttu ehitati uus ja künkatippu veelgi rohkem ümbritsev palktara, mille taha mahtusid kasarmud, relvaladu, seitsmekoda ja jäme ümartorn.
Küngaste jalamitele jõekaldale kerkisid maabumissillad ja laohooned ja Velaryonide ja Celtigaride pikklaevade kõrvale, kus varem nähti vaid paari kalapaati, köideti Muinaslinna ja Vabalinnade kaubalaevu. Suur osa kaubandusest, mis varem läbis Neitsiallikat ja Viduorgu, tuli nüüd Kuningalinna. Jõeveerele kerkis kalaturg, küngaste vahele kangaturg. Ehitati tollikoda. Algul avati Mustveel vana koge keres tagasihoidlik seitsmekoda ja seejärel kaldal toekam vitstest ja saviplönnidest ehitatud. Siis ehitati ülemseitsmiku saadetud raha eest Visenya Künka tippu teine, kaks korda suurem ja kolm korda uhkem seitsmekoda. Poed ja kodud kerkisid kui seened pärast vihma. Jõukad inimesed püstitasid künkakülgedele müüriga piiratud häärbereid, vaesed otsisid peavarju nende vahele mudast ja kõrtest ehitatud armetutes osmikutes.
Keegi ei kavandanud Kuningalinna. See lihtsalt kasvas … aga kasvas see kiiresti. Aegoni esimese kroonimise ajal oli see ikka veel muld- ja puitlinnuse veerel lösutav külake. Teise kroonimise ajaks oli see juba õitsev mitme tuhande elanikuga linnake. Aastaks 10 PV juba päris linn, pea sama suur kui Kajakalinn või Valge Sadam. Aastaks 25 PV oli see mõlemad seljataha jätnud ning terves riigis kolmas kõige rahvarohkem linn, millest suuremad olid veel ainult Lannisport ja Muinaslinn.
Erinevalt konkurentidest ei ümbritsenud Kuningalinna müürid. See ei vajanud neid, teati mõningaid selle elanikke rääkivat; ükski vaenlane ei julge linna rünnata, kuni seda kaitsevad Targaryenid ja nende lohed. Algselt võis kuningas nendega nõustuda, kuid tema õe Rhaenyse ja lohe Meraxese surm aastal 10 PV ning rünnakud tema enda vastu andsid talle kahtlemata põhjust …
Ja aastal 19 pärast vallutust jõudis Westerosse kuuldus kartmatust retkest Suvesaartele, kus piraadilaevastik oli rüüstanud Kõrgete Puude Linna, tuhanded naised ja lapsed orjusesse viinud ning terve varanduse kokku riisunud. Kirjeldused retkest ei andnud kuningale rahu ja ta taipas, et Kuningalinn on samuti kaitsetu salakavala vaenlase vastu, kes ründab linna siis, kui Visenya ja tema ära on. Seega andis Tema Hiilgus käsu ehitada ümber Kuningalinna ringmüürid, mis oleksid sama kõrged ja tugevad kui need, mis kaitsesid Muinaslinna ja Lannisporti. Nende ehitamine jäi suurmeister Gaweni ja ser Osmund Tugeva, Kuninga Käe õlule. Seitsme jumala austamiseks sätestas kuningas, et linnal saab olema seitse väravat, millest igaüht kaitseb massiivne väravakindlustus ja kaitsetornid. Tööd hakkasid pihta järgmisel aastal ja kestsid aastani 26 PV.
Ser Osmund oli kuninga neljas Käsi. Esimene oli olnud isand Orys Baratheon, tema sohikust poolvend ja lapsepõlvekaaslane, kuid isand Orys langes Dorne’i sõja käigus vangi ja kaotas mõõgakäe. Kui ta välja lunastati, palus isand kuningal end kohustustest vabastada. „Kuninga Käel peaks olema käsi,” ütles ta. „Ma ei luba inimestel rääkida Kuninga Köndist.” Järgmiseks pöördus Aegon Vetevoo isanda Edmyn Tully poole ja palus tal Käe amet üle võtta. Isand Edmyn teenis aastatel 7 kuni 9 PV, aga kui ta naine sünnitamisel hinge heitis, otsustas ta, et tema lapsed vajavad teda rohkem kui riik ning palus luba naasta jõgedevahesse. Tully vahetas välja Küünissaare isand Alton Celtigar, kes teenis Käena oma loomuliku surmani aastal 17 PV, pärast seda nimetas kuningas ametisse ser Osmund Tugeva.
Suurmeister Gawen oli kolmas selle ametikohuse täitja. Aegon Targaryenil oli nagu tema isal ja isaisalgi enne teda Lohekivil alati meister olnud. Kõik Westerose vägevad isandad ja paljud väikeisandad ja rüütlidki kasutasid oma majapidamises ravitsejate, kirjatarkade ja nõunikena ning sõnumeid toovate ja viivate kaarnate aretajatena (ja kirjaoskamatute isandate eest sõnumite kirjutajate ja ettelugejatena), kojaülematel arvepidamisel abiks olevaid ning lastele kirja- ja muud tarkust tutvustavaid Muinaslinna Tsitadellis väljaõppe saanud meistreid. Vallutuse ajal teenis Aegonit ja tema õdesid oma meister ning hiljem lasi kuningas kuni poolel tosinal meistril tema ette toodud riigiasju lahendada.
Kuid kõige targemad ja õpetatumad mehed terves Seitsmes Kuningriigis olid Tsitadelli ülemmeistrid, igaüks neist suurim autoriteet ühes suures teaduses. Kui kuningas Aegon leidis aastal 5 PV, et riik võiks säärasest tarkusest kasu lõigata, palus ta Konklaavil saata enesele ühe endi seast, kes teda riigiasjade vallas nõustaks ja konsulteeriks. Nii loodigi Aegoni nõudmisel suurmeistri ametikoht.
Esimesena teenis sellel ametikohal ülemmeister Ollidar, ajalugude tundja, kelle sõrmus ja sau ja mask olid valmistatud pronksist. Ehkki äärmiselt õpetatud, oli Ollidar ka äärmiselt eakas ning lahkus siitilmast vähem kui aasta pärast suurmeistri rüü selga tõmbamist. Tema asemikuks valis Konklaav ülemmeister Lyonce’i, kelle sõrmus ja sau ja mask olid sepistatud kollasest kullast. Lyonce oli oma eelkäijast tugevama tervisega ja teenis riiki aastani 12 PV, kui ta poris libastus, puusa murdis ning üsna pea varsti seda hinge heitis, siis ülendati ametikohale suurmeister Gawen.
Kuninga nõukogu lõi tõeliselt õitsele alles kuningas Jaehaerys Lepitaja valitsusajal, kuid see ei tähenda, et Aegon I nõuandjateta valitses. Teda teati eri suurmeistrite ja ka tema enda majapidamise meistritega tihti nõu pidamas. Maksude, võlgade ja sissetulekute asjus küsis ta nõu riigi varahoidjatelt. Ehkki tal oli üks seitsmik Kuningalinnas ja teine Lohekivil, toetus kuningas usuasjus sagedamini Muinaslinna ülemseitsmikule ning külastas oma iga-aastastel ringkäikudel kindlasti ka Säravat Seitsmekoda. Kõige rohkem aga toetus kuningas Aegon Kuninga Käele ja muidugi oma õdedele, kuningannadele Rhaenysele ja Visenyale.
Kuninganna Rhaenys oli Seitsme Kuningriigi laulikute ja muusikute suur eeskostja ning külvas talle meelepärased üle kulla ja kingitustega. Ehkki kuninganna Visenya pidas oma õde kergemeelseks, oli selles tarkust, mitte ainult lihtsalt armastust muusika vastu. Riigi laulikud olid innukad võitma kuninganna soosingut ja lõid ülistuslaule Targaryenide Kojast ja kuningas Aegonist ning esitasid neid igas kantsis ja lossis ja külaväljakul Dorne’i rajamaadest kuni Müürini. Nii sai Vallutus lihtrahva seas kuulsusrikkaks ja Aegon Lohe ise kangelaskuningaks.
Kuninganna Rhaenys huvitus ka lihtrahvast ning tundis erilist poolehoidu naiste ja laste vastu. Kord, kui ta Aegoni Kantsis vastuvõttu korraldas, toodi tema ette üks mees, keda süüdistati oma naise surnuks peksmises. Naise vennad ihkasid talle karistust, kuid mees väitis, et oli käitunud seadusega määratud õiguste piires, sest oli oma naise võõra mehega voodist leidnud. Õigus eksinud naist nuhelda oli Seitsmes Kuningriigis (kui Dorne välja jätta) ammune tava. Mees osutas ka, et kepp, millega ta oli oma naist nüpeldanud, ei olnud paksem kui tema pöial, ja esitas ka kõnealuse kepi. Kui kuninganna küsis, mitu korda ta oma naist oli löönud, ei osanud mees aga vastata, kuid surnud naise vennad kinnitasid, et hoope oli olnud sada.
Kuninganna Rhaenys pidas oma meistrite ja seitsmikega nõu ning langetas siis otsuse. Abielu petnud naine oli solvanud Seitset, kes oli nad loonud oma meestele truude ja kuulekatena ning vääris seetõttu nuhtlemist. Aga kuna jumalal on kõigest seitse nägu, tohib karistada vaid kuue hoobiga (sest seitsmes oleks Võõra nimel ja Võõras on surma võrdkuju). Seega olid esimesed kuus hoopi seaduslikud … aga ülejäänud üheksakümmend neli rikkusid jumalate ja inimeste seaduseid ning selle eest tuleb võrdväärselt karistada. Alates sellest päevast sai „kuue reegel” koos „pöidlareegliga” osaks tavaõigusest. (Mees viidi Rhaenyse Künka jalamile, kus surnud naise vennad jagasid talle seadusliku suurusega keppidega üheksakümmend neli hoopi.)
Kuninganna Visenya
